Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Tara Hyland
enda oma.
Kaks korda aastas kuulutas klubi välja uute esinejate vastuvõtu. Järgmine pidi olema juunis ning Franny kinnitas endale, et on selleks valmis. Hoolega jälgis ta klubis artistide esinemist, püüdes õppida selgeks bigbändi- ja džässipalad, mida nood esitasid, ja harjutas neid, kui vähegi mahti sai – kodus Cara seltsis ja passijatööd tehes. Ta ei jõudnud veel õieti ringigi vaadata, kui vastuvõtuaeg oli juba käes.
1949. aasta juuni esimesel esmaspäeval istus Franny närviliselt ja ootas oma etteastet. Ta oli ilmunud platsi kell üks, niipea kui koristajatöö lõpetas. Annie oli lahkesti lubanud teda sel õhtupoolikul asendada, et tal jääks aega kohale minna. Nüüd muretses neiu, kas ei tee ta äkki suurt viga. Ta polnud osanud arvata, et katsetele koguneb nii suur hulk inimesi. Oli närvesööv kuulata kõiki neid andekaid esinejaid. Frannyl ei olnud aimugi, kuidas peaks ta suutma nende seast silma paista.
Ajaks kui Franny lõpuks lavale astus, polnud tema enesekindlusest enam jälgegi järel. Mikrofoni ette astudes tüdruk vaat et värises: ta oli seda võimalust nii kaua oodanud ja kartis nii kohutavalt läbi kukkuda, et oli hirmust peaaegu halvatud. Pärast pikki kõhklusi oli ta otsustanud laulda „Copacabanat”, nagu oli näinud filmis tegemas Carmen Mirandat. See oli kindla peale minek: tal õnnestuks ehk varjata oma koolitamata hääle kohatist nõrkust ja demonstreerida natuke ka liikumist. Nüüd, seistes keset lava ning nähes kõiki neid võõraid ootavalt tema poole vaatamas, tundis Franny korraga, et sõnad on peast läinud. Kui bänd hakkas mängima, õõtsutas ta end rumbarütmis ja oli sellest nii hõivatud, et magas oma sisseaste maha. Franny proovis ühineda teise rea pealt, aga eksimus oli ta rivist välja löönud, seepärast tõstis ta käed ja pillimehed lõpetasid mängu.
„Anna andeks! Palun anna andeks!” sosistas ta pillimeeste juhile Jaime’ile. „Jumala pärast, ma ei tea, mis juhtus!”
Jaime ütles, et ta ei muretseks, ja nõustus alustama otsast peale. Seekord astus Franny sisse õigel ajal, aga siis ütlesid närvid üles ja kolmanda rea ajal hakkas tal hääl värisema. Tüdruk nägi, kuidas kuulajad nägu krimpsutasid, kui sisse lipsas valenoot. Ta jäi vait. Üksteise järel vaikisid ka pillid.
Ruumis valitses vaikus. Franny oleks tahtnud lavalt minema joosta.
See oli kohutav! Tema kõige hirmsam õudusunenägu oli tõeks saanud! Aga kui ta nüüd põgeneb, ei teki tal enam iial samasugust võimalust. Niisiis palus ta Jaime’it, kas too ei lubaks tal veel korra proovida.
Olnuks tegu kellegi teisega, poleks Jaime nõustunud – kui keegi katsetel nii palju soperdab, vaevalt suudab ta siis esineda igal õhtul elava publiku ees. Aga Franny oli talle sümpaatne ning ta teadis, kui väga tüdruk tahab lavale pääseda – vähemalt nii palju võis Jaime tema heaks teha, et annab talle veel ühe võimaluse.
„Olgu peale,” nõustus mees vastu tahtmist. „Aga jäägu see viimaseks.”
Jaime pöördus meeste poole, aga enne kui ta jõudis neile märku anda, lausus Franny: „Arvan, et laulan seekord saateta.” Ta naeratas hädiselt. „Võib-olla tuleb siis paremini välja.”
Jaime kehitas õlgu. „Kena. Nagu ise arvad.”
Teades, et see on tema viimane võimalus, otsustas Franny loobuda „Copacabanast”. Seda uuesti alustada oleks olnud liiga närvesööv ning pealegi ei olnud tal vähimatki tuju laulda lõbusat laulukest. Selle asemel tahtis ta esitada laulu, mis tuleb südamest ja tähendab talle endale midagi. Ta sulges silmad ja mõtles oma suurele unistusele. Saalis köhatati kärsitult, aga Franny ei kuulnudki seda enam. Teda oli haaranud iseäralik rahu ning – saateta – hakkas ta laulma Molly Báni traagilist lugu.
„Kõik noormehed uljad,
kel kaasas on amb,
te valvsad siis olge,
kui päiksel kaob ramm.
Te kuulsite lugu –
kes seda ei teaks –,
mis sai Molly Bánist.
Ei seda tee heaks. See vana iiri ballad, mida ta sageli esitas kodus keiliõhtutel, oli talle sama omane kui hingamine. Lugu rääkis sellest, kuidas üks noor mees laseb jahti pidades eksikombel maha vihma eest varju pugenud armsama, see oli meeldejääv ja kurb laul ning sobis suurepäraselt kokku Franny praeguse meeleoluga. Neiu valas kõik oma tunded, kogu kahjutunde ja pettumuse sellesse laulu – selles väljendusid kurbus, mida ta tundis oma elus tehtud vigade pärast, igatsus talle kättesaamatuks muutunud isakodu järele ja ahastus sellepärast, et ta oli olnud nii rumal.
Ta teel onu poole,
kui vallandus voog.
Puust varju ta otsis,
et mööda läeks hoog.
Põll valge ta pihal,
ta paistis kui luik.
Veel viimane ohe,
ja oligi kõik. Jaime ja lavakava juht Callum vahetasid pilke. Just midagi niisugust olid nad oodanud. Franny hääl kandus otsekui inglitiibadel üle saali ja kui tüdruk ehk mõnes kohas veidi väärataski, oli tema etteastes ometi midagi nii siirast ja ehtsat, et ükski kuulaja ei jäänud külmaks. Franny oli midagi enamat kui lihtsalt järjekordne lauljahakatis – tema number oli omanäoline, midagi, millest võis saada eeskava nael.
„Kes oleks osanud arvata, et sa oled niisugune must hobune,” tähendas Jaime pärastpoole.
Franny hakkas naerma. Tüdruk oli liiga õnnelik, et osata midagi öelda. Laulu ära kuulanud, oli klubi juhataja nõustunud andma talle teisipäeva ja kolmapäeva õhtul kell pool kaheksa kahekümneminutise etteaste. Palju seda just polnud: ta pidi olema põhiesinejate soojendaja ajal, kui külastajad alles hakkasid kogunema. Aga alustuseks oli seegi hea.
Kuues peatükk
London, Whitechapel, jaanuar 1954
„Araks lõid, kana niisugune!” Oma sõnade rõhutamiseks tõi Olly Gold kuuldavale valju kaagutamise. Teised poisid hakkasid naerma ja ühinesid temaga, kõverdades küünarnukid ja vehkides nendega justkui tiibadega. „Kaa-kaa-kaa! Kana!”
Cara põsed läksid roosaks. „Ei ole!” vaidles tüdrukuke vastu, püüdes kõigest väest varjata, kui väga ta kardab. Poisid olid tema ümber sõõri võtnud ja ta poleks saanud plehku pista, isegi kui oleks tahtnud – aga ta ei tahtnudki, sest kui ta nüüd ära jookseks, jääksidki poisid teda kiusama. Caral jäi seitsmenda sünnipäevani veel neli kuud, seega oli ta kamba kõige noorem liige ja ainuke tüdruk. Kõige väiksem oli ta ka, kui välja arvata vaene Timmy Glover, kes lutsutas ikka veel pöialt ja tegi alla – plekkidega linad rippusid igal hommikul ülakorruse akna taga kõigile näha. Tavaliselt oli Timmy see, keda teised kiusasid, aga et teda täna polnud, oli käes Cara kord.
„Teed siis ära või?” nõudis Olly.
Cara vaatas loomusunniliselt sinnapoole, kus seisis Danny Connolly, Annie poeg ja kamba tegelik juht. Enne oli juhirollis olnud Olly, aga mõne kuu eest oli Danny temaga selle koha pärast kakelnud. Kuigi Olly oli kaksteist täis ning neist kahest vanem ja suurem, hakkas Danny talle raevukalt vastu nagu bulterjer ega taganenud sammugi. Cara teadis, et oli kampa võetud ainult tänu Dannyle. Nad elasid ühes majas ja Danny oli talle nagu vanem vend. Tavaliselt astus ta venna kombel Cara eest välja, aga mõnikord narrisid teised poisid teda sellepärast ja tüdruk teadis, et teda kaitstes riskib poiss kaotada autoriteedi. Tema pettumuseks ei astunud Danny ka sedapuhku vahele, üksnes naeratas julgustavalt.
„Ei juhtu sinuga midagi.”
Nüüd kui viimane pääsemislootus oli läinud, polnud Caral enam valikut. „Mis te vahite, kaduge mul eest!” kamandas ta vapralt. „Laske mul juba pihta hakata.”
Üllatunult tõmbusid poisid kahte lehte ja lasksid tüdruku läbi.
Cara astus edasi ja hindas pilguga ülesannet, mis tal tuli täita. Lapsed olid Adley Roadil. Tänav oli saanud pommirünnakutes otsetabamuse ning sellest polnud järel suurt midagi peale rusuhunnikute. Kui tellisekuhjade