Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Tara Hyland
pöördus ja jäi, suu ammuli, vaatama tänavale tekkinud tühimikku. Cara oli esimene, kes sõna suust sai. Ta vaatas Dannyle jumaldaval pilgul otsa ning ütles, hääles aukartus ja imetlus: „Sina päästsid mu!”
Siis käitus Danny nagu prints ühes Cara lemmikmuinasjutus: ta võttis tüdruku sülle ja kandis koju.
Nähes, mis seisundis tütar on, ehmus Franny kohutavalt. Cara oli üleni tolmune, tema jalast voolas verd ning kõigele lisaks nuttis laps hüsteeriliselt, nii et oli võimatu aru saada, kui suured tema vigastused õigupoolest on. Kui kõike kattev tolmukiht oli Connollyde köögis suures plekkvannis maha pestud, nägi Franny, et jalg on küll muljutud ja marraskil, aga suuri haavu pole, ning võis arvata, et vigastusest jääb ehk üksnes väike arm, suuremat kahjustust pole karta.
„Sa rumal tüdruk!” pragas Franny tütre põlve sidudes. „Mis imet sa sinna ronisid! Kas ma pole sulle ikka ja jälle rääkinud, et seal ei tohi mängida, see on nii ohtlik! Kas sul aru peas ei ole?”
Viimaseid sõnu lausudes taipas Franny, et räägib täpselt samamoodi, kui oli rääkinud tema ema. Ta mõistis nüüd, mida ema oli tundnud; teadis, et ema suust sageli kuuldud karmid sõnad ei olnud tühipaljas norimine – Theresa muretses oma laste pärast ja hoolis neist. Sel hetkel oleks ta tahtnud emale öelda, et saab temast aru.
„See ei olnud Cara süü, tädi Fran,” võttis Danny sõna.
Franny heitis talle hävitava pilgu. „Ma tean seda isegi. Olen kindel, et mis ettevõtmine see teil täna ka polnud, see oli sinu korraldatud.” Ta oli paisanud süüdistuse üle huulte, et kuulda poisi suust ülestunnistust, aga selle asemel et pattu kahetseda, vaatas Danny Connolly talle trotslikult otsa. Ehkki kõigest kümnene, pidas poiss end ülal, nagu oleks tal aastaid poole rohkem. Franny ei tahtnud teda oma tütre lähedalegi lasta. „Hakka nüüd astuma.”
Danny ei kuuletunud kohe. Kõigepealt läks ta Cara juurde, andis tüdrukule otsaette musi ja ütles: „Sa olid täna väga vapper.” Alles siis, heitnud Frannyle viimase trotsliku pilgu, loivas ta uksest välja.
Cara tahtis sõbra ärasaatmise peale protesti tõsta, aga emal oli nii vihane nägu, et tüdruk ei julgenud midagi öelda.
„Tema käskis sul sinna majja minna, eks ole?” nõudis Franny. Kui tütar ei vastanud, ohkas ema raskelt. „Sa lausa ripud sellel poisil sabas! Kui Danny käsiks sul kaljult alla hüpata, kas hüppaksid või?”
Cara pigistas huuled kokku kitsaks triibuks. „Danny ei käskinud mul midagi teha.”
Franny vangutas pead, nagu oleks tal mõistus otsas. Cara silmis oli Danny päevakangelane. Lapsel oli juba meelest läinud, kelle pärast ta üldse hätta oli sattunud. Dannyst hakkas saama tõeline nuhtlus. Ta oli majas ainuke poiss, ema ja õed jumaldasid teda ega lubanud tema kohta midagi halba öelda, mis tähendas, et Danny tuli igast pahandusest puhtalt välja. Jumal ise teab, mis sellest marakratist saab, kui ta ükskord suureks kasvab.
Aga Caraga oli kõik korras ja muust Franny praegu ei hoolinud. Kinnitanud sideme haaknõelaga, naeratas ta tütrele – laps pidi nägema, et talle on andeks antud.
„Tule siis nüüd. Lähme, ma viin su voodisse.”
Ehkki Franny oli ka ise õbluke, polnud tal raske tütart tõsta. Tüdruk oli oma vanuse kohta küll pikk, aga väga kõhn – tal polnudki õieti liha luudel. Juba kolmesena oli Cara hakanud kaotama väikelapse ümarust ning oli nüüd pikk ja vilajas nagu kondine jänes. Peas mustade juuste pahmakas, kõhnas näos liiga suured rohelised silmad – isegi Franny pidi tunnistama, et tüdruk pole ilus. „Sinusse ta küll ei ole läinud,” ütlesid naised tänaval sageli. Franny teadis, mida see pidi tähendama: küllap oled pettunud, et su tütar pole ilusam. Aga Franny ei olnud pettunud. See oli vaistlik ja kummaline tunne: ta armastas Carat tingimusteta.
Nüüd vaatas ta tütart, kes lamas voodis, elus ja terve, ning tundis järjekordselt kõikehõlmavat armastusepuhangut. Lükanud Cara näolt eemale tumeda juuksesalgu, ütles ta: „Kas loeme ka natuke?”
See oli igaõhtune rituaal. Franny oli julgustanud tütart juba üsna väikesest peast lugema. Kodus Iirimaal oli nende ema alati hoolitsenud, et ükski pakutav hariduseraasuke lastest mööda ei läheks, ning Franny tahtis teha sedasama oma tütre heaks. Nii viis ta lapse laupäeva hommikuti alati Whitechapeli raamatukogusse, Aldgate Easti metroojaama sissepääsu vastas asuvasse ilusasse punastest tellistest majja, kus väike tüdruk sirvis lasteosakonnas raamatuid ja valis välja endale meelepärased. Igal õhtul enne magamaminekut luges Cara emale valjusti ette peatüki või kaks ja Franny selgitas sõnu, millest laps aru ei saanud.
Nagu paljudele lastele, meeldis ka Carale Enid Blyton, ja hiljaaegu oli ta avastanud „Ilmaotsa puu” sarja6. Avanud „Nõiutud metsa”, asus tüdrukuke lugema.
Pool tundi hiljem, kui tütrel hakkasid silmad kinni vajuma, läks Franny alla, et enne tööleminekut vann puhtaks pesta. Kööki astunud, sai ta ebameeldiva üllatuse osaliseks – seal istus jälle Liam Earley, ehitustööline, kes elas samas tänavas natuke maad eemal asuvas kostimajas. Annie oli hakanud temaga kahe nädala eest läbi käima. Mees istus üksi laua taga ja mugis konservsingiga võileiba – sama hästi kui viimast selle nädala söögivaru.
„Kuidas läheb, Franny?” Mees röhitses valjult ega olnud seda nägugi, et võiks vabandust paluda. „Näed täna kuradima hea välja.”
Liam oli pikk ja tüüakas, kiila pea ja paksu võbiseva kõhuga. Mehe nägu oli ümar, kuidagi lömmis ja moonutatud – kunagi oli ta olnud poksija – ning ta meenutas Frannyle natuke bulterjerit. Kõige silmatorkavam oli selles näos siiski punane nina, joodiku ilmeksimatu tunnus. Liam oli ametilt müürsepp, aga Franny kahtlustas, et mees pole midagi muud kui kaabakas ja lakard. Viimasel ajal võis teda Annie pool näha järjest sagedamini. Kui see isand kavatseski ennast siin sisse seada, pidi Franny hakkama otsima endale uut eluaset.
„Kuidas sa temasugust ometi välja kannatad?” oli ta Annielt küsinud, olles leidnud mehe diivanil järjekordset peatäit välja magamas, okseloik sealsamas aseme ees põrandal.
Franny suureks üllatuseks vastas vanem naine, kes oli juba hakanud seda jälkust koristama, keerutamata: „Mul pole juba nii kaua meest sängis olnud. Liam aitab natuke üksindust peletada.”
Franny oli olnud rabatud. Olles Seaniga kõvasti näpud kõrvetanud, ei tahtnud tema armuasjade peale enam mõeldagi. Talle polnud iial pähe tulnud, et Annie võiks mõelda teisiti.
Viisakusest noogutas ta mehele tervituseks. „Kus Annie on?”
Liam röhitses jälle ning sedapuhku oli Franny piisavalt lähedal, et tunda mehe hingeõhus marineeritud sibula, liha ja õlle lehka. „Lipsas välja poodi.”
Frannyl vajus süda saapasäärde. Ta kartis Liamit ega tahtnud tollega kahekesi olla. Mees polnud teinud midagi konkreetset, mis oleks pidanud talle hirmu nahka ajama, aga tal oli tunne, et seda ei tule kaua oodata.
Kummardudes vanni pesema, kuulis ta, kuidas tool põrandal tagasi lükati. Franny oli lootnud, et Liam asutab end minekule, aga järgmisel hetkel tundis ta tagumikul mehe tugevat kätt.
„Seda ma arvasingi, kena ja prink,” pomises Liam, pigistas üht tuharat ja libistas siis käe nende vahele.
Välkkiirelt ajas Franny end sirgu ja lõi mehe käe eemale. Tema silmis välkus viha.
„Ära seda enam kunagi tee!” sisistas ta ja astus sammu tagasi.
Kuigi naise hääl oli täis vihkamist, hakkas Liam naerma, paljastades lagunenud hambad, mille vahel võis näha pooleldi mälutud leivatükikesi.
„Ole nüüd ikka, tibuke. See oli ainult väike nali.”
Heitnud mehele pilgu, millest õhkus ülimat jälestust ja põlgust, pöördus Franny ringi ja kõndis köögist välja.
Seitsmes peatükk
Teisipäev oli Victory Clubis tavaliselt nädalas kõige vaiksem, aga sedapuhku täheldas Franny õhtul tööle
„The Faraway Tree”, Briti kirjaniku Enid Blytoni populaarne lasteraamatute sari (1939–1951).