Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Tara Hyland
haaret, nii et Danny põrandale kukkus.
Aga Carale jäi sellest väheks. Olles ilmselt otsustanud sõpra kaitsta, hakkas tüdrukuke oma väikeste rusikatega trummeldama mehe paremat jalga. Liam pöördus, et peletada plika eemale nagu kärbes, käsi tõusis, et last lüüa. Alles nüüd vabanes Franny tardumusest.
„Sa proovi ainult!” hüüatas ta, sööstes ligi ning seades ennast Cara ja ründaja vahele.
Sekkumisest ärritunud, põrnitses Liam Frannyt vihaselt. „Tema tuli ju mulle kallale!”
„Ainult sellepärast, et sa peksid Dannyt!” Mees hingeldas ja tema nägu oli raevust punane, aga Franny ei lasknud ennast hirmutada. Ta põlvitas väikese poisi ette maha ja lükkas tema tumedad juuksed näo eest kõrvale. Danny otsaette oli juba hakanud tekkima lilla verevalum ning tema huul oli lõhki ja verine. „Kas sinuga on kõik korras, kullake?”
Danny hõõrus kõhtu, kuhu Liam oli talle jalaga virutanud. „Jah,” vastas ta. Selle tõenduseks ajas poiss end vaevaliselt püsti ja tõmbas püksid üles. Esialgu kõikus ta pisut jalgel, aga ei kukkunud.
Teinud kindlaks, et arsti ei ole tarvis kutsuda, pöördus Franny uuesti Liami poole. „Jumal hoidku, mida see kõik peab tähendama?”
„Poiss haukus mulle vastu.”
„Ja see andis sulle õiguse teda jalaga peksta ja rihmutada!?” Franny hingas sügavalt sisse, katsudes rahuneda. Polnud mõtet algatada sõnasõda, sellest poleks olnud vähimatki kasu. Ta pidi Liamiga rääkima rahulikult, et midagi niisugust enam ei juhtuks. „Helde taevas,” lausus ta rõhuga, „Danny on alles laps!”
Aga kui ta lootis panna Liamit häbenema ja oma teguviisi kahetsema, siis raiskas ta üksnes hingeõhku. „Mis see sinu asi on!” irvitas mees. „Varsti olen mina selles majas peremees ja teen mis tahan, katsugu nood jõmpsikad mulle siis veel vastu hakata. Kui tahad, et su metsloom viga ei saaks, siis kanna hoolt, et ta mulle jalgu ei jää!”
Heitnud Carale viimase vihase pilgu, tormas Liam toast välja ja virutas ukse enda järel nii kõvasti kinni, et kogu maja värises.
Õhtul hilja, kui Liam oli pubisse läinud, hakkas Franny Anniele rääkima, mida ta päeval oli näinud. Paraku tundus, et sõbranna ei taha teda kuulata.
„Ah, sa ju tead küll Dannyt,” lausus Annie põiklevalt. „Mõnikord tundub, et sellesse poisisse on pesa teinud terve trobikond paharette. Talle tuleb kasuks, kui majas on Liami-sugune mees, kes tema peakolusse natuke mõistust sisse taob.”
„Sa siis ikka tõesti plaanid lasta tal siia sisse kolida?” Franny ei teinud katsetki oma õudustunnet varjata. Ta oli lootnud, et Liam püüdis teda ennist üksnes närvi ajada, öeldes, et on varsti majas peremees.
Annie kehitas õlgu. „Mitte milleski ei ole veel kokku lepitud.”
Franny tundis, kuidas temast uhkab üle külmalaine. Tal oli raske näha, et muidu nii mõistlik sõbranna on korraga ühe mehe pärast otsekui sõgedusega löödud. Paraku tundus, et temal ei anna olukorra muutmiseks midagi ette võtta: kui Annie on otsustanud Liam Earley nobedaid rusikaid ja kõva joomist eirata ning hakata mehega kõige kiuste siin majas koos elama, ei tulnud kõne allagi, et Franny saaks tütre sinna jätta. Lapsel poleks selle jõhkardi eest mingit kaitset. Paistis, et ta on ikkagi sunnitud oma Hollywoodi unistused maha matma. Franny tundis end ääretult lööduna. See oli talumatult kohutav: talle oli kandikul ulatatud kingitus, mida ta siin ilmas kõige rohkem ihaldas, ning napsatud see siis jälle julmalt tagasi. Naisele kerkisid silma palavad pisarad. Pidi ometi leiduma mingi väljapääs!
Ja siis turgatas talle see väljapääs pähe. Oli keegi teine, kes sai võtta Cara enda hoole alla – keegi, kellele ta ei pruugi enam meeldida, aga keda ta võib usaldada. See polnud just ideaalne, aga ajutiseks lahenduseks kõlbas – senikauaks, kui Franny leiab võimaluse viia tütar enda juurde.
Tolsamal õhtul istus Franny maha ja kirjutas emale. Kui välja arvata Cara sünnitamine, oli see kõige raskem, mis tal seni teha oli tulnud. Öelda oli nii palju ja kõike kirjas selgitada oli keeruline. Kuidas rääkida emale Carast ja sellest, kuidas nad need seitse aastat on elanud, jutustada talle siis tööpakkumisest ning küsida lõpuks, kas Theresa nõustub kasvatama lapselast, keda ta pole silmagagi näinud?
Franny kirjutas ühe mustandi teise järel, kuni lõpuks otsustas rääkida kõigest nii lihtsalt kui võimalik – midagi ilustamata, ootamata mõistmist või andestust. Viimasel minutil palus ta, et Annie ümbrikule aadressi kirjutaks, sest kartis, et ema või isa võib kirja lahti tegemata ära põletada, teades selle olevat temalt. Annie oli nii kena, et ei esitanud ainsatki küsimust.
„Jumal ise teab, mis plaane sa haud, Fran, aga parem, kui sa nendest mulle ei räägi,” oli ainus, mida ta ütles.
Aadress ümbrikul, pani Franny kirja posti ning jäi ärevalt vastust ootama.
Üheksas peatükk
Jumalaga inglased ja näljapäevad! mõtles Franny, istudes lahtisesse vankrisse ja tõmmates tütre enda ligi. Connemara soodest puhuv vinge tuul nuhtles iirlasi nagu issanda vits.
Franny võis ju Londonis elades küll rõõmsana laulda nostalgilisi laule, mis rääkisid kodust, aga tegelikult ei meenutanud sünnimaa millegi poolest seda romantilist pilti, mille ta kujutlustes ajapikku oli loonud. Ning kui maailmas leidus paika, mida ta vihkas veel rohkem kui oma kodukohta Glen Vale’i, siis oli see Galways asuv Connemara. Näljahäda ja väljaränne olid muutnud selle eraldatud maakolka üheks Iirimaa hõredamalt asustatud paigaks. See paiknes keset gaeltacht’i – piirkonda, kus räägiti iiri keelt. Franny silmis oli see mahajäänud riigi kõige mahajäänum kant ning hea meelega poleks ta sinna oma elus enam iial jalgagi tõstnud – kui poleks olnud tema ema.
Kirjad läksid Londonist Iirimaale 1954. aastal umbes viis päeva ning Theresal oli kulunud vastamiseks ligemale kolm nädalat. Franny oli juba lootuse kaotanud. Aga siis vastus ikkagi tuli – napisõnaline ja vimmakas. Kaheksa eemal viibitud aasta jooksul oli kodus nii mõndagi muutunud: kõige tähtsam muutus oli see, et neli talve tagasi oli traktor kraavi kummuli läinud ning isa oli surma saanud. Frannyle tuli raske löögina teadmine, et isa on surnud ja tal pole enam kunagi võimalik temalt andeks paluda. Ükskõik kui hästi või halvasti nad omavahel ka läbi ei saanud, ikkagi armastas Franny teda. Ta oli teinekord kujutlenud, et pöördub ühel päeval kuulsana koju tagasi, olles kokku ajanud varanduse, ning isa näeb, et tütar on jõudnud oma eluga õitsvale järjele. Nüüd oli liiga hilja ja Franny tegi endale kibedaid etteheiteid, et polnud perega varem ühendust võtnud.
Kuivatanud pisarad, oli Franny edasi lugenud ja leidnud, et muutusi on teisigi. Pärast Michael Healey surma olid Maggie ja Conrad abiellunud ning mees oli kolinud nende tallu. Theresa oli elanud koos Conradi emaga nende juures, kuni ema vanem õde Agatha oli külmetunud ja jäänud kopsupõletikku. Theresa oli sõitnud Agatha üksildases paigas asuvasse Connemara majakesse ja elanud seal õe surmani. Tundes, et on Maggie ja Conradi perele koormaks – neil oli nüüd kaks tütart –, otsustas Theresa seejärel jäädagi esialgu Agatha majja.
Sellepärast läkski mul vastamisega kauem aega, kirjutas ema. Maggie pidi su kirja mulle kätte toimetama.
Theresa kirja toon oli jahe, aga kõige tähtsam oli, et ta nõustus võtma Cara enda juurde. Ta esitas üheainsa tingimuse: nad sõidavad Connemarasse ning lapse sealviibimine jääb pereliikmete ja sõprade ees saladuseks. Frannyle ei meeldinud mõte, et tema tütart peidetakse inimeste eest, aga see pidi ju lõppude lõpuks kestma kõigest mõne kuu, kuni ta Cara enda juurde Ameerikasse toimetab. Seepärast otsustas ta ema tingimustega nõustuda. Mis tal muud üle jäi?
Frannyl ja Caral oli seljataga pikk päev. Nad olid olnud teel juba kaheksateist tundi: kaheksa tundi rongiga Eustonist Holyheadi, seejärel neli tundi üle tormise Iiri mere Dun Laoghaire’i sadamasse ning sealt rongiga Galwaysse. Jaama eest oli Franny leidnud hobuvankri ning hobusemees oli nõustunud viima nad Recessi külla, ema praegusele elukohale lähimasse paika. Teades, kui kõlekülmad võivad olla sealsed tasandikud, oli ta pannud nii enda kui Cara soojalt riide. Nüüd, kui vanker logistas Iirimaa mägisele ja vihmasele lääneosale