Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Tara Hyland
südamed põksuma.
Lavakardina vahelt piiludes nägi Franny, et peale staari istub lauas veel viis inimest: kolm meest, kõik frakkides, ja kaks väga noort naist, seljas odavad, kuid üpris paljastavad kokteilikleidid. Paula, üks tantsutüdruk, teadis Frannyle rääkida, et Carter viibib Inglismaal Inglise kodusõjast vändatava suure eelarvega filmi võtetel.
„Tüdrukuid pole mõtet vaadata, nood on palgatud linnukesed,” ütles Paula põlastavalt. Kolme teise mehe peale osutades näitas ta Frannyle režissööri, kõhna närvilise moega meest, kelle nimi oli Landon Taylor, ja teise meespeaosa täitjat Earl Foxi, kes oli Duke Carteri lahjem väljalase. Seejärel tutvustas ta viimast, lühikest paksu meest, kelle juuksepiir oli hakanud taanduma. „Ja see seal on Clifford Walker, stuudio Juniper Pictures kuulus produtsent.”
„Ah soo?” Franny toon oli ükskõikne ega reetnud tema tegelikku suurt huvi.
„Jah, just tema tõigi ekraanile „Verevennad”.”
„Verevennad” oli eepiline saaga, mille keskmes olid kaks poolvenda, kes sattusid Ameerika kodusõja ajal võitlema eri vaenupooltel ning ühtlasi ühe ja sama tüdruku südame pärast. See oli olnud stuudio Juniper Pictures vastus MGM-i rohkem kui kümne aasta eest vändatud „Tuulest viidule” ning oli aasta tagasi ekraanidele ilmununa osutunud tõepoolest sama menukaks. Kuulnud, et selle taga seisis too lühike ümar mees, uuris Franny teda tähelepanelikult.
Linnukesed lausa rippusid Duke Carteril kaelas, aga nad raiskasid asjata aega. See mees võis ju olla küll täht, aga Franny teadis, kes tegelikult ohje hoiab: produtsent. Victory Clubis töötades oli ta end meelelahutusmaailma asjadega natuke kurssi viinud. Produtsent kontrollis filmi valmimist algusest lõpuni, tema õlul oli kõik – ta ajas rahaasju, palkas näitlejad ja võttemeeskonna ning hoolitses filmi levitamise eest.
Franny oli riietusruumis ja tema peas ajas üks mõte teist taga. Just nüüd võis olla see tähtis hetk – võimalus, mida ta oli nii kaua oodanud, etteaste, mis võis tuua tema saatusesse pöörde.
Sellest päevast, kui ta hakkas Victory Clubis esinema, oli möödunud neli aastat ja Franny elu oli kahtlemata märgatavalt paranenud. Esimestel kuudel, kui talle oli usaldatud ainult väikesi sutse, oli ta piirdunud põhiliselt iiri rahvalauludega – umbes samasugustega, nagu oli esitanud vastuvõtukatsetel ning mis rääkisid armastusest ja kodumaatusest. Seejuures oli Franny andnud endale kogu aeg aru, et kui soovib ennast rohkem nähtavaks teha, peab ta tulema lagedale millegi enamaga – millegagi, mis köidab suuremat hulka publikut. Umbes aasta pärast otsustas ta ühendada laulmise oma matkimisandega ning luua kava, milles imiteerib suuri lauljaid. Ta oli palunud ansambli juhil Jaime’il panna kokku popurrii mitme tuntud artisti surematuks lauldud paladest, mis laseksid tema sarmil kõige paremini esile tulla.
Franny ei unusta kunagi õhtut, kui ta esimest korda uue numbriga üles astus. Võtnud mikrofoni, oli ta noogutanud Jaime’ile, andmaks märku, et bänd võib alustada. Kui saali täitsid „Copacabana” rumbarütmid, hakkas Franny end muusika taktis õõtsutama, nagu oli näinud filmis tegemas Carmen Mirandat, ja laulis esimesed read.
Rahva seast kostis ahhetamist. Ta lihtsalt ei esitanud kuulsa Carmen Miranda laulu – sellel hetkel ta oli Carmen Miranda. Salm ja refrään ette kantud, muutis Jaime tempot, misjärel Franny kehastus ümber Marlene Dietrichiks ja kandis ette „Falling in Love Again”. Seejärel sai temast Edith Piaf – laul oli „La Vie en Rose”. Võib-olla ei võtnud ta päris kõiki noote täpselt välja, aga Piafi olek ja liigutused olid edasi antud suurepäraselt.
Kui Franny oli lõpetanud, tõusis publik püsti ja aplodeeris tuliselt. Hiljem küsis lavakava juht naiselt, kas tohib talle esinemistunde juurde panna.
Tänu uue kava edule sai Franny loobuda lihtsast tööst, koristamisest ja garderoobis üleriiete vastuvõtmisest. Nüüd töötas ta kuuel õhtul nädalas: kolmel Victory Clubis ja muul ajal paaris teises ööklubis. Nood polnud küll nii peened kui Piccadilly õhtusöögiklubi, aga võimaldasid tal elatist teenida täiskohaga meelelahutajana.
Sellest Frannyle siiski ei piisanud. Seitse aastat oli möödas ajast, kui ta Iirimaalt lahkus. Franny oli nüüd kahekümne viiene ja tundis, et aeg lendab, aga tema ootab ikka veel oma suurt läbimurret – nii väga kui talle ka ei meeldinud laulda, üle kõige ihkas ta siiski näidelda. Ning nüüd, kui ta oli juba hakanud kaotama lootust, et talle kunagi niisugune võimalus avaneb, oli see langenud talle otse sülle: siin on Hollywoodi produtsent, keegi, kes võib ta meelelahutusäris otsa peale aidata. Franny lihtsalt ei tohi lasta sel mehel klubist välja jalutada, ilma et prooviks talle muljet avaldada. Kahjuks oli tänane number üsna ilmetu: ta pidi esitama Judy Garlandi ja Doris Day laulude popurrii; laulud olid lihtsad, naabritüdruku stiilis, ning tagatipuks tuli tal veel kanda igavat lillelist kleiti. Vaevalt paelub see number niisuguse kuulsa produtsendi tähelepanu.
Franny murdis pead, mida ette võtta, ning korraga langes tema pilk tualettlauale, mis paiknes tema oma kõrval. Peegli külge oli riputatud mustast pitsist kokteilikleit. See kuulus klubi ühele parimale lauljale Dawn Morrisele. Naine hoidis oma esinemisrõivaid hoolega ega lasknud kedagi nende lähedalegi. Aga ta töötas ainult nädalavahetustel, mis tähendas, et täna teda pole, ja nii ei pidanud ta iial teada saama, et Franny talt üheks õhtuks kleidi laenab.
Franny peas hakkas kuju võtma üks idee. Tema number pidi olema teine, niisiis pidi ta tegema kähku. Libistanud Dawni kleidi kiiresti selga, tupeeris ta juukseid ja meikis ennast vambilikumaks. Siis otsis ta üles Jaime’i ja palus tollel mängida teist muusikat. Kavas olnud lihtsakoelise popurrii asemel otsustas ta esitada seksika Mae Westi numbri. Kui kõlasid esimesed väljavenitatud saksofonihelid, kõndis Franny puusi hööritades lavale ja võttis mikrofoni juures koha sisse.
Kleit oli Frannyle numbri võrra väike ja liibus kehale nagu teine nahk. Oma viktoriaanlikult kõrge kaeluse ja pikkade varrukatega pidi see olema siivas, aga muutus Franny kehakumerusi järgides peaaegu läbipaistvaks, kui naine prožektorite valguslaiku astus.
Eeslaval seistes teadis Franny suurepäraselt, et saalis ei leidu ühtki meest, kelle pilk poleks temasse kiindunud. Temale aga läks praegu korda ainult üks, Clifford Walker. Vaadates mehele otse silma, hakkas ta laulma „I’m in the Mood for Love”.
Kogu Franny etteaste oli mõeldud ühele inimesele – see oli üksainus pikk võrgutus. Esimene salm lauldud, võttis ta mikrofoni ja astus alla kuulajate sekka. Et poleks liiga ilmne, kelle ta sihikule on võtnud, peatus naine siin-seal, õrritades mehi, kellest möödus, heites neile sulgboa maona ümber kaela. Walkeri laua juurde jõudes nägi Franny, et mees on tema esitusest lummatud ja naudib tähelepanu. Seadnud end mehe põlvele istuma, esitas Franny kolmanda salmi otse temale; just nagu oleks Walker tema armsam ning kõik sõnad tuleksid otse südamest, piidles ta meest poollangetatud ripsmete alt ja naeratas talle salapäraselt.
Kui laul lõpule lähenes, vedas ta sõrmedega üle Walkeri põse, tõusis siis ja siugles lavale tagasi. Jõudnud viimase reani, kandis Franny hoolt, et tema ja mehe pilk uuesti kohtuksid, ning libistas käed paljutähenduslikult mööda mikrofoni statiivi alla. Nähes Walkeri näole ilmunud pilku, teadis neiu, et mees on tal pihus.
Ja tõsi mis tõsi: Franny oli saanud riietusruumis olla vaevalt viis minutit, kui üks lavatööline tema juurde astus. „Üks külaline palus, et läheksid nende lauda. Keegi Ameerika tegelane.”
„Hästi.” Frannyst tulvas üle võidurõõm, aga kohe selle kannul tuli ärevus. Saak polnud veel kotis. „Ütle talle, et tulen kohe.”
Franny ei kiirustanud. Selle asemel kohendas ta meiki – polnud vaja ilmutada liiga suurt innukust. Ajaks kui ta söögisaali astus, olid teised lauas istujad diskreetselt tantsupõrandale läinud ja Clifford Walker istus üksi.
Mees vaatas, kuidas Franny tema poole tuleb. Noores daamis oli peenust. Ta oli seksikas, olemata seejuures litsakas – šikk naine, niisuguse järele tasus oodata.
„Härra Walker?” Franny kandis hoolt, et hääl kõlaks madalalt ja pisut kähedalt.
Mees tõusis tervituseks. Ta oli naisest tolli jagu lühem ning tema pintsaku hõlmade vahelt punnitas välja ümar kõhuke. Särgikrae juures nägi Franny paistmas