Vanakuradi vanaema. Viktor Suvorov
kuraditki pole näha. Sihtmärk tekitab häireid.”
„732., sihtmärk alustas pööret.”
Piiririkkujal on paremus kiiruses! Paremus selles, et tal on kiirus märksa väiksem. Piiririkkuja mõistis, et sattus täbarasse olukorda, kuid pääses sellest lihtsa pöördega kõrvale. Aga püüdelennukil Su-9 on topelthelikiirus. Ta lendas hooga mööda.
„Kotkas, kus sihtmärk on?”
„Pööra ringi. Nüüd sinust vasemal ja kõrgemal. Taraan!”
„Sain aru. Ärge naist ja ema unustage.”
„732., teeme kõik. Kiirendus!”
„On kiirendus! Jälle häired. Ei näe. Kus ta on?”
„Kaotasime ta samuti. Nähtavasti sa lipsasid jälle mööda. Võta kiirus maha. Lülita kiirendus välja!”
„Ei tohi lülitada!”
„Lülita! See on käsk!”
Kapten Mentjukov vastas sõnadega, mille ma pika aja möödumise tõttu olen unustanud. Ent kui ka oleks meelde tuletanud, siis poleks mul lubatud neid nagunii siin taasesitada.
Fraas oli pikk, kuid selle mõte seisnes selles, et seal, maa peal, töötatakse nii, nagu peab töötama MiG-19-ga. Kuid Su-9 on hoopis teine lennuk.
Kuid maa peal hasardis see unustati, aga püüdelenduri matte ei dešifreeritud. Aga kui olekski meenunud, et suunatakse mitte MiG-19, vaid Su-9, siis poleks ikkagi täiesti salajased instruktsioonid uusima hävitaja-püüdelennuki töö osas õhutõrje 4. armeesse veel saabunud. Nad pole siin veel vajalikud. Seepärast operaatorid töötavad Su-9-ga nii, nagu ütleb neile kogemus. Seepärast käsk:
„Lülita välja!”
Mentjukov lülitas välja. Ja hakkas alla kukkuma.
„Kotkas! Kus on sihtmärk?”
„Sinu taga! Tagasipööre! Lülita kiirendus sisse!”
„Mida kuramust ma lülitan sisse! Ma kaotasin kiiruse. Sellisel kiirusel ei saa sisse lülitada! See pole teile MiG!”
„732., piiriks on sein!”
„Mis kuramuse sein?”
„Sein, räägin! Sinu ees! Mine ära!”
„Mis sein?”
Kust lenduril, kes sattus sõjalennuväljale juhuslikult, teada salajaste signaalide tähendust, mis kehtivad ainult siin ja ainult kindlatel ajavahemikel.
„732., lahku! Sinu suunas töötavad.”
Vaat mis see on. „Sein” – see on seniitrakettide tuletsoon. Kuid kapten Mentjukovi ei ole võimalik peatada. Teda täitis äkki see tunne, millega inimesed lähevad rahulikult surma. Nüüd on tal ainult üks soov, üks eesmärk – lüüa piiririkkujal hirmsa löögiga saba sodiks. Ainult see, ja mitte midagi rohkem. Kogus kiirust, lõi kiirenduse sisse ja läks.
Talle teatatakse maa pealt:
„Segad tööd! Mine ära! Mine ära, ütlen ma sulle! Saad ilmaaegu hukka! Mentjukov!”
Tema neile:
„Näen teda! Rebin tükkideks! Näen! Hakkan lõhki rebima!”
Aga talle maa pealt:
„Igorike! Pojake! Mine ära. Sattus tsooni. Me võtame ta nüüd ise!”
Kapten rebis südametäiega juhtkangist, viskas uue ime-püüdelennuki üle vasaku tiiva selili, ja – püstloodis alla! Otse vastu pressib noolena talle alt üles vastu rakett. See on kompleksi S-75 V-750. Läheb üsna vähe aega ning Ameerika lendurid nimetavad Vietnamis selle hirmsa asja lendavaks telegraafipostiks.
Kiirus on lendaval postil palju suurem kui püüdelennukil. Kuid püüdelennukil on manööverdusvõime. On võimalus kõrvale põigata. Ainult alla. Ainult alla! Maa keerleb otse ees. Kuid see kapten Mentjukovile muret ei tee. Tal on vaja vilistava ja kõmiseva telegraafiposti eest kõrvale lipsata.
Kilomeetrit viis madalamal on kaks MiG-19. Juhtlennuk – kapten Aivazjan, juhitav – vanemleitnant Safronov. Nad tõsteti üles selleks puhuks, kui piiririkkuja tuleb kättesaamatust kõrgusest ära. Küll kaks MiG-i teevad ka pihuks ja põrmuks. Neil on kahe peale kuus lennuväe kohta hirmuäratava kaliibriga automaatkahurit. Neile on sama käsk: „piir on sein”!
Nemad on kohalikud. Nemad teavad signaali tähendust. Aivazjan on siin raketimeestele palju kordi sihtmärgina töötanud. Nad suunasid tema peale, tulistamata, aga tema põikles kõrvale. Raketivastane manööver on tal välja töötatud nagu jäähoki väravavahil Konovalovil hüpe litrile.
Mentjukov lendab näoga allapoole, ninaga maa poole. Vile, mürin. Hävitajatele MiG-idel:
„Poisid! Lahkuge! Lendasite tsooni!”
„Kuuleme. Lahkume.”
Iga endast lugupidava riigi relvajõududes on kolm elementi: armee, lennuvägi ja laevastik. See mõistagi ei kehti riikide suhtes, kel pole väljapääsu merele, järelikult pole ka laevastikku.
Nõukogude Liit pidas endast teistest enam lugu, seepärast ei koosnenud NSV Liidu relvajõud mitte kolmest, vaid viiest elemendist.
1. Strateegilised raketiväed (Ракетные войска стратегического назначения, RVSN).
2. Maaväed (Суxопутные войска, SV).
3. Riigi õhutõrje väed (Противовоздушная оборона страны, PVO).
4. Lennuvägi (Военно-воздушные силы, VVS).
5. Merevägi (Военно-морской флот, VMF).
Igal relvajõudude liigil oli oma peastaap. Kõik viis relvajõudude liiki allusid kaitseministrile ja kindralstaabile.
Strateegilised raketiväed – kõige noorem relvajõudude viiest liigist, kõige väiksearvulisem, kuid kõige tähtsam. Otsus luua strateegilised raketiväed oli kahtlemata õige. Need väed ei vaja koostööd kellegagi. Need täidavad üksnes riigi kõige kõrgema juhtkonna käske. Seepärast käsuliin on ääretult lihtne: riigi kõrgeim juhtkond – kaitseminister – strateegiliste raketivägede ülemjuhataja.
1960. aastal oli strateegiliste raketivägede koosseisus kaks raketiarmeed – 43. (staap Vinnitsas) ja 50. (staap Smolenskis). Raketiarmeed koosnesid diviisidest. Tol ajal olid relvastuses Jangeli3 raketikompleksid 8K63. 1961. aastal võeti relvastusse Jangeli raketikompleks 8K65. Esimene polk raketikomplekse 8K65 asus lahinguvalvesse 1. jaanuaril 1962. aastal. Edaspidi grupeeriti veel neli raketiarmeed ja mõned üksikud raketikorpused.
Maaväed olid oma tähtsuselt teisel kohal. Nende koosseisus olid viis väeliiki: motoriseeritud laskurväed (MSV), tankiväed (TV), maavägede suurtüki- ja raketiväed (AiRV SV), maavägede õhutõrje (PVO SV), õhudessantväed (VDV).
Maavägede võimsuse üle võib otsustada lihtsa fakti alusel. Kogu maailmas oli tol ajal kuus tankiarmeed. Kõik kuus – Nõukogude. Tankide ja suurtükkide arvu osas ületasid Nõukogude Armee maaväed kõiki maailma riike kokku arvatuna. Tanki- ja motoriseeritud laskurdiviiside osas ületasid maaväed samuti kõiki maailma armeesid kokku arvatuna. Terves maailmas oli tol ajal 12 õhudessantdiviisi, neist 8 – Nõukogude. Maavägedel olid oma raketi-tuumarelvad, oma õhutõrjesüsteem ja veidi hiljem – oma lennuvägi.
Riigi õhutõrje väed olid oma tähtsuselt kolmandal kohal strateegiliste raketivägede ja maavägede järel. Nende koosseisus olid kolm väeliiki: seniit-raketiväed (ZRV), hävituslennuvägi (IA PVO) ja raadiotehnilised väed (RTV). Riigi õhutõrje koosseisus oli kaks õhutõrje ringkonda ja kaheksa üksikut armeed. Iga õhutõrje ringkonna koosseisus oli üks
Mihhail Kuzmitš Jangel (1911–1971) – Nõukogude raketi- ja kosmosekomplekside looja.