Vanakuradi vanaema. Viktor Suvorov
talutas USA asepresident Richard Nixon Nikita Hruštšovi mööda saale ja tutvustas ameerika elu ilu. Nikita läks põlema, vandus kord kõvasti, kord vaikselt, tõestades, et see kõik on võltsparaadlikkus, et varjata roiskumist. Jah, võib-olla Nõukogude Liidus ei jätku kõike, kuid varsti jätkub. Aga kvaliteedilt saab meie oma olema Ameerika omast ikka parem! Sellepärast, et Ameerikas on roiskuv kord, aga meil – progressiivne.
Mida kauem Hruštš kõndis mööda ameerika tolmuimejatest, pesumasinatest, televiisoritest ja külmkappidest, seda tigedamaks muutus. Lõpuks ärritus nii, et kuulutas: ma näitan Ameerikale vanakuradi vanaema!
See on üsnagi meie moodi: maja, sellist nagu sul, ma ehitada ei suuda. Sellepärast põletan ma su maja öösel maha. Võin ka veel lõusta üles lüüa! Et eriti ei uhkustaks ega ilutseks. Мать твою!
Nikita tuletas tol ajaloolisel hetkel meelde kellegi ema. Aga peab meeles pidama, et meil on kaks väljendit ema kohta: tõlgitav ja mittetõlgitav. Aga ameeriklastel on ema vaid üks, täiesti tõlgitav ja meie esimesele mõtte poolest üsna lähedane. Tõlkida mittetõlgitavat terminit tol momendil ei õnnestunud samuti. Nimekas ameeriklane sai teisiti aru. Siin ei saa midagi teha: igaüks saab aru omamoodi.
Vene keeles tähendab lubadus näidata vanakuradi vanaema (Кузькина мать) ähvardust.
Kes on Кузькина мать, ma ei tea. Tõlgendatakse erinevalt. Kaldun järgmise versiooni poole: pomooridel, vene põhjaalade elanikel on Kuzka (Кузька) – ahjutagune majavaim. Õudselt hirmus. Aga tema memm – veel hirmsam. Aga pisut lõuna pool, Tveri ja Jaroslavi metsades, kutsutakse Kuzkaks sikku ja kuradit, kes rahva ettekujutustes meenutab sikku – täpselt samasugune, ainult jookseb tagajalgadel. Lühidalt: püsti käiv sikk. Tuleb välja, et Кузькина мать – see on teatud ringkondades austatud daam, kes on lähedases suguluses vanakuradi vanaemaga.
14. jaanuaril 1960. aastal kuulutas Nikita Hruštšov NSV Liidu Ülemnõukogu istungil: „Sõjalennuvägi ja sõja-merelaevastik on tänapäevase sõjatehnika arenguga kaotanud oma endise tähtsuse. Neid relvaliike ei kärbita, vaid vahetatakse välja. Sõjalennuvägi asendatakse pea tervikuna raketitehnikaga. Me kärpisime praegu tunduvalt ja, nähtavasti, läheme pommitajate ja muu vananenud tehnika edasisele kärpimisele ja isegi tootmise lõpetamisele.”
Kuid paigal seista ei tohi. Hruštšov hoiatas: „Mõned riigid peavad varjamatult end meie vastasteks. Nad ei hakka paigal seisma. Kui need riigid ei oma sellist hulka rakette kui meie, ning ka raketid on neil vähem täiuslikud, siis on neil võimalus tasa teha ajutine mahajäämus, täiustada oma raketitehnikat ja, võib-olla, varem või hiljem võrdsustuvad meiega.”
Kõnest nähtus, et meil on ka edaspidi vaja olla ees nii rakettide arvult kui nende kvaliteedilt, et ükskõik mis hetkel näidata neetud pursuidele vanakuradi vanaema.
Ei möödunud nelja kuudki, kui vaprad Nõukogude seniitväelased lasksid 1. mail 1960. aastal esimese raketiga alla Ameerika luurelennuki.
7. mail 1960. aastal oli Nikita Hruštšovil kahekordne pidu. Ta ei hoidnud Ameerika lenduri vangivõtmist asjata saladuses. Ootas Nikita, kuni ameeriklased hakkavad valetama. Ootas ära ja paljastas. Ootas ära – ja virutas! Kas pole pidu?
Sel päeval sai Hruštšov veel ühe võidu.
Leninil olid võimu juures omad inimesed. Pärast Lenini tapmist pidi Stalin kui ustavaim leninlane kõik ülejäänud leninlased juhtivatelt kohtadelt välja lööma ja asendama nad oma inimestega – stalinlastega. Ja Stalin tegi seda. Selleks kulus tal 15 aastat.
Pärast Stalini tapmist pidi Hruštšov, üks kõige ustavamaid stalinlasi, juhtivatelt ametikohtadelt välja lööma kõik ülejäänud stalinlased ja asendama nad oma inimestega – hruštšovlastega. Selleks kulus tal 7 aastat.
See protsess lõppes 7. mail 1960. aastal. Sel päeval tõukas Hruštšov NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi esimehe ametikohalt viimase stalinliku kotka – marssal Vorošilovi. Aga sellele kohale pani ta oma kõige ustavama sõbra – Leonid Brežnevi.
1937.–1938. aastatel lõpetas Stalin riigi Suure Puhastuse. Moskvas ning seejärel Ukrainas juhatas puhastuse protsessi Hruštšov.
Tagandas ja laskis maha ühed, otsis, leidis ja ülendas teised, luues ühtlasi oma meeskonda. Ukraina on suur, Ukrainas on palju rajoone, linnu, oblasteid, palju on kuulsas Kiievi linnas ministeeriume ja ametkondi, tuhanded inimesed vastutavatel ametikohtadel teenivad Kodumaad. Kuid Nikita Hruštšov valis Brežnevi, lihtsa inseneri tehasest, andis talle juhtiva koha – too sai hakkama, tõstis kõrgemale – sai ka siin hakkama. Kahe aastaga – lihtsa inseneri ametikohalt Dnepropetrovski oblasti, Nõukogude Liidu ühe kõige võimsama tööstusrajooni täievõimuliseks peremeheks.
Sõjas olid nii Brežnev kui ka Hruštšov ise rindel poliitkomissarideks. Hruštšov lõpetas sõja kindralleitnandina, Brežnev – kindralmajorina. Pärast sõda oli Hruštšov taas Ukraina peremees ning Brežnev Zaporožje ja Dnepropetrovski, Ukraina kõige tähtsamate tööstusrajoonide peremees.
Pärast pani Stalin Hruštšovi Moskva peremeheks, Brežnevi – Moldaavia peremeheks. Palju oli veel mõlemal kõrgeid ametiposte ja – kohti. Hruštšov tõi Brežnevi üle Moskvasse, pärast Stalini surma viis armeesse tagasi komissari ametikohale – kindralite järele valvama – ning taas ilutses parteiülemus Brežnev kuldsetes kindralipagunites, mis talle nii sobisid. Edasi on Brežnevi teenistusnimekirjas Kasahstan ja taas Moskva. Aga 7. mail 1960. aastal, kihutanud Ülemnõukogu presiidiumi esimehe ametikohalt minema stalinliku marssal Vorošilovi, pani Hruštšov sellele ametipostile Leonid Brežnevi.
Hruštšov – kommunistliku partei juht, üheaegselt – valitsuse juht. Aga ustav sõber Ljonka Brežnev on nüüdsest seadusandliku võimu pea ning juriidiliselt riigipea. Paindlik Vorošilov lõi templi alla ükskõik millistele ukaasidele ja seadustele, mis olid Hruštšovile meelepärased. Kuid siiski on parem kõigil ametipostidel omada ainult omi inimesi.
Stalini ja Hruštšovi ajal ei peetud 9. maid pidupäevaks. See oli tavaline tööpäev. Mitte mingeid paraade, pidustusi, kõnesid ega saluute võidu puhul Saksamaa üle Teises maailmasõjas. Neil aastail mõistsid kõik: oli sõda, tehti ots peale tohutule hulgale inimestele, jõuti Berliinini, kuid rõõmustada pole millegi üle – Saksamaa probleem jäigi ju lahendamata. Alles pärast Hruštšovi kukutamist mõtles uus juht seltsimees Brežnev välja ja seadis sisse sellise pidupäeva. Aga esimesed kaks aastakümmet pärast 1945. aastat oli kõik tagasihoidlik ja vaikne. Ainult rindemehed kogunesid pärast tööd õues pingikestele, meenutasid möödunud päevi ja lahinguid, kus nad üheskoos võitlesid, laulsid laule lõõtspilli ja rindemeeste saja grammi saatel.
9. mail 1960. aastal kogunesid rindemehed Hruštšovi suvilasse – kõige lähedasem ring, need, keda Hruštšov tundis juba sõja ajast: kaitseminister Nõukogude Liidu marssal Malinovski, riigi õhutõrje vägede ülemjuhataja Nõukogude Liidu marssal Birjuzov, Moskva sõjaväeringkonna vägede juhataja Nõukogude Liidu marssal Moskalenko, strateegiliste raketivägede ülemjuhataja suurtükiväe peamarssal Nedelin, maavägede suurtüki- ja raketivägede juhataja suurtükiväe peamarssal Varentsov, GRU ülem armeekindral Serov ja Leonid Iljitš Brežnev, Hruštšovi alluv veel sõjaeelsetest aastatest. Nikita ise viskas ukraina väljaõmmeldud särgi peale kindralleitnandi pagunitega rindemehe vormikuue. Brežnev pani samuti valge hame peale kindralipagunitega mundri.
Nende seas oli ainult üks tsiviilisik, kel polnud kuldsete pagunitega mundrit. Kutsuti teda Frol Romanõtšiks. Tema perekonnanimi oli Kozlov. Ta polnud kunagi armees teeninud isegi reamehena. Riik läbis jubeda sõja, milles löödi maha rahva eliit. Selles sõjas ilmutas Frol Romanõtš suurimat kangelaslikkust sügaval tagalas. Sõja aastail oli ta veidi üle kolmekümne aasta vana. Õige aeg juhatada tankitõrjepatareid või sapööripataljoni. Kuid ta kandis palju austavamat rajooni parteikomitee sekretäri teenistust. Lähemale ühest tuhandest kilomeetrist ta lahingutegevusele ei lähenenud. Sealjuures läks tal korda lõpetada sõda kahe lahinguordeniga: Punatähe ja 2. järgu Isamaasõja ordeniga.
Isamaasõja