Vanakuradi vanaema. Viktor Suvorov
kavatseb midagi, ja see võib halvasti lõppeda. Meile kõigile. Kõigile.”
„Tarvis on variantide üle mõelda.”
16. mail 1960. aastal toimus Pariisis nelja riigi: Nõukogude Liidu, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa liidrite kohtumine. Peaküsimus – Berliin.
Teises maailmasõjas Saksamaa purustati ja jagati neljaks okupatsioonitsooniks: Nõukogude, Ameerika, Briti ja Prantsuse. Peale selle jagati Berliin, mis asus Nõukogude tsoonis, samuti neljaks sektoriks, ning samuti – Nõukogude, Ameerika, Briti ja Prantsuse omadeks.
Kolm Saksamaa tsooni, mis olid lääneliitlaste okupatsiooni all, ühinesid Föderatiivseks Saksamaaks. Kolm Berliini sektorit muutusid Lääne-Berliiniks.
Aga Lääne-Berliin muutus pinnuks sotsialismi ihus.
Nõukogude tsoonis võidutses sotsiaalne õiglus, aga Lääne-Saksamaal – inimese ekspluateerimine inimese poolt, kapitalistlik orjus. Seepärast juba paari aasta järel pärast sõda hakkas elu Lääne-Saksamaal ja Lääne-Berliinis jahmatavalt erinema elust Ida-Saksamaal ja Ida-Berliinis.
Ja idasakslased hakkasid põgenema Läände.
Piir Ida-Saksamaa ja Lääne-Saksamaa vahel õnnestus tõkestada. Aga mida teha Berliiniga? See on ühtne linn, milles asus sotsialistliku riigi – Saksa Demokraatliku Vabariigi pealinn, ning siinsamas, mõni kvartal eemal – jõle, jälk, ilge, roiskuv, tülgastav kapitalism šikkide kauplustega, milles on kõik olemas.
Idasakslased sõitsid oma sotsialistliku kodumaa pealinna ja läksid üle tänava lehkavasse kapitalismi. Seal palusid poliitilist varjupaika. Seejärel lennukiga Lääne-Saksamaale.
Ida-Saksamaalt ei põgenenud mitte kõige halvemad sakslased. Vastupidi – kõige andekamad. Pagesid insenerid, arstid ja õpetajad, ajakirjanikud ja muusikud, lauljad ja kunstnikud, arhitektid ja agronoomid, geoloogid ja diplomaadid. Töölised ja talupojad ei jäänud maha. Eriti ligitõmbav oli elu Läänes noorsoole. Eriline lugu – armee, lennuväe ja laevastiku, politsei ja piirivalvevägede ohvitserid, seersandid ja sõdurid. Siin näidati erilist kärmust.
Elatustase Lääne-Saksamaal kasvas tormiliselt. Koos selle kasvuga laienes ka põgenike vool Ida-Saksamaalt. Algul – üksikud. Seejärel kümned. Jõuti sadadeni. 1960. aasta suvel jõudis põgenike vool kiiruseni üks inimene minutis. 60 inimest iga tund. Poolteist tuhat ööpäevas. Veerand miljonit aastas.
Sotsialistlik Saksamaa sulas nagu jääkild pannil. Tühjenesid külad ja linnakvartalid.
Esimese Saksamaa pinnal oleva sotsialistliku riigi võimalusi kasutasid täiel määral ka vennad samast ühiskonnaklassist: poolakad, tšehhid, ungarlased, rumeenlased, bulgaarlased. Nende vanem vend, Nõukogude Liit, näitas eeskuju.
Ida-Saksamaal asus kõige võimsam maavägede grupeering maailmas. Mõistagi, need olid Nõukogude Liidu väed. Nõukogude sõjaväelaste Ida-Berliini külastamist, kui nad ei teeninud otse Ida-Berliinis, ei tervitatud. Kuid see ei päästnud. Nad sõitsid salaja Berliini. Ja kasutasid esitatud võimalust põgeneda.
Põgenemise ennetamiseks paisati piiramatult jõude ja vahendeid. Nõukogude sõdurite ja ohvitseride seas tehti intensiivset tööd, mille mõtet võis väljendada kahe sõnaga: põgeneme ära! Leidus neid, kes vastasid: põgeneme! Jooksis selline sõdur nagu Ameerika tsooni, ameeriklased kuulasid ta üle, sõdur jutustas kõike, mida teadis. Pärast lasti ta Kodumaa reetmise eest maha. Ebameeldivaks momendiks oli „ameeriklaste” ootamatu üleminek kodusele nõukogude sõimule.
Samasugust tööd tehti Ida-Saksamaa elanikkonna hulgas.
Kuid kulutused provokaatoritele ei tasunud end ära. See, kes otsustas põgeneda, põgenes tavaliselt kellegagi nõu pidamata, kedagi usaldamata… Nende hulgas oli ka neid, kes ise eile KGB käsul kallutasid seltsimehi põgenemisele.
Kuid isegi rahva massiline pagemine ei olnud peamine pahe. Peamine oli selles, et kõik said aru: SEAL ON PAREM! Aga meil tehakse midagi valesti. Midagi on tarvis muuta.
Seltsimeestel Kremlis oli tarvis midagi otsustada.
Aga mida?
Vaat kogunesidki Pariisi härrased-seltsimehed: Eisenhower, Macmillan, de Gaulle ja Hruštšov – riikide liidrid, kes pärast sõda jagasid Saksamaa ja Berliini tükkideks. Millise lahenduse ka Lääne liidrid välja ei pakkunud, oli see Nõukogude Liidule vastuvõtmatu. Iga lahenduse puhul hakkavad inimesed ikkagi põgenema normaalsesse ellu, milles pole parteisekretäre ja kolhoose, ainsat õiget teed ja armastatud juhti, kuid on rõivad ja jalanõud, on leib ja või, on võimalus astuda ükskõik millisesse parteisse, mis meeldib, kirjutada ajalehes kõike, mida tahad.
Hruštšov, nagu alati, mõtlemata järele, pakkus kohtumist kõrgeimal tasemel, et leida Berliini probleemile lahendus. Aga kui kohtumine oli määratud, sai järsku aru: midagi head sellelt kohtumiselt pole oodata. Võis nõuda neetud kapitalistidelt, et nad saadaksid tagasi kõik, kes nende juurde üle jooksid. Kuid ilmselgelt ei lähe nad sellele. Aga kui nõustuvadki, siis kõige paremad ja vajalikumad jätavad ikkagi omale.
Ja kui isegi hakkavad kõiki tagasi saatma, siis probleem sellest ei kao. Ikkagi teavad kõik, et meil tehakse midagi teisiti, mitte nõnda, kuidas vaja.
Mis siis vaesel Hruštšovil üle jäi?
Jäi üle kohtumine nurja ajada. Ja allatulistatud luurelennuk kulus just marjaks ära.
16. mail 1960. aastal nõudis Nikita Hruštšov USA presidendilt vabandamist spioneerimise eest Nõukogude Liidu vastu.
Nõudmist polnud võimalik täita. Asi on selles, et riik ja liider, mis seda riiki esindab, ei oma õigust mitte kelleltki vabandust paluda. Nii on see kehtestatud juba palju sadu, kui mitte tuhandeid aastaid tagasi. Kui ühe riigi valitsus pakkus midagi teise riigi valitsusele, ent muutis hiljem oma vaatepunkti, siis ka sel juhul keegi kelleltki vabandust ei palu. Sellises olukorras kutsutakse suursaadik tagasi. Teatatakse: suursaadik ajas midagi segamini, meie seda ei pakkunud ja pakkuda ei saanud, sellist rumalust rääkis ta oma nimel. Kõik saavad aru: suursaadik andis edasi ainult seda, mida tal kästi. Kuid ikkagi – süüdi on tema, ainult tema! Ja ta võetakse ametipostilt maha. Ja saadetakse uus. Nii see juba kord on.
Kui riik tegi mingi möödalasu, aga saadiku kaela seda viga ajada ei õnnestu, siis ka sel juhul ei palu keegi kelleltki vabandust.
Aga Hruštšov käis peale: Eisenhower, palu vabandust!
Teise maailmasõja käigus tegi Nõukogude luure aktiivset tööd USA vastu – oma peamise liitlase vastu sõjas Hitleriga. Nõukogude luure varastas tuumarelva saladused. Spioonivõrk avastati. Kuid ameeriklased vabandusi ei nõudnud, mõistes, et riigil ja selle liidritel ei ole õigust selliseid vabandusi tuua.
Muide, spioonivõrku ei avastatud mitte FBI ja Ameerika politsei pingutuste läbi. Lihtsalt Nõukogude šifreerija Kanadas, võttes kaasa portfelli täiesti salajaste dokumentidega, väljus Nõukogude saatkonnast ja läks esimese ettesattunud võimuesindaja juurde varjupaika paluma.
1960. aasta mais, kui Hruštšov nõudis vabandusi, istus USA vanglas Nõukogude luuraja Rudolf Abel. Ta tabati ja pandi istuma. Tema tegevuse eest Ameerika vabandusi ei nõudnud. Aga Abel ju puges seifidesse. Ameerika lendur seifidesse ei roninud. Ta ei saanud neid isegi kõrgelt näha. Seifid ei seisa lagedal väljal, vaid katuse all. Nii et ta nägi vaid katuseid.
Hruštšov käis visalt peale. USA president jäi endale kindlaks. Ei olnud tal õigust vabandusi tuua.
Kui nii, siis mingit tippkohtumist ei tule, paugutas Hruštšov ust ja lendas Moskvasse.
Aga Berliini probleem jäi alles.
Armeekindral SEROV, IVAN ALEKSANDROVITŠ sündis 1905. aastal. Teenis suurtükiväes. Suure Puhastuse käigus 1937–1938. aastatel hävitas Stalin algul peaaegu kogu Jagodaaegse tšekistide põlvkonna, seejärel Ježovi-aegse uue tšekistide põlvkonna. 1939. aastal komplekteeris Stalin NKVD praktiliselt uuesti kolmanda põlvkonna tšekistidega. Vakantse oli tuhandeid. NKVD-sse võeti sõjaväelasi, parteitöötajaid, õppeasutuste lõpetajaid. Selles voos oli ka Serov.