Vanakuradi vanaema. Viktor Suvorov
meisterlikult. Kas on tõsi, rahvas räägib, et esimese raketiga?”
„Tõsi.” Marssal väljendus mingil ebasündsal moel, sülitas ja lisas: „Puhas tõde. Ainult mitte kogu tõde.”
57. seniit-raketibrigaadi 2. divisjonile kuulutati lahinguhäire üheaegselt kõigi 4. üksiku õhutõrjearmee seniit-raketibrigaadidega ja polkudega. Divisjoni komandör on täienduskursustel. Komandöri asemel – staabiülem major Voronov, Mihhail Romanovitš.
Divisjoni valmisolekusse viimiseks kuluvad vaid sekundid. Aste – kõrgeim. Kuid möödub tund – sihtmärk ei ilmu. Möödub teine. Seejärel kolmas. Tahaks magada. Äratus oli ju vara. Kuid telefonid vaikivad.
Äkki hakkasid tirisema, plärisema korraga kõik neli – naabrite juurest, korpuse komandopunktist, armee staabist, Moskvast: sihtmärk tuleb teie poole! Õigemini – teie kõrvalt! Päris servast! Kui satub tsooni – üles puua! lömastada! hävitada! Vanakurja ema juurde! Vanakuradi vanaema juurde!
Edasi trükimusta mitte kannatavate sõnadega, kuid ikka sama: mustad tiivad ei tohi Kodumaa kohal lennata!4 Мать его перемать.
Aga piiririkkuja liigub päris lasketsooni piiril, justnagu teades, kus see on, nagu tundes seda. Nagu kiuste – meie hävitajad on õhus.
Divisjoni komandöri kohusetäitja major Voronov telefonitorru seniit-raketibrigaadi komandopunktile: koristage nad kus kurat, segavad tööd.
Seniit-raketibrigaadi komandopunktist õhutõrje korpuse komandopunkti: koristage need…! Edasi midagi väikestest putukatest, kes antakse üle ühelt inimeselt teisele suguakti ajal.
Ja äkki – piiririkkuja on tuletsoonis.
Major Voronov:
„Sihtmärk 8630. Kolm raketti. Start.”
Leitnant Feldbljum lõi sõrmega esimese nupu, teise, kolmanda pihta.
„Esimene läks!”
Oodake. Peame kinni. Tunnistage, kätt südamele pannes: olete te näinud, kuidas tõuseb juhtteelt seniitrakett V-750?
Ei ole? Pole näinud?
Niisiis, see tõuseb hooga mürina, kõmina ja kriginaga. Ja kogub otse silme all kiirust. Tõusva raketi hääl on ulguv, nagu ülehelikiirusega hävitajal.
„Läks, kullake! Uh, kui ilus!”
„Teine!”
„Teine ei tõusnud. Nurk keelu all!”
„Kolmas!”
„Kolmas ei tõusnud! Nurk keelu all!”
Elus tuleb nii ette: kõige ebasobivamal hetkel sulanduvad kõik juhused ühte ahelasse. Juhtus see, mida tuleb ette korra elus. Suunamiskabiin on inimkäte loodud kurgaani otsas. Ümberringi – kuus stardiplatvormi. Ümber iga stardiplatvormi – ringina muldkeha. See on nii maskeeringuks kõrvalise pilgu eest kui ka kaitse vaenuliku tule korral. Igal stardiplatvormil on peaaegu ringikujuline tulistamise võimalus. Välja arvatud kaks kraadi, kui suunamisvälja satub kabiin, mis asetseb tulepositsiooni keskel. Esimene rakett läks, aga teine – mitte. Taevas oleva sihtmärgi ja stardiplatvormi vahele jäigi just suunamiskabiin. Kui oleks toimunud start, siis rakett, sööstnud juhtteelt üles, oleks kohe tunginud komandopunkti ja pühkinud selle minema koos operaatoritega. Konstruktor nägi sellise võimaluse ette ja välistas täielikult. Taolise situatsiooni tekkimisel asub tööle automaatika, mis ei luba stardil toimuda.
Sel momendil tuli käsklus kolmandale raketile, kuid lennuk oli paari sekundiga ruumis edasi liikunud ja siis tekkis samasugune situatsioon ka kolmanda raketi jaoks: suunamiskabiin muutus takistuseks, mis tühistas stardi.
Ekraanil on täppide möll. Saa siis aru: kas piiririkkuja tekitas häireid või langevad allalastud lennuki tükid. Täpid hajusid pisut ja pilt sai selgeks: esimene rakett jätkab lendu! Sellest tuleneb: vussi läks!
Pole häda! Piiririkkuja peab nüüd lendama naabrite tsooni. Ja siis tuleb neile käsk: Tuld! Tuld! Tuld!
Kuid seda polnud enam vaja. Lennuk löödi ikkagi alla esimese raketiga. Kusjuures löödi alla nii, kuidas keegi ei unistanudki: lendurit-spiooni vigastamata.
Piiririkkuja liikus päris mööda mõjuulatuse tsooni piiri. Just sisenes, kui juba väljus. Rakett sööstis järele lennukauguse piiril. Plahvatus toimus taga. Plahvatusega rebis ära lennuki saba ja peksis mootori puruks. Kuid mootor päästis lenduri, teenides kindla kilbina. Pärast raketi esiosa kontaktivaba lõhkemist jätkas rakett ise veel mõne sekundi lendu ja see oli näha ekraanidelt, tekitades möödalasu illusiooni. Seepärast tulistamine jätkus. Seepärast nägid naaberkülad pilvede all esimese mai saluuti.
Tõde seisnes selles, et piiririkkuja lasti alla esimese raketiga.
Kuid see pole kogu tõde.
Lennuk-piiririkkuja läbis 2. divisjoni tuletsooni päris äärt pidi, kuid sattus kohe mitme divisjoni mitmekihilise tule alla. Kogu tõde seisnes selles, et pärast 2. divisjoni esimest raketti tulistas sihtmärki 3. divisjon. See tulistas välja kõik oma kuus raketti: kaks kolmelist seeriat. Kohe lülitus ka 5. divisjon. Ja kõmatas samuti kahe kolmese seeriaga. Nii et – esimene rakett… ja veel kaksteist.
Mõne päeva pärast avaldati NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi ukaas silma paistnud ohvitseride, seersantide ja sõdurite autasustamisest.
Kuid selles nimekirjas puudusid kindralid. Selles nimekirjas puudus ka riigi õhutõrje ülemjuhataja Nõukogude Liidu marssal Birjuzov. Kuigi, näis, miks mitte autasustada ülemjuhatajat, kes juhtis operatsiooni algusest lõpuni? Miks mitte autasustada, kui esmakordselt maailma ajaloos hävitati meie riigi kohal varem kättesaamatus kõrguses tõeline piiririkkuja, kui kogu maailmale demonstreeriti Nõukogude riigikaitse kaljukindlat võimsust?
Marssali asemel oli autasustatute nimekirjas vanemleitnant Safronov, Sergei Ivanovitš, MiG-19 paari juhitav. Teda autasustati Punalipu ordeniga. Ukaasis oli millegipärast – nähtavasti näpuvea tõttu – vahele jäänud sõna „postuumselt”.
Nõukogude Liit oli võimeline paljuks. Nõukogude Liit suutis saata üles maailma esimese Maa tehiskaaslase, saata esimesena oma kodaniku kosmosesse, õhkida maailma kõige võimsama termotuumapommi, lasta peaaegu kättesaamatus kõrguses esimese raketiga alla nähtamatu lennuki. Kuid end ära toita Nõukogude Liit ei suutnud. Põhjuseks oli sotsialismi majandussüsteem.
Varasest noorusest püüdsin ma aru saada sellest, mis see on – sotsialism. Kogusin pikkade aastate vältel üle neljasaja definitsiooni. Seejärel lõpetasin definitsioonide kogumise, mõistes, et sotsialisme on sama palju kui sotsialiste. Ja isegi enam. Eile sai seltsimees Lenin sotsialismist aru nii, täna – teisiti.
Kuid ikkagi ühtse idee – nii-öelda, ühise nimetaja – ma ikkagi leidsin. Kõik sotsialistid jutlustavad ühes või teises vormis ühte ja sama. Võtke ükskõik millise sotsialistliku partei programm, ükskõik millise nende kongressi materjalid, leegitseva revolutsionääri kõne või progressiivse ametiühingu üleskutsed, pigistage välja tühjad sõnad ja fraasid – aga neid on seal palju – pressige hästi, ning kuivas jäänukis saate tuuma: TÖÖTAMA HAKKAME ÜHA VÄHEM JA VÄHEM, SAAMA – ÜHA ROHKEM JA ROHKEM.
Peamine on selles, et inimene, grupp inimesi, ametiühing või partei, viies ellu seda printsiipi, näevad välja võitlejatena vabaduse ja õigluse eest: mitte enda heaks ei püüa, vaid kogu tsunfti, kogu klassi, kogu riigi ja inimkonna heaolu nimel.
Kasutades seda ilusat loosungit (mõistagi, mitte selle paljas ja avameelses laadis, vaid ümbritsetuna lilleliste fraasidega), võib purustada iga, isegi kõige võimsama majanduse. See loosung aitab luua teed võimule. Rahvahulk toetab teid alati: kes ei tahaks töötada üha vähem ja vähem, aga saada üha enam ja enam?
Kuid need, kes sõidavad õigluse printsiipide harjal võimule, on sunnitud neist samadest printsiipidest otsekohe lahti ütlema. Sest töötades üha vähem ja vähem pole võimalik saada üha enam ja enam. Riik variseb kokku. Ja nüüd küsimus: kas
Sõnad sõjakast patriootlikust laulust „Püha sõda” („Священная война”).