Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan. Paullina Simons
Lase jalad lõdvaks.”
„Ei. Ära liiguta. Palun. Lihtsalt …”
„Kell on peaaegu kuus, kullake. Ma pean minema.”
„Šura, kallis, palun … ära mine.”
„Ära lõpeta, ära mine. Mida ma teha saan?”
„Jää siia. Minu sisse. Igaveseks minu sisse. Mitte veel, mitte veel.”
„Tss, Tanja, tss.”
Ja viis minutit hiljem tormab Aleksander uksest välja. „Ma pean jooksma, ei, ära saada mind kasarmusse. Ma ei taha, et sa öösel üksi linnas ringi kõnnid. Kas sul on minu antud püstol ikka alles? Jää siia. Ära vaata, kuidas ma mööda koridori eemaldun. Lihtsalt – tule siia.” Aleksander mähib naise oma sinelisse, haarab embusse, suudleb tema juukseid, huuli. „Ole hea tüdruk, Tanja,” ütleb ta. „Ja ära jäta hüvasti.”
Naine lööb talle kulpi. „Varsti näeme, mu südame kapten,” ütleb Tatjana, kelle pisarad on voolanud reedest pühapäevani.
Kas Aleksander on Punaarmee sõdur?
Jah.
Kas ta on mees, kes usaldas oma elu Dimitri Tšernenkole, sõbraks maskeerunud vääritule kaabakale.
Jälle jah.
Kuid kunagi oli Aleksander ameeriklane, Barrington. Ta rääkis nagu ameeriklane. Ta naeris nagu ameeriklane. Ta mängis suviseid mänge nagu ameeriklane, ujus nagu ameeriklane ja võttis elu endastmõistetavalt nagu ameeriklane. Tal oli häid sõpru ja ta arvas nagu ameeriklane, et jääb nende sõbraks surmani, ning ta armastas oma ema ja isa nagu ameeriklane.
Kord nimetas Aleksander oma koduks Massachusettsi metsi. Ja kord lapsena oli tal kott, kuhu ta peitis kõik oma väikesed aarded: teokarbid ja lihvitud klaasitükid, mille ta oli leidnud Nantucketi väina äärest, suhkruvatiümbrise, nööri- ja paelajupid, sõber Teddy foto.
Kord oli tal olnud ema, kelle tuttav päevitunud, meigitud, suurte silmadega naerunägu kangastus talle mälestustes.
Ja kord, kui kuu oli sinine ja taevas must ning tähed valasid valgust, oli Aleksander üheks igaviku viivuks leidnud selle, mida ta polnud kogu oma Nõukogude elu kestel lootnud tabada.
Üksainus kord.
Alexander Barrington lähenes lõpule. Noh, ta ei kavatsenud vaikides minna.
Ta kinnitas rinda kolm vaprusemedalit ja Punatähe ordeni, mille ta oli saanud tanki juhtimise eest nõrga jääga kaetud järvel, pani mütsi pähe, istus voodi kõrval toolil ja ootas.
Aleksander teadis, kuidas NKVD temasugustele järele tuleb. Nad pidid võimalikult vähe kära tegema; nägijaid pidi olema nii vähe kui võimalik. Nad tulid keset ööd või võtsid su kinni rahvarohkes vaksalis, kui sa tahtsid parajasti Krimmi puhkama sõita. Nad võtsid su kinni kalaturul, nad tulid naabri juurde, kes palus sul hetkeks enda poolt läbi astuda. Nad küsisid, kas võivad sinu lauda istuda sööklas, kus sa parajasti pelmeene sõid. Nad kõndisid mööda poodi ja palusid sul nendega eritellimuste osakonda minna. Nad istusid sinu kõrvale pargipingile. Nad olid alati viisakad, vaiksed ja peenelt riides. Autot, mis pidi kõnnitee ääres seisma jääma ja sind Suurde Majja viima, ning peidetud püstoleid, mis meestel kaasas olid, polnud veel näha. Üks naine, kes vahistati keset rahvahulka, hakkas valjusti karjuma, ronis mööda laternaposti üles ja käitus nii veidralt, et isegi tavaliselt osavõtmatud möödujad seisma ja vaatama jäid; ta tegi NKVD töö võimatuks. Mehed pidid ta esialgu rahule jätma, aga selle asemel et kusagile riigi südamesse kaduda, läks naine koju magama ning talle tuldi öösel järele.
Eelmine kord oli Aleksandrile järele tuldud ühel õhtupoolikul pärast kooli. Ta oli koos sõbraga, kaks meest astusid tema juurde ning ütlesid, et ta oli unustanud kohtumise ajalooõpetajaga, kas ta ei võiks hetkeks kõrvale astuda ja temaga rääkida? Aleksander teadis kohe, ta tajus, et mehed valetavad. Paigalt nihkumata haaras ta sõbra käsivarrest ja raputas pead. Sõber läks siiski ära – kiirustades –, teades, et ta on ülearune. Aleksander jäi üksi kahe mehe seltsi ja kaalus oma võimalusi. Nähes musta autot aeglaselt kõnnitee äärde sõitmas, teadis ta, et võimalused kahanevad. Ta juurdles, kas talle tulistatakse päise päeva ajal teiste inimeste juuresolekul selga. Ta otsustas, et seda ei juhtu, ja pistis jooksu. Mehed hakkasid teda taga ajama, kuid nad olid kolmekümnendates eluaastates, mitte seitsmeteistkümnesed. Aleksander raputas nad mõne minutiga maha, põikas kõrvaltänavasse, puges peitu ja suundus Püha Nikolai kiriku lähedale turule. Veidi leiba ostnud, kartis ta koju minna. Ta arvas, et järgmiseks minnakse sinna teda otsima. Isa temast puudust ei tunne, ema ei pane tähelegi. Aleksander veetis öö väljas.
Järgmisel hommikul läks ta kooli, arvates, et klassis on ta väljaspool ohtu. Direktor ise andis Aleksandrile sedeli teatega, et ta peab kantseleisse minema.
Niipea kui Aleksander klassist väljus, haarati ta kinni, viidi vaikselt õue ja topiti autosse, mis kõnnitee ääres juba ootas.
Suures Majas peksti ta läbi ja viidi Krestõ vanglasse, kus ta oma saatust ootas. Tal polnud erilisi pettekujutelmi. Talle polnud veel ühtegi süüdistust esitatud, kuid ta teadis, et tema süütus ei lähe neile meestele korda. Ja võib-olla ta polnudki nii süütu. Oli ta ju ameeriklane nimega Alexander Barrington. See oli tema kuritegu. Kõik muud seigad olid lihtsalt pisiasjad.
Aga hoolimata sellest, kuidas talle sel ööl järele tullakse, teadis Aleksander, et kinnivõtjad ei taha laatsareti raskete haavatute palatis lärmi teha. Ta arvas, et näitemäng, ettekääne, mida kasutatakse – et ta viiakse Volhovisse ja ülendatakse alampolkovnikuks –, teenib aparatšikute huve hästi seni, kuni ta nendega omavahele jääb. Aleksandri eesmärgiks oli hoolt kanda, et ta ei jõuaks Volhovisse, kus olid loodud head võimalused tema süüdimõistmiseks ja hukkamiseks. Siin, Morozovos, oli tal kogenematute kobakäppade käes palju suurem võimalus ellu jääda.
Ta teadis, et 1928. aasta Nõukogude kriminaalkoodeksi paragrahv 58 ei määratle teda isegi poliitvangina. Kui teda süüdistatakse riigivastastes kuritegudes, on ta lihtlabane kriminaalkurjategija ning saab vastava karistuse. Koodeksi neljateistkümnes lõikes määratleti tema süü vaid kõige üldisemates terminites. Ta ei pidanud olema ameeriklane, ta ei pidanud olema Nõukogude õigusemõistmise eest kõrvalehoidja, ta ei pidanud olema välismaine provokaator. Ta ei pidanud olema salakuulaja ega lipulehvitaja. Ta ei pidanud isegi kuritegu sooritama. Kavatsus oli niisama kuritegelik ja karistatav. Reetmise kavatsusse suhtuti niisama karmilt nagu reetmisse endasse. Nõukogude valitsus oli uhke, kuna see oli selge tõend nende seadusandluse ülimuslikkusest lääne põhiseaduste ees, millega sunniti võime arulagedalt ootama, et kurjategija tegutseks, enne kui tollele karistus määrati.
Kõiki korda saadetud või kavatsetud tegusid, mis nõrgestasid Nõukogude riiki või sõjajõude, karistati surmaga. Ja mitte ainult tegusid. Ka tegevusetus oli kontrrevolutsiooniline.
Ja mis puutub Tatjanasse … Aleksander teadis, et ühel või teisel moel oleks Nõukogude Liit naise elupäevi lühendanud. Kord ammu oli Aleksander kavatsenud koos Dimitriga Ameerikasse pageda ning Tatjana Punaarmee desertööri naisena maha jätta. Või siis oleks Aleksander rindel langenud ning naise lesena ja orvuna üksi Nõukogude Liitu maha jätnud. Või siis oleks Dimitri Aleksandri üles andnud NKVD-le, Stalini salapolitseile, nagu ta oligi teinud, ning Tatjanast oleks saanud Alexander Barringtoni ainus ellujäänud sugulane, venelanna, kelle mees oli Ameerika salakuulaja ja rahvavaenlane, nagu neid nimetati. Need rängad valikud seisid Aleksandri ja tema naiseks saanud õnnetu tüdruku ees.
Kui Mehlis minult küsib, kes ma olen, kas ma annan talle au, ütlen, et olen Alexander Barrington, ega vaata tagasi?
Kas ta suudaks seda? Mitte tagasi vaadata?
Aleksander arvas, et ei saa sellega hakkama.
Moskvasse saabumine, 1930
Üheteistkümneaastast Alexanderit ajas iiveldama. „Mis lõhn see on, ema?” küsis ta, kui nad kolmekesi väikesesse külma tuppa astusid. Oli pime ja Alexander ei näinud hästi. Kui isa tule põlema pani, ei