Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan. Paullina Simons
täielik õigus tema hoorale. Sina teda muidugi ei taha. Aga kui tahaksid ja kui naine oleks tema oma, mida ta muidugi pole, kuna ta ei kuulu kellelegi, ja selles iva ongi, oleks sul sellele naisele õigus. Nagu sul on õigus Marta poja võile. Kas sa tahaksid tema võid? Ma lähen toon.”
Harold ja Jane silmitsesid Alexanderit tõsiselt.
„Alexander, kas sa oled aru kaotanud? Miks ma peaksin tahtma midagi, mis kuulub sellele mehele?”
„Seda ma öelda tahangi, ema. Tal pole mitte midagi. See on sinu oma. Ja ka sul pole midagi. See on tema oma. Tal oli täielik õigus su boršis sorida. Seda oled sa mulle õpetanud. Seda õpetatakse mulle Moskva koolis. See teeb meie kõigi elu paremaks. Just seepärast me niimoodi elamegi. Et üksteise varanduse toel õilmitseda. Et üksteise saavutuste üle rõõmustada ja neist kasu saada. Mina isiklikult ei saa aru, miks sa nii vähe borši tegid. Kas sa tead, et meie koridori peal elaval Nadjal oli viimati boršis liha möödunud aastal?” Alexander vaatas vanematele säraval ilmel otsa.
Ema küsis: „Mis sulle ometi sisse on läinud?”
Alexander sõi kapsa- ja sibulaküllase õhtueine ära ja küsis isalt: „Kuule, millal järgmine parteikoosolek on? Ma ei jõua ära oodata.”
„Tead, mis? Minu arvates ei tohiks sa enam parteikoosolekutel käia, poeg,” sõnas Jane.
„Otse vastupidi,” ütles Harold Alexanderi juukseid sasides. „Mina arvan, et ta peaks seal sagedamini käima.”
Alexander naeratas.
Nad olid Moskvasse saabunud talvel ja said kolme kuu pärast aru, et vajalike kaupade, näiteks nisu- või rukkijahu ja elektripirnide hankimiseks peavad nad pöörduma erakaubitsejate, spekulantide poole, kes logelesid raudteejaamades ja müüsid oma karusnahkse voodriga palitute hõlma alt puuvilju ja sinki. Neid oli vähe ja nende hinnad olid pöörased. Harold oli selle kõige vastu, sõi musta tšekileiva viilukaid, ilma lihata borši, ja kartuleid ilma võita, kuid ohtra linaseemneõliga, millega varem oli peetud sobilikuks vaid värve ja linoleumi toota ning puitu töödelda. „Meil pole erakaubitsejate nuumamiseks raha,” ütles ta. „Ühe talve võime puuviljadeta läbi ajada. Järgmisel talvel saame puuvilja. Pealegi pole meil ülearust raha. Kust see raha tuleb, millega spekulantidele makstakse?” Jane ei vastanud, Alexander kehitas õlgu, sest ta ei teadnud, aga pimedas, kui Harold oli magama jäänud, hiilis Jane poja tuppa ja sosistas, et mingu poiss ja ostku endale järgmisel päeval apelsine, et ta skorbuuti ei jääks, ja sinki, et ta düstroofikuks ei muutuks, või haruldast ja kahtlase väärtusega rõõska piima. „Kas sa kuuled, Alexander? Ma panen su koolikoti sisetaskusse Ameerika dollareid, selge?”
„Selge, ema. Kust see Ameerika raha pärit on?”
„Pole tähtis, poeg. Ma võtsin veidi kaasa, igaks juhuks.” Ema puges poja juurde ja pimeduses leidis tema suu poja otsaesise. „Asjad ei parane üleöö. Kas sa tead, mis toimub meie Ameerikas? Suur depressioon. Vaesus, töötus, kõikjal on elu raske; ajad on rasked. Kuid meie elame oma põhimõtete järgi. Me ei raja uut riiki mitte ekspluateerimisele, vaid seltsimehelikkusele ja vastastikusele kasule.”
„Mõne Ameerika dollariga?” küsis Alexander sosinal.
„Mõne Ameerika dollariga,” möönis Jane poja pead oma rinnale tõmmates. „Ära siiski isale räägi. Isa saab väga pahaseks. Talle tundub, nagu oleksin ta reetnud. Nii et ära talle ütle.”
„Ei ütle.”
Järgmisel talvel oli Alexander kaheteistkümneaastane, aga Moskvas polnud ikka veel värskeid puuvilju. Ikka veel oli ilm kibekülm ja ainus vahe 1931. ja 1930. aasta talve vahel oli see, et spekulandid olid raudteejaamadest kadunud. Nad kõik olid kontrrevolutsioonilise ja rahvavaenuliku tegevuse eest kümneks aastaks Siberisse saadetud.
Neljas peatükk
Elu Ellise haiglas, 1943
Tatjana püüdis lugeda, et oma inglise keele oskust parandada, kuna tal polnud muud teha kui voodis lamada ja kosuda. Väikesest, kuid hästi varustatud Ellise raamatukogust leidis ta palju õdede, arstide ja teiste heategijate annetatud raamatuid. Raamatukogus oli koguni mõni venekeelne raamat: Majakovski, Gorki, Tolstoi. Tatjana luges oma toas, kuid ta ei suutnud ingliskeelsele tekstile keskenduda, ja kui tähelepanu hajus, segunesid kujutluspildid jõgedest, jääst ja verest kujutlustega pommitamisest, lennukitest, miinipildujatest ja jääaukudest, kudumisest ja õmblemisest, kušettidel liikumatult lebavatest emadest, käes laibakott, ja nälginud, külmunud õdedest laibavirnades, ja vendadest, kes jäid kadunuks õhkulastud rongides, ja isadest, kes põlesid tuhaks, ning haigete kopsudega vanaisadest ja südamevalusse surevatest vanaemadest. Valge moonderõivastus, vereloigud, niisked pulstunud juuksed, jääle kukkunud ohvitserimüts – nii võikad kujutluspildid, et Tatjana pidi koridori komberdama, ühisesse tualettruumi oksele minema ja sundima end seejärel üha usinamalt inglise keelt õppima, et see tema tähelepanu hõivaks ega laseks mõttel uidata sinna, kuhu tema süda tahes-tahtmata uitama läks, siueldes rinnas haigutavasse tühjusse, musta tühimikku, mis sarnanes nii väga hirmuga, et kui Tatjana silmad kinni pani, lämmatas see teda tervenisti.
Ta tõstis magava Anthony korvhällist ja asetas oma rinnale, et lapse lähedusest tröösti saada. Ent kui hästi Anthony ka ei lõhnanud ja kui siidised tema tumedad juuksed ema huultele ka ei tundunud, ei suutnud Tatjana vaimu ekslemast hoida. Kui üldse …
Kuid talle meeldis poja lõhna tunda. Tatjanale meeldis last lahti riietada, kui oli küllalt soe, ja tema pehmet pontsakat roosat keha puudutada. Talle meeldis poja juukseid, kaela ja piimalõhnalist hingeõhku nuusutada. Talle meeldis last ringi keerata, poja selga, jalgu ja pikki jalalabasid puudutada ning tema kukalt nuusutada. Poeg magas rahulolevalt ega ärganud kõigi nende puudutuste, hellituste ja nuusutamiste peale.
„Kas see laps mõnikord ärkvel ka on?” küsis doktor Edward Ludlow ühel ringkäigul.
Tatjana vastas aeglases inglise keeles: „Kujutage ette, et tema lõvi. Ta magab päeval kakskümmend tundi, ärkab öösel ja läheb jahile.”
Edward naeratas. „Ilmselt te paranete. Teete nalja.”
Tatjana naeratas nõrgalt. Doktor Ludlow oli sujuvate liigutustega kõhn ja nõtke mees. Ta ei tõstnud häält, ei vehkinud kätega. Tema silmad, jutt ja liigutused mõjusid rahustavalt. Ta oskas haigetega ümber käia – hea arsti hädavajalik omadus. Arst oli kolmekümnendates eluaastates, oletas Tatjana, ja tema selg oli nii sirge, et Tatjana meelest võis ta kunagi sõjaväes teenida. Tatjana tundis, et võib arsti usaldada. Mehel olid tõsised silmad.
Doktor Ludlow oli Anthony vastu võtnud, kui Tatjana New Yorgi sadamasse jõudis ja tal tuhud algasid – kuu aega varem, kui pidanuks. Nüüd käis arst teda iga päev vaatamas, ehkki Brenda ütles, et tavaliselt töötab doktor Ellises ainult paar päeva nädalas.
Edward heitis pilgu käekellale ja ütles: „On peaaegu lõunaaeg. Miks me ei võiks jalutada, kui jaksate, ja kohvikusse sööma minna? Pange hommikumantel selga ja lähme.”
„Ei, ei.” Tatjana ei tahtnud palatist lahkuda.
„Jah, tulge.”
„Kuidas tuberkuloosiga on?”
Mees rehmas käega. „Pange mask ette ja lähme läbi koridori.”
Tatjana läks vastutahtsi. Nad sõid lõunat kitsa nelinurkse laua taga, mis seisis kõrgete akende ja avatud planeeringuga suure ruumi seina ääres.
„Pole suurem asi,” ütles Edward oma toitu silmitsedes. „Ma sain natuke loomaliha. Olge lahke, võtke minu oma.” Ta lõikas poole oma kastmega kaetud loomalihalõigust ja pani Tatjana taldrikule.
„Aitäh, aga vaadake, kui palju mul toitu on,” sõnas Tatjana. „Mul on saia. Mul on margariini. Mul on kartuleid, riisi ja maisi. Nii palju toitu.”
Tatjana istub pimedas toas ning tema ees on taldrik ja taldrikul kaardipakisuurune tükk musta leiba. Leivas on saepuru ja pappi. Tatjana võtab noa ja kahvli ning lõikab leiva pikkamisi neljaks. Ta sööb ühe tüki ära, närib hoolega, neelab vaevaliselt kuivast kurgust alla, sööb teise ja