Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan. Paullina Simons
Alexanderit otsekohe nagu sugulast, ehkki tema jume oli hele ja juuksed sirged. Nad kutsusid teda Sašaks, väikeseks grusiiniks, ning sundisid teda sööma keefirinimelist vedelat jogurtit, mida Alexander mitte ainult ei vihanud, vaid lausa jälestas.
Ta avastas oma õnnetuseks, et oli palju Vene toite, mida ta jälestas. Ta ei suutnud ühes lauas istuda millegagi, mis nõretas sibulast ja äädikast.
Enamik Vene toite, mida heasoovlikud hotelliasukad Alexanderi ette asetasid, nõretas sibulast ja äädikast.
Kui vene keelt valdavaid grusiinidest vendi mitte arvestada, ei rääkinud nende korruse asukad kuigi palju vene keelt. Hotelli Deržava teisel korrusel – hotelli nimi tähendab vene keeles maailmariiki – elas peale nende veel kolmkümmend inimest; veel kolmkümmend inimest, kes olid Nõukogude Liitu tulnud suuresti samal põhjusel mis Barringtonid. Oli kahekümnendate aastate lõpul Roomast välja saadetud itaalia kommunistide pere, kelle Nõukogude Liit oli oma tiiva alla võtnud. Haroldi ja Alexanderi arvates oli see austusväärne tegu.
Oli üks perekond Belgiast ja kaks Inglismaalt. Suurbritannia pered meeldisid Alexanderile kõige rohkem, sest nad rääkisid keelt, mis oli üsna sarnane selle inglise keelega, mida oskas tema. Kuid Haroldile ei meeldinud, et Alexander endiselt inglise keelt rääkis, ka ei meeldinud talle eriti ei Suurbritannia pered, itaallased ega õieti mitte keegi sellelt korruselt. Harold püüdis igal võimalusel maha laita Alexanderi suhtlemist Tarantella-õeste või Inglismaalt Liverpoolist pärit Simon Lowelliga. Harold Barrington tahtis, et tema poeg sõbruneks nõukogude tüdrukute ja poistega. Ta tahtis, et Alexander süüviks Moskva kultuuriellu ja õpiks vene keelt, ning Alexander, tahtes isale meeldida, kuuletuski.
Haroldil polnud raske Moskvas tööd leida. Oma Ameerika-elus oli Harold, kes ei pidanud tööd tegema, kõike katsetanud, ja ehkki ta oskas mõnda tööd väga hästi, suutis ta paljusid töid teha hästi ja õppis kiiresti kõike, mida ta veel ei osanud. Moskvas panid võimukandjad ta tööle Nõukogude ajalehe Pravda trükikotta, kus ta kümme tundi päevas trükipressi käsitses. Isa tuli igal õhtul koju, sõrmed tindist nii tumesinised, et paistsid mustad. Tal ei õnnestunud tinti maha pesta.
Isa oleks võinud olla ka katusepanija, aga Moskvas polnud kuigi palju uusehitusi – „veel mitte,” ütles Harold, „aga õige-õige pea.” Ta võinuks olla tee-ehitaja, aga Moskvas ei ehitatud ega remonditud kuigi palju teid – „veel mitte, aga õige-õige pea”.
Alexanderi ema järgis isa eeskuju; ta võis kõike taluda – välja arvatud räpased kemmergud. Alexander narris teda („Isa, kas sa kiidad heaks, et ema proletariaadi lõhna maha peseb? Ema, isa ei kiida seda heaks, jäta pesemine.”), kuid Jane küüris ikkagi tund aega ühisvanni, enne kui söandas sinna sisse minna. Ta koristas iga päev pärast tööd kemmergut – enne õhtusöögi valmistamist. Alexander ja isa ootasid, millal süüa saab.
„Alexander, ma loodan, et sa pesed sellest tualettruumist tulles iga kord käsi …”
„Ema, ma pole laps,” ütles Alexander. „Ma oskan käsi pesta.” Ta tõmbas pikalt ninaga. „Oo, l’eau de communisme. Nii terav, nii tugev, nii …”
„Jäta. Ja koolis ka. Pese igal pool käsi.”
„Jah, ema.”
Ema kehitas õlgu ja ütles: „Sa tead, et kui halb lehk meil siin ka poleks, pole see nii hull kui koridoris. Kas sa Marta toa lehka oled tundnud?”
„Seda on võimatu mitte tunda. Uus nõukogude kord on seal iseäranis tugev.”
„Kas sa tead, miks see nii halb on? Seal elavad tema ja tema kaks poega. Oh seda mustust, seda lehka!”
„Ma ei teadnud, et tal on kaks poega.”
„Oi jah. Nad tulid möödunud kuul talle Leningradist külla ja jäidki siia.”
Alexander naeratas laialt. „Kas sa tahad öelda, et nemad levitavadki seda lehka?”
„Mitte nemad,” vastas Jane põlglikult irvitades. „Hoorad, keda nad Leningradi vaksalist koju veavad. Igal teisel ööl on neil seal uus libu. Ja nemad levitavad lehka.”
„Ema, sa oled nii kriitiline. Igaüks ei saa Pariisis läbisõidul olles Chaneli lõhnaõli kaasa osta. Võib-olla sa peaksid seda hooradele pakkuma – prantsuse tõve tõrjeks.” Alexander oli omaenda naljast vaimustuses.
„Ma kaeban su isale.”
Isa, kes oli sealsamas, ütles: „Võib-olla oleks kõik korras, kui sa meie üheteistkümneaastasele pojale enam hooradest ei räägiks.”
„Kulla Alexander, head jõululaupäeva.” Teemat vahetanud, naeratas Jane heldinult. „Isale ei meeldi, kui me mõttetuid kombetalitusi meenutame …”
„Asi pole selles, et ei meeldi,” sekkus Harold. „Ma tahan lihtsalt, et need õigesse perspektiivi asetataks – need on minevikku jäänud ja ülearused.”
„Ja mina olen temaga täiesti nõus,” jätkas Jane rahulikult, „aga mõnikord lähevad need sulle südamesse, eks ole?”
„Iseäranis täna,” ütles Alexander.
„Jah. Noh, pole viga. Meil oli meeldiv õhtusöök. Sa saad uueks aastaks kingituse nagu kõik nõukogude poisid.” Ema vakatas. „Mitte jõuluvanalt, vaid meilt.” Veel üks paus. „Ega sa ju enam jõuluvana usu, poeg?”
„Ei, ema,” vastas Alexander pikkamisi, emale otsa vaatamata.
„Mis ajast?”
„Tänasest,” vastas Alexander tõustes ja asus laualt taldrikuid kokku korjama.
Jane Barrington sai tööd ülikooli raamatukogu laenutusosakonnas, kuid mõne kuu pärast viidi ta üle teatmeosakonda, seejärel kaartide osakonda, siis ülikooli puhvetisse teenindajaks. Igal õhtul pärast kemmergute küürimist valmistas ta perele venepärase õhtusöögi ning kurtis aeg-ajalt mozzarella, oliiviõli või basiiliku puudumise üle, millega head spagetikastet teha, kuid Haroldil ja Alexanderil oli ükskõik. Nad sõid kapsast, vorsti, kartulit ja seeni ning soolaga hõõrutud musta leiba ja Harold nõudis, et Jane õpiks heade vene naiste kombe kohaselt paksu veiselihaborši valmistama.
Alexander magas sügavalt, kui ema kisa ta äratas. Poiss tõusis vastumeelselt voodist ja läks koridori. Valges öösärgis ema karjus roppusi ühele Marta pojale, kes ringi keeramata oma toa poole hiilis. Jane’il oli pott käes.
„Mis lahti?” küsis Alexander. Harold polnud ärganud.
„Ma läksin parajasti tualettruumi ja mõtlesin, et joon natuke vett. Pane tähele, et on südaöö; mis probleeme võiks vee joomine sel kellaajal tekitada? Ja kelle ma köögist leidsin: selle lurjuse, selle ropu elaja, kes, ilge käpp minu boršis, sealt liha õngitses ja sõi! Minu liha! Minu borš! Otse potist! Ropp!” hõikas ema koridori. „Ropp ja rõve! Ei mingit austust omandi vastu!” Alexander seisis ja kuulas ema, kes veel natuke aega sõimas ja seejärel vihase mõnuga terve potitäie hiljuti keedetud suppi kraanikausist alla valas. „Ma ei mõtlegi süüa toitu, milles see elajas on käppapidi sees käinud,” ütles ta.
„Head ööd, ema,” ütles Alexander ja läks tagasi voodisse.
Järgmisel hommikul rääkis Jane sellest ikka veel. Ja järgmisel õhtupoolikul, kui Alexander koolist koju tuli. Ja õhtusöögi ajal – mis polnud hõrk borš, vaid mingi lihata hautis, mis Alexanderile ei maitsenud. Alexander taipas, et eelistab lihaga toite ilma lihata toitudele. Liha täitis kõhtu nii, nagu täitsid vaid vähesed teised toiduained. Kasvav keha ajas teda segadusse, kuid ta pidi seda toitma. Kanaliha, loomaliha, sealiha. Kala, kui seda hankida õnnestus. Ta ei hoolinud ainult taimetoidust koosnevast õhtusöögist.
Harold ütles Jane’ile: „Rahune maha. Sa keerad ennast üles.”
„Kuidas ma saan ennast üles keeramata jätta? Ütle, mis sa arvad, kas see jätis pesi käsi pärast seda, kui oli käperdanud vaksalist toodud hoora, kes oli räpane, sest oli olnud veel viiekümne temasuguse räpase jätisega?”
„Sa viskasid supi ära. Mis sa