Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

      Sissejuhatus

      Pühapäeva, 28. juuni 1914 hommikul, kui ertshertsog Franz Ferdinand ja tema abikaasa Sophie Chotek saabusid Sarajevo raudteejaama, valitses Euroopas rahu. Kolmkümmend seitse päeva hiljem oli Euroopa sõjas. Sellel suvel alguse saanud konflikt tõi lippude alla 65 miljonit sõdurit, hävitas kolm impeeriumi, nõudis 20 miljoni sõjaväelase ja tsiviilisiku elu ning selle ohvrite hulgas oli ka 21 miljonit haavatut. Kõik Euroopat 20. sajandil tabanud õudused said alguse sellest katastroofist, ehk see oli, nagu ütleb Ameerika ajaloolane Fritz Stern, „esimene 20. sajandi õnnetus, millest said alguse kõik järgmised õnnetused”.1 Vaidlused selle üle, mispärast nii juhtus, algasid veel enne, kui tulistati esimesed lasud, ja need jätkuvad seniajani. Sellest on saanud alguse enneolematult mahukas, keeruline ja moraalse pingega ajaloolise kirjanduse mass. Rahvusvaheliste suhete teoreetikutele jäävad 1914. aasta sündmused poliitilise kriisi musternäiteks, mis on küllalt keeruline, et rajada sellele ükskõik kui palju hüpoteese.

      Ajaloolane, kes püüab mõista Esimese maailmasõja tekkelugu, seisab silmitsi mitme probleemiga. Esimene ja kõige ilmsem on ajalooallikate üleküllus. Iga sõdinud riik andis välja ametlikke mitmeköitelisi diplomaatiliste dokumentide kogumikke ja mahukaid arhiivimaterjalidele toetuvaid kollektiivseid teoseid. Ja selles allikate ookeanis leidub reetlikke hoovuseid. Enamikule maailmasõdade vahelisel ajal välja antud ametlike dokumentide kogumikele on iseloomulik teatav vabandav alatoon. Viiekümne seitsme köiteline saksakeelne väljaanne Die Große Politik, kus 15 889 dokumenti on jagatud 300 teemaks, ei pea silmas üksnes puhtalt teaduslikke eesmärke, loodeti, et sõjaeelseid dokumente avalikustades õnnestub ümber lükata nn sõjasüü teesi, mis on kirjas Versailles’ rahulepingu tingimustes.2 Ka Prantsuse valitsusele oli dokumentide avalikustamine pärast sõda „põhiliselt poliitilise iseloomuga” ettevõtmine, nagu märkis välisminister Jean Louis Barthou 1934. aasta maikuus. Eesmärk oli „tasakaalustada kampaaniat, mille alustas Saksamaa pärast Versailles’ rahu sõlmimist”.3 Viinis, nagu märgib kaheksaköitelise kogumiku Österreich-Ungarns Aussenpolitik üks toimetajaid Ludwig Bittner, oli eesmärk avaldada autoriteetne allikapublikatsioon enne, kui mõni rahvusvaheline kogu – võib-olla näiteks Rahvasteliit? – sunnib Austria valitsust avaldama midagi vähemsoodsatel asjaoludel.4 Nõukogude varasemate dokumentide avaldamise motiiviks oli osaliselt soov tõestada, et sõja algatasid autokraatlik tsaar ja tema kodanlasest liitlane Raymond Poincaré, ning sellest tulenev lootus tunnistada ebaseaduslikuks Prantsusmaa nõudmised tasuda ära sõjaeelsed laenud.5 Koguni Suurbritannias, kus väljaande British Documents on the Origins of the War ilmumisega kaasnesid kõrgelennulised väited selle erapooletust puhtteaduslikust olemusest, ei saadud läbi tendentslike väljajätmisteta, mis andsid mõnevõrra tasakaalustamata pildi Suurbritannia osast sõja puhkemisele 1914. aastal eelnenud sündmustes.6 Lühidalt öeldes olid suured Euroopa dokumentidekogud hoolimata nende vaieldamatust teaduslikust väärtusest ka laskemoon „dokumentide maailmasõjas”, nagu oma 1929. aastal ilmunud kriitilises töös märgib Saksa sõjaajaloolane Bernhard Schwertfeger.7

      Riigimeeste, väejuhtide ja teiste võtmepositsioonidel olnud otsustajate mälestused on küll asendamatu materjal igaühele, kes püüab aru saada, mis juhtus teel sõjale, aga needki pole sugugi vähem problemaatilised. Mõned on häirivalt sõnaahtrad just kõige põletavamat huvi pakkuvates küsimustes. Toogem kõigest paar näidet: Saksamaa kantsleri Theobald von Bethmann Hollwegi raamatul Betrachtungen zum Weltkriege („Arutlusi maailmasõjast”) pole samahästi kui mitte midagi öelda ei tema enda ega tema kolleegide tegevuse kohta 1914. aasta juulikriisi ajal; Venemaa välisministri Sergei Sazonovi poliitilised mälestused on ladusad, ülespuhutud, kohati valelikud ja ei anna üldse teavet tema enda osast võtmetähtsusega sündmustes; Prantsuse presidendi Raymond Poincaré kümneköitelised mälestused võimul oldud aastate kohta on pigem propagandistlikud kui paljastavad: tema „meenutused” kriisiaegsetest sündmustest on silmatorkavas vastuolus tema avaldamata päeviku märkmetega.8 Briti välisministri Sir Edward Grey nauditavad mälestused on väga pealiskaudsed, kui kõne alla tuleb tundlik teema tema panusest Antanti enne augustit 1914 ja osast, mis sellel oli kriisi lahendamisel.9

      Kui Ameerika ajaloolane Bernadotte Everly Schmitt Chicago ülikoolist sõitis 1920. aastate lõpul Euroopasse, kaasas soovituskirjad, et küsitleda endisi poliitikuid, kellel oli mingi osa toonastes sündmustes, rabas teda asjaolu, et vestluskaaslased ei ilmutanud vähimatki märki eneseusu vähesusest. (Üks erand oli Grey, kes „märkis spontaanselt”, et ta tegi taktikalise vea, kui püüdis juulikriisi ajal pidada Viiniga Berliini vahendusel läbirääkimisi, aga see valearvestus, millele ta vihjas, polnud kuigi tähtis ning kommentaar peegeldas ametniku tüüpiliselt inglaslikku enese mahategemist, mitte aga tõelist vastutustunnet.)10 Probleeme oli ka mäluga. Schmitt otsis üles Venemaa endise rahandusministri Pjotr Barki, kes tollal oli Londonis pankur. 1914. aastal oli Bark osalenud koosolekutel, kus langetati ülimalt tähtsaid otsuseid. Siiski väitis Bark, kui Schmitt temaga kokku sai, et ta „mäletab tolle aja sündmustest väga vähe”.11 Õnneks sisaldavad endise ministri omaaegsed ülestähendused rohkem informatsiooni. Kui teadur Luciano Magrini sõitis 1937. aasta sügisel Belgradi küsitlema kõiki veel elus olevaid isikuid, kes teadaolevalt olid seotud Sarajevo vandenõuga, avastas ta, et mõned küsitletud räägivad ka asjadest, millest nad ei saanud midagi teada, teised „jäid tummaks või andsid neile teadaolevatest asjadest väära pildi” ja kolmandad „ilustasid oma seletusi või olid eeskätt huvitatud iseenda õigustamisest”.12

      Pealegi on meie teadmistes ikka veel märkimisväärseid auke. Paljud peategelaste mõttevahetused olid suulised ja neid pole protokollitud: neid saab rekonstrueerida üksnes kaudsete tõendite või hilisemate ütluste põhjal. Sarajevo atentaadiga seotud serblaste organisatsioonid tegutsesid äärmiselt salastatult ja ei jätnud endast paberil maha sõna otseses mõttes mitte mingit märki. Serbia sõjaväeluure juht Dragutin Dimitrijević, kes oli ertshertsog Franz Ferdinandile atentaadi korraldanud vandenõu juhtkuju, põletas regulaarselt oma pabereid. Sedasama, mis on veelgi ebaharilikum, tegi Dimitrijevići vaenlane, Serbia peaminister Nikola Pašić. Palju pole teada ka Viini ja Berliini varasemate mõttevahetuste kohta teemal, mida tuleks teha vastuseks Sarajevo atentaadile. Peterburis 20.–23. juunini toimunud Prantsusmaa ja Venemaa tippkohtumiste protokolle – neil dokumentidel võib olla suur tähtsus, mõistmaks kriisi viimast faasi – pole kunagi leitud (Vene poole protokollid on tõenäoliselt lihtsalt kaduma läinud, väljaande Documents Diplomatiques Français koostajatel ei läinud korda leida ka Prantsusmaa versiooni). Bolševikud avalikustasid palju võtmetähtsusega