Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
arv on siiani teadmata) läks kaduma transpordi käigus kodusõja kaose ajal ja Nõukogude Liit polegi kunagi avaldanud süstemaatilist dokumentide kogumikku, mis oleks võrreldav Briti, Prantsuse, Saksa ja Austria vastavate allikmaterjalidega.13 Vene poole avaldatud materjalide loetelu pole tänapäevani kaugeltki täielik.
Kõnealuse kriisi erakordne keerukus on veel üks selle iseloomulikke jooni. Kuuba raketikriis oli ka vägagi komplitseeritud, aga siiski oli seal kaks peamist vastaspoolt (USA ja Nõukogude Liit), lisaks veel mõned teisejärgulised tegijad. Seevastu loos, kuidas sai alguse see sõda, on tegu viie omaette ja võrdse tähtsusega osalise – Saksamaa, Austria-Ungari, Prantsusmaa, Venemaa ja Suurbritannia – mitmepoolsete suhetega, kus kuues osapool võiks olla Itaalia, lisaks veel mitu strateegiliselt tähtsat ja samuti iseseisvat tegelast, nagu Osmanite riik ja Balkani poolsaare riigid, mida sõjale eelnenud aastatel iseloomustas poliitiline kõrgepinge.
Järgmine keerukas asjaolu tuleneb tõsiasjast, et kriisi haaratud riikide poliitiliste otsuste langetamise protsess oli tihtipeale kaugel läbipaistvusest. Juulist 1914 võib mõelda kui riikidevahelisest kriisist, kus rida terviklikke, iseseisvaid ja eraldi riike asub piljardipallidena mängulaual. Paraku lahutas toonase kriisi ajal poliitikat kujundanud iseseisvaid struktuure tõeline kuristik. Polnud mingit kindlat teadmist (ja seda pole tollest ajast saadik ka ajaloolastel) selle kohta, kus mitmesuguste asjameeste hulgas on see tegelikult poliitikat mõjutav jõud, sest poliitika – või vähemalt mitmesugused poliitikat kujundavad initsiatiivid – ei kujunenud tingimata välja süsteemi ladvikus, seda võisid täiesti mõjutada ka diplomaatilise masinavärgi äärealadele jäävad jõud sõjaväejuhtidest ja ministeeriumide ametnikest kuni koguni suursaadikuteni, kes osutusid sageli omaette poliitikategijateks.
Seega pakuvad säilinud ajalooallikad tõelist lubaduste, ähvarduste, plaanide ja ennustuste kaost – ja see omakorda aitab selgitada, mispärast selle sõja puhkemine on andnud võimaluse nii hämmastavalt erisugusteks tõlgendusteks. Tegelikult pole sõja alguse kohta samahästi kui ühtki seisukohta, mida ei saa põhjendada paljude saadaolevate allikatega. Ja see omakorda aitab seletada, mispärast on Esimese maailmasõja algust käsitleva kirjanduse maht omandanud niisuguse ulatuse, et mitte ükski ajaloolane (isegi mitte see fantastiline tegelane, kes saab vaevata aru kõikidest vajalikest keeltest) ei saa lootagi kõike seda elu jooksul läbi lugeda: kahekümne aasta eest oli jooksvas kirjanduse nimistus 25 000 selleteemalist raamatut ja artiklit.14 Mõned käsitlused on koondanud tähelepanu ühe musta lamba osas oleva riigi (Saksamaa on siin kõige populaarsem kandidaat, aga ükski suurriikidest pole pääsenud hukkamõistust kui kõige peamine sõjasüüdlane) rollile, teised jagavad süü laiali või otsivad vigu „süsteemis”. Alati on leidunud küllalt komplikatsioone, et arutelu võiks jätkuda. Ja lisaks ajaloolaste vaidlustele, mis kipuvad taanduma küsimustele sõjasüüst või üksikute ametkondade suhetele ja struktuurilistele piirangutele, on veel tohutu hulk rahvusvahelisi suhteid käsitlevaid kommentaare, kus kesksel kohal on niisugused kategooriad nagu heidutamine, pingelangus ja juhus või siis üldised mehhanismid, näiteks tasakaal, kokkulepped ja kärarikkad reklaamikampaaniad. Ehkki vaidlused nendel teemadel on kestnud juba peaaegu sajandi, pole mingit põhjust arvata, et need on nüüd hoo kaotanud.15
Aga kuigi vaidlused on vanad, on teema ise endiselt värske, õigupoolest on see nüüd värskem ja asjakohasem kui kakskümmend või kolmkümmend aastat tagasi. Meie endi maailmas aset leidnud sündmused on muutnud meie vaatenurka 1914. aasta sündmustele. 1960. aastatest 1980. aastateni omandasid 1914. aasta sündmused rahva teadvuses omamoodi romantilise oreooli. Polnud sugugi raske kujutleda Euroopa „viimase suve” katastroofi Edwardi-aegse kostüümidraamana. Ikka veel suurel määral pärilike monarhiate maailma rammetud rituaalid ja kassikullased mundrid ning muu butafooria andsid toonasele meenutajale võimaluse kõike seda eriti kauge eemalolija pilguga näha. Need näisid andvat märku, et selle loo peategelased olid kõik pärit ühest teisest, kadunud maailmast. Niisugune arusaam tugevnes vargsi veelgi, sest kui osaliste mütsidel olid toredad rohelised jaanalinnusuled, siis küllap olid nende mõtted ja motiivid tõenäoliselt samasugused.16
Ja ometi peaks iga 21. sajandi lugejat, kes võtab jälgida 1914. aasta suvise kriisi käiku, hämmastama selle ilmselge nüüdisaegsus. See algas enesetaputerroristide ja autode kavalkaadiga. Sarajevo vägivallateo taga oli varjamatult terroristlik organisatsioon, kus ohvrimeelsus, surm ja kättemaks olid tõstetud kultuse tasemele; samas oli see terroriorganisatsioon eksterritoriaalne, ilma kindla geograafilise või poliitilise asukohata, selle rakukesed olid laiali pillatud üle mitme riigi, see ei andnud kellelegi aru, selle sidemed mistahes valitsusega olid kaudsed ja varjatud ning kindlasti oli kõrvalseisjal väga raske seda paljastada. Tõepoolest, võib isegi öelda, et juuli 1914 polegi meile nii kauge – või on kergemini mõistetav –, kui tundus olevat 1980. aastatel. Külma sõja lõpust saadik on ülemaailmsesse bipolaarsesse stabiilsussüsteemi lisandunud palju keerukaid ja ettearvamatuid tegureid, kaasa arvatud impeeriumide allakäik ja uute riikide esiletõus: kokku on tegu olukorraga, mis lausa kutsub võrdlema seda 1914. aasta Euroopaga. Need muutused vaatenurgas sunnivad meid ümber hindama ka lugu sellest, kuidas Euroopa 1914. aastal sõjani jõudis. Võtta niisugune väljakutse vastu ei tähenda, et peame lähtuma vulgaarsest presentismist, mis kohandab mineviku ümber vastavalt oleviku vajadustele, vaid pigem nende minevikule iseloomulike joonte tunnistamist, mida meie muutunud vaatenurk võimaldab selgemini näha.
Nende joonte hulgas on ka sõja alguse Balkani taust. Serbia on juulikriisi historiograafias üks musti laike. Sarajevo atentaati vaadeldakse paljudes ülevaadetes kui lihtsalt ettekäänet, kui sündmust, millel pole erilist seost nende tegelike jõududega, mis üksteist mõjutades viisidki konfliktini. Ühes hiljuti ilmunud väga heas käsitluses sõja puhkemisest 1914. aastal kuulutavad autorid, et „tapatöö [Sarajevos] iseenesest ei põhjustanud midagi. See, kuidas antud sündmust tõlgendati, viiski riigid sõtta.”17 Serbia ja seeläbi kogu Balkani dimensiooni tähtsust selles loos hakati vähendama juba juulikriisi ajal, mis algas reaktsioonina mõrvale Sarajevos, aga võttis siis teise suuna ja jõudis geopoliitilisse faasi, kus Serbia ja selle tegevus langes teisejärgulisele kohale.
Samuti on muutunud meie kõlbeline kompass. Tõsiasi, et Jugoslaavia eesotsas Serbiaga osutus üheks sõja võitnud riigiks, näis selgelt õigustavat 28. juunil päästikule vajutanud mehe tegu: kindlasti olid niisugusel seisukohal Jugoslaavia võimud, kes tähistasid koha, kus ta seda tegi, pronksiste jalajälgede ja mälestustahvliga, mis märgivad palgamõrvari „esimesi samme teel Jugoslaavia vabadusele”. Ajastul, mil rahvuslik idee oli veel värske ja paljutõotav, tunti vaistlikult kaasa lõunaslaavlaste rahvustunnetele, mitte aga kohmakale paljurahvuselisele Habsburgide impeeriumile. 1990. aastate Jugoslaavia sõjad tuletasid meile meelde Balkani rahvusluse surelikkuse. Pärast Srebrenicat ja Sarajevo piiramist on juba raskem mõelda Serbiast kui suurriikide poliitika objektist või ohvrist, aga kergem kujutleda Serbia natsionalismi kui omaette ajaloolist jõudu. Nüüdse Euroopa Liidu seisukohalt kaldume nägema seda siiski osavõtlikumalt – või vähemalt mitte nii põlglikult – kui Habsburgide olemast lakanud ja lapitekki meenutavat Austria-Ungari impeeriumi.
Lõpuks pole nüüd ehk enam nii ilmselge, et meil ei tuleks Sarajevo mõrvasid kõrvale heita kui kõigest õnnetust, millel pole tõelist põhjuslikku kaalu. Rünnak Maailma Kaubanduskeskuse vastu 2001. aasta septembris on näide, kuidas üksainus sümboolne sündmus – ükskõik kui palju see on seotud suuremate ajalooliste protsessidega – võib muuta pöördumatult poliitikat, tunnistada vanad valikud iganenuks ja uued ootamatult pakiliseks. Seades Sarajevo ja Balkani tagasi antud loo keskmesse, ei tähenda see serblaste või nende riigimeeste demoniseerimist, aga ei vabasta meid kohustusest mõista toona toiminud jõude ja nendega seotud Serbia poliitikuid, sõjaväelasi ja aktiviste, kelle käitumine ja otsused aitasid määratleda, missugused tagajärjed võivad Sarajevo laskudel olla.
Käesolev raamat üritab seega mõista 1914. aasta juulikriisi kui nüüdisaja sündmust, mis on tänapäeva, aga võib-olla ka kõigi aegade üks keerulisemaid juhtumeid. Seda huvitab vähem, mispärast sõda algas, aga rohkem, kuidas see juhtus. Küsimused
Derek Spring, „The Unfinished Collection. Russian Documents on the Origins of the First World War”, väljaandes Wilson (toim),
John W. Langdon,
Siinkohal kirjandusest näidet tuua oleks mõttetu. Arutlusi vaidluse ja selle ajaloo üle vt John A. Moses,
„Ornamentalismi” kohta vt David Cannadine,
Richard F. Hamilton ja Holger Herwig,