Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
liidud, suured finantstehingud, rahvuslikku au käsitlevad ideed, mobiliseerimismehhanismid. Lähtudes küsimusest mispärast, saavutame teatud analüütilise selguse, aga samas on sellel ka moonutav mõju, sest tekitab illusiooni püsivalt kasvavast survest; tegurid kuhjuvad üksteise otsa ja varjutavad sündmused; poliitilistest tegelastest saavad kõigest nende kontrollile allumatute ammu välja kujunenud jõudude tahte täideviijad.
Käesoleva raamatu lugu seevastu keskendub tegevustikule. Tähtsamad otsustajad – kuningad, keisrid, välisministrid, suursaadikud, väejuhid ja suur hulk väiksemaid ametimehi – läksid ohule vastu reipal ja kaalutletud sammul. Sõja puhkemine oli kulminatsioon tervele otsustuste ahelale, mille tegid kindlaid eesmärke silmas pidades poliitilise näitelava tegelased, kes olid mingil määral võimelised enesehinnanguks, andsid endale aru olemasolevatest valikutest ja langetasid parima otsuse, milleks nad nende käsutuses oleva informatsiooni alusel võimelised olid. Rahvustunded, relvastus, liitlassuhted ja rahaasjad käisid kõik asja juurde, aga neile saab omistada tõeliselt seletatavat kaalu ainult siis, kui on näha, et need on kujundanud otsuse, mis – kombinatsioonis teistega – viis sõja puhkemiseni.
Üks Balkani sõdu uurinud Bulgaaria ajaloolane on hiljuti märkinud, et „kui me kord esitame küsimuse „mispärast”, tõuseb tähelepanu keskmesse süü”.18 Küsimused süüst ja vastutusest sõja puhkemises tõusid selles loos esile koguni enne, kui sõda oli alanud. Kogu allikmaterjalide loetelu on täis süüdistusi (oli see ju maailm, kus agressiivsed kavatsused omistati alati vastasele ja enesekaitselised enesele) ja määratlusi, mis toetuvad sõjasüü probleemi käsitleva Versailles’ rahulepingu artiklile 231. Siingi pakub tähelepanu suunamine küsimusele kuidas alternatiivse võimaluse: sooritada retk läbi sündmuste, mille ajendiks pole soov süüdistada üht või teist riiki või isikut, vaid püüd leida otsuseid, mis viisid sõjani, ja mõista nende taga peitunud motiive ja emotsioone. See ei tähenda, et heidame küsimuse vastutusest arutlustest täielikult kõrvale: eesmärk on pigem lasta vastustel küsimusele mispärast kasvada välja vastustest küsimusele kuidas ja mitte kuidagi teisiti.
Käesolev raamat räägib loo sellest, kuidas sõda jõudis Euroopasse. Teekonda sõjani jälgitakse kui mitmekihilist jutustust sellest, mis toimus peamistes otsustuskeskustes Viinis, Berliinis, Peterburis, Pariisis, Londonis ja Belgradis, aga tehakse põgusaid kõrvalepõikeid ka Rooma, Konstantinoopolisse ja Sofiasse. See jutustus on jagatud kolmeks osaks. Esimene koondab tähelepanu kahele vastasele, Serbiale ja Austria-Ungarile, kelle tüli süütas konfliktileegi, jälgides nende vastastikuseid mõjutusi kuni atentaadi eelõhtuni. Teine osa katkestab jutustuse, et esitada neljas peatükis neli küsimust: kuidas juhtus, et Euroopa jagunes vastandlikeks blokkideks? Kuidas Euroopa riikide valitsused kujundasid oma välispoliitikat? Kuidas sai Balkanist – Euroopa võimu- ja rahakeskustest kaugele jäävast perifeeriast – niisuguse ulatusega kriisi näitelava? Kuidas sünnitas rahvusvaheline süsteem, mis näis olevat jõudnud pingelanguse ajastusse, üleüldise sõja? Kolmas osa algab Sarajevo atentaadiga ja jätkub jutustusega juulikriisist endast, uuritakse võtmetähtsusega otsustuskeskuste omavahelisi suhteid ja heidetakse valgust arvestustele, valetõlgendustele ja otsustele, mis viisid kriisi edasi ühest staadiumist järgmisse.
Meie raamatu keskne väide on, et 1914. aasta juulisündmused saavad arusaadavaks ainult siis, kui võtame vaatluse alla tee, mille käisid läbi kõige tähtsamad otsustajad. Et seda teha, tuleb ette võtta rohkem, kui lihtsalt käia järjest läbi kõik rahvusvahelised „kriisid”, mis eelnesid sõja algusele: meil on vaja mõista, kuidas neid sündmusi mõisteti ja kuidas need sobitusid arusaamade ning käitumismotiividega. Mispärast mehed, kelle otsused viisid Euroopa sõtta, käitusid ja mõistsid olukordi just nii, nagu nad seda tegid? Kuidas on kartused ja eelaimused, mida leiame väga paljudest allikatest, seotud jultumuse ja ärplemisega, millega samas kokku puutume – seda sageli samade isikute puhul? Mispärast osutusid niisugused sõjaeelse poliitilise näitelava eksootilised asjaolud nagu nn Albaania küsimus või Bulgaaria laen nii tähtsaks ja kuidas need kajastusid võimumeeste peas? Kui otsustajad arutasid rahvusvahelist olukorda või välisohtusid, siis kas nad nägid midagi tõepoolest reaalset või projitseerisid omaenese kartused ja lootused lihtsalt vastasele või tegid koguni mõlemat? Eesmärk oli taastada võimalikult kujukalt äärmiselt dünaamilised otsustamisolukorrad, milles peaosalised suvel 1914 ja enne seda olid.
Mõned kõige huvitavamad hiljutised kirjutised sellest sõjast väidavad, et see polnud kaugeltki vältimatu, vaid tegelikult ebatõenäoline: vähemalt seni, kuni see polnud tõesti puhkenud.19 Siit võiks järeldada, et konflikt polnud mitte pikka aega halvenenud olukorra, vaid rahvusvahelist süsteemi tabanud lühiajaliste vapustuste tagajärg. Ükskõik kas lugeja nõustub niisuguse seisukohaga või mitte, lisab see meie loo alustuseks hea ootamatuse elemendi. Ja kindlasti on tõsi, et kuigi mõningad arengud, mida ma käesolevas raamatus vaatlen, näivad ühemõtteliselt viitavat sellele, mis 1914. aastal tegelikult juhtus, leidis enne sõda aset teisigi muutusi, mis eeldaksid teistsuguseid, aga toimumata jäänud tagajärgi. Seda silmas pidades püüab raamat näidata, kuidas üksikud asjaolud kuhjusid niiviisi, et tegid kokkuvõttes sõja võimalikuks, aga mitte lõplikult vältimatuks. Püüdsin ka mitte unustada tõsiasja, et inimesed, sündmused ja jõud, millest käesolev raamat räägib, kandsid endas juba uue, võib-olla vähem hirmsa tuleviku seemneid.
ESIMENE OSA
Teel Sarajevosse
1. peatükk
Serbia varjud
MÕRV BELGRADIS
1903. aasta 11. juuni öösel veidi pärast kella kaht ilmus Belgradi kuningapalee peasissepääsu juurde kakskümmend kaheksa Serbia armee ohvitseri.20 Pärast tulevahetust tehti relvituks ja arreteeriti hoonet valvanud tunnimehed. Valvekorras olnud kaptenilt võetud võtmetega pääsesid vandenõulased vastuvõtusaali ning ruttasid mööda treppe ja koridore kuninga magamistoa poole. Leidnud, et pääsu kuninga eluruumidesse takistab raske kahe poolega tammine uks, purustasid vandenõulased selle dünamiidilaenguga. Laeng oli nii tugev, et uks rebiti hingedelt maha ja lendas eestuppa, tappes selle taga seisnud kuninga adjutandi. Plahvatus rikkus ka palee elektrivarustuse, nii et kogu hoone mähkus pimedusse. Laskmata end häirida, leidsid sissetungijad kõrvaltoast paar küünalt ja läksid kuninga eluruumidesse. Selleks ajaks, kui nad jõudsid magamistuppa, ei olnud kuningas Aleksandar I ja kuninganna Draga enam seal. Aga kuninganna prantsuskeelne romaan oli avatult tagurpidi voodi kõrval laual. Keegi katsus linu ja tundis, et voodi on veel soe: nähtavasti olid nad alles äsja lahkunud. Otsinud magamistoa tulemusteta läbi, asusid sissetungijad, käes küünlad ja revolvrid, paleed läbi kammima.
Sel ajal, kui ohvitserid käisid toast tuppa ja tulistasid kappe, gobelääne, sohvasid ja muid võimalikke peidupaiku, varjasid kuningas Aleksandar ja kuninganna Draga end korrus kõrgemal, magamistoaga ühenduses olevas väikeses kambris, kus kuninganna toatüdrukud harilikult kuninganna riideid triikisid ja parandasid. Otsingud kestsid peaaegu kaks tundi. Kuningas kasutas seda aega, et tõmmata vaikselt jalga püksid ja selga punane siidsärk; ta ei tahtnud, et vaenlased leiaksid ta alasti. Kuningannal läks korda saada selga alusseelik, valge siidkorsett ja jalga üks kollane sukk.
Belgradis saadi kätte ja tapeti teisigi ohvreid: kuninganna kaks venda, keda üleüldiselt kahtlustati ihuvat hammast Serbia troonile, meelitati välja nende õe kodumajast Belgradis ja „viidi palee juurde valvemeeskonna majja, kus neid alandati ja nad barbaarselt surnuks pussitati”.21 Mõrtsukad tungisid ka peaminister Dimitrije Cincar-Markovići ja sõjaminister Milovan Pavlovići korterisse. Mõlemad tapeti, Pavlovići, kes oli peitnud end puukirstu, tulistati kakskümmend viis korda. Siseministrit Belimir Theodorovići tulistati ja teda peeti ekslikult surnuks, aga ta paranes saadud haavadest. Ülejäänud ministrid võeti vahi alla.
Palees sundisid vandenõulased kuninga ustavat esimest adjutanti Lazar Petrovićit, kellelt pärast tulevahetust olid relvad ära võetud ja ta siis vahistatud, käima läbi pimedate ruumide ja hüüdma kuningat iga ukse taga. Otsingute käigus jõuti uuesti kuninga
Svetoslav Budinov,
Vt eriti Holger Afflerbach, „The Topos of Improbable War in Europe before 1914”, väljaandes Holger Afflerbach ja David Stevenson (toim),
Tänapäeval töötab seal Dragoslava Jovanovića tänavas Belgradi linnavolikogu.
Sir George Bonham Lansdowne’i markiile, telegramm (koopia), Belgrad, 12. juuni 1903, TNA, FO 105/157, l 43.