Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
Pašić tegutses Serbia poliitikas aktiivselt üle neljakümne aasta –, vaid ka peadpööritavate triumfihetkede vaheldumise tõttu äärmuslike ohtudega. Ehkki Pašić oli insener, nõudis poliitika ta täielikult endale ning see oli üks põhjusi, mispärast ta jäi vallaliseks kuni neljakümne viienda eluaastani.50 Algusest peale köitis teda võitlus Serbia vabastamise nimel võõrvõimu alt. 1875. aastal, kui Bosnias puhkes ülestõus Türgi võimu vastu, sõitis noor Pašić sinna iseseisvusmeelse ajalehe Narodno Oslobodenje (Rahvuslik Vabadus) kirjasaatjana, et edastada sõnumeid Serbia rahvusliku vabadusvõitluse eesliinilt. 1880. aastate alguses võis ta jälgida, kuidas moderniseeritakse radikaalset parteid, mis jäi ainsana kõige mõjukamaks jõuks Serbia poliitikas, kuni puhkes Esimene maailmasõda.
Radikaalid esindasid eklektilist poliitikat, millesse põimiti liberaalseid põhiseaduslikke ideid ja üleskutseid laiendada Serbiat ning koondada kõik Balkani poolsaarel elavad serblased ühisele territooriumile. Partei populaarsuse aluseks – ja võtmeks selle jätkuvale edule valimistel – olid väiketalunikud, kes moodustasid suurema osa riigi rahvastikust. Talurahvaparteina harrastasid radikaalid mitmes variatsioonis populismi, mis ühendas neid Venemaa panslavistlike rühmitistega. Nad olid täis umbusku elukutselise sõjaväe vastu, seda mitte üksnes põhjusel, et panid pahaks rahalist koormust, mis oli vajalik selle ülalpidamiseks, vaid ka seepärast, et nad ise olid tihedasti seotud talurahva maakaitseväe kui parima ja kõige loomulikuma relvastatud organisatsiooniga. 1883. aasta Timočka ülestõusu ajal võitlesid radikaalid külg külje kõrval relvastatud talumeestega valitsuse vastu ja kui ülestõus maha suruti, järgnesid repressioonid ka radikaalide juhtide vastu. Pašić oli üks kahtlusaluseid, aga ta jõudis põgeneda eksiili just õigel ajal, et pääseda arreteerimisest, ja mõisteti tagaselja surma. Maapaos elatud aastate jooksul lõi ta kestvad sidemed Peterburiga ja sai panslavistliku liikumise ringkondade lemmikuks ning edaspidi ajas ta alati poliitikat, mis oli tihedalt seotud Venemaa poliitikaga.51 Kui Milan 1889. aastal troonist loobus, sai maapao aastatel radikaalide liikumise kangelaseks tõusnud Pašić amnestia. Ta saabus rahva auavalduste saatel Belgradi tagasi ja valiti Skupštšina eesistujaks ning seejärel pealinna linnapeaks. Tema esimene tööaeg peaministrina (veebruar 1891 – august 1892) lõppes aga tagasiastumisega protestiks Milani ja regentide jätkuvate põhiseadusevastaste manipulatsioonide vastu.
1893. aastal, pärast enda korraldatud riigipööret lähetas Aleksandar I Pašići Serbia erakorralise esindajana Peterburi. Eesmärk oli rahuldada Pašići poliitilisi ambitsioone ja samal ajal kõrvaldada ta Belgradist. Pašić nägi Vene-Serbia suhete edasise tugevdamise nimel suurt vaeva ja ei teinud mingit saladust, et tema meelest sõltub Serbia vabanemine just Venemaa abist.52 Tema töö aga katkes, kuna Belgradis pääses jälle mõjule kuninga isa Milani poliitika. Radikaale hakati taga kiusama ja riigiametitest välja puhastama ning Pašić kutsuti tagasi. Tandemi Milan-Aleksandar valitsemisajal peeti Pašićit hoolega silmas ja ei lastud võimu lähedalegi. 1898. aastal mõisteti ta üheksaks kuuks vangi ettekäändel, et ta olevat partei väljaandes Milanit solvanud. Pašić oli 1899. aastal veel vangis, kui riiki vapustas äpardunud atentaat kuninga isale. Jälle kahtlustati radikaale vandenõus osalemises, ehkki nende sidemed tulistaja, noore bosnialasega olid ja jäidki ebaselgeks. Kuningas Aleksandar nõudis, et Pašić tuleb atentaadi kaassüüdlasena hukata, aga radikaalide liidri elu päästis (järgnenud sündmuste valgusel saatuse irooniana) Austria-Ungari valitsuse kiire sekkumine. Aleksandari valitsemisajale iseloomulikul kombel teatati Pašićile, et ta hukatakse koos kümmekonna kaaslasega, kui ta ei anna allkirja ülestunnistusele, et kannab atentaadikatse eest moraalset kaasvastutust. Teadmata, et ta elu on tänu Viinile juba päästetud, Pašić nõustus; dokument avaldati ja vanglast vabanedes langes ta rahva silmis kahtluse alla, et mees mässis partei asjasse oma naha päästmise nimel. Bioloogilises mõttes oli ta küll elus, aga poliitilises mõttes vähemalt sel hetkel laip. Aleksandari viimastel tormilistel valitsemisaastatel tõmbus Pašić peaaegu täielikult avalikust elust tagasi.
Võimuvahetusega algas Pašići poliitikukarjääri kuldaeg. Tema ja ta partei olid nüüd Serbia avalikus elus tooniandval kohal. Võim sobis selle eest nii kaua võidelnud mehele väga hästi ja nii tõusis ta kiiresti rahvuse isa rolli. Belgradi haritlaskonna eliit Pašićit ei sallinud, aga talurahva hulgas oli ta eriti populaarne. Ta rääkis Zaječari ümbruse tahumatus murdes, mis Belgradi elanike meelest kõlas naljakalt. Kõneldes tegi ta pause, kõrvalepõikeid ja vahemärkusi, mille arvel sai nalja heita. Kui talle seletati, kuidas kuulus satiirik Branislav Nušić Bosnia ja Hertsegoviina annekteerimise vastu 1908. aastal protestides juhtis meeleavalduse läbi linna ja ratsutas seejärel hobuse seljas välisministeeriumi, olevat Pašić kostnud: „Ee … vaadake … ma teadsin küll, et ta oskab hästi raamatuid kirjutada, aga, hm … et ta ka nii hästi oskab ratsutada, seda ma ei teadnud …”53 Pašić oli kehv kõnemees, aga hea suhtleja ja seda iseäranis talumeestega, kes moodustasid rõhuva enamuse Serbia valijaskonnast. Nende silmis olid Pašići lihtne kõneviis ja rahulik käitumismaneer, rääkimata juba uhkest patriarhihabemest, märgid peaaegu üleloomulikust arukusest, ettenägelikkusest ja tarkusest. Sõprade ja poolehoidjate hulgas teenis ta ära hüüdnime Baja: sõna, mis tähendab suurt meest, kes pole üksnes lugupeetud, vaid keda kaasaegsed ka armastavad.54
Surmaotsus, pikad pagulasaastad ja raske elu pideva järelevalve all jätsid Pašići kui poliitiku käitumisele ning maailmavaatele sügava jälje. Ta hakkas käituma eriti ettevaatlikult, salatsevalt ja umbmääraselt. Palju aastaid hiljem meenutas tema endine sekretär, et Pašić ei kippunud eriti usaldama oma mõtteid ja otsuseid paberile, rääkimata nende väljaütlemisest. Tal oli harjumus korrapäraselt põletada oma pabereid, nii ametlikke kui ka isiklikke. Tal tekkis komme teeselda potentsiaalses konfliktiolukorras passiivsust, sest ta ei soovinud paljastada oma kavatsusi kuni viimase hetkeni. Ta käitus niivõrd pragmaatiliselt, et tundus vastastele täiesti põhimõttelagedana. Kõigele sellele lisandus erk tundlikkus avaliku arvamuse suhtes, vajadus häälestuda serbia rahva vajadustele, mille nimel ta oli kannatanud ja töötanud.55 Pašić oli kuningatapjate vandenõust enne atentaati teadlik ja ei reetnud seda, aga ei lasknud end kaasata selle aktiivsesse tegevusse. Kui kavandatud operatsiooni üksikasjad päev enne atentaati talle teatavaks tehti, viis ta väga iseloomuliku reaktsioonina oma pere rongiga Aadria mere rannikule, mis toona oli Austria võimu all, ja ootas ära, mis juhtub.
Pašić mõistis, et edu sõltub sellest, kas õnnestub saavutada tema enda ja valitsuse sõltumatus, sõlmides samal ajal stabiilsed ja püsivad suhted sõjaväe ja selle kuningatapjate võrgustikuga. Asi polnud lihtsalt veidi rohkem kui sajas mehes, kes tegelikult olid vandenõus osalenud, vaid ka tunduvalt nooremates ohvitserides – ja nende arv kasvas järjekindlalt –, kes nägid vandenõulastes serblaste rahvusliku tahte taassündi. Probleemi tegi veelgi keerulisemaks tõsiasi, et Pašići kõige tõsisemad vastased, tema enda parteist 1901. aastal lahku löönud sõltumatud radikaalid, olid valmis kuningatapjatega koostööd tegema, kui see peaks aitama neil õõnestada Pašići valitsuse jalgealust.
Pašić lahendas selle tundliku olukorra targalt. Ta alustas isiklikult läbirääkimisi üksikute vandenõulastega, et takistada valitsusvastase koalitsiooni tekkimist. Hoolimata teiste radikaalse partei liikmete protestidest toetas ta heldekäelist rahaeraldist sõjaväele, mis korvas osaliselt kaotused pärast kuninga isa Milani lahkumist; ta tunnistas ka 1903. aasta riigipöörde avalikult seaduslikuks (see oli vandenõulastele suure sümboolse tähtsusega) ja seisis vastu katsetele anda kuningatapjad kohtu alla. Samal ajal aga tegi ta pidevalt tööd selles suunas, et piirata vandenõulaste osalust avalikus elus. Kui sai teatavaks, et vandenõulased kavatsevad atentaadi esimest aastapäeva tähistada piduliku tantsuõhtuga, Pašić (kes toona oli välisminister) sekkus ja nõudis, et see lükataks edasi 15. juunile, uue kuninga valimise aastapäevale. Kogu 1905. aasta, kui kuningatapjate poliitiline mõju tuli ajakirjanduses ja parlamendis tihti jutuks, hoiatas Pašić Skupštšinat ohu eest, mida kujutavad enesest „vastutustundetud tegelased”, kes tegutsevad väljaspool põhiseadusliku võimu struktuure: niisugune suund sobis hästi radikaalide lihtliikmetele,
Pašići isiksuse läbinägelikku analüüsi vt Djordje Stanković,
Slobodan Jovanović, „Nicholas Pašić: After Ten Years”,
Pašići russofiilia kohta, mis oli pigem pragmaatiline kui ideoloogiline, vt Čedomir Popov, „Nova Osvetljenja Rusko-Srpskih odnosa” (Latinka Petrović ja Andrej Šemjakin (toim),
Anekdoote vt väljaandes Nikac Djukanov,
Stanković,
Bataković, „Nikola Pašić”, lk 150–151; Dragnich,