New York. Edward Rutherfurd
rääkisid kõik algonkini keelt, kuid seesugused tugevad hõimud nagu mohoogid, kelle kontrolli all olid suured alad neist põhja pool, rääkisid irokeesi keelt. Ja irokeesid ei armastanud algonkineid. Sellest oli nüüd möödas nelikümmend aastat, kui nad hakkasid neid lõuna poole suruma. Nad tungisid neile kallale ja võtsid andamit. Kuid hoolimata mohookide hirmuäratavast mainest oli hollandlaste suhtumine neisse lihtne ja pragmaatiline.
„Seda parem, kui mohoogid algonkineid röövivad. See tähendab, et algonkinid on liiga ametis nendega sõdimisega, et meile tüli teha.” Hollandlased olid mohookidele isegi püsse müünud.
Van Dycki meelest oli see poliitika seotud mõninga riskiga. Uus-Hollandi põhjapoolsed eelpostid Fort Orange ja Schenectady asusid mohookide territooriumil. Mõnikord norisid mohoogid seal tüli. Just sellise tüli pärast oli Stuyvesant ühel päeval Fort Orangesse kutsutud. Kuigi ta ei meeldinud van Dyckile, polnud kahtlust, et vana karm kuberner tuleb mohookidega toime. Need võisid olla küll sõjakad, kuid olid valmis läbirääkimisteks, sest see oli nende huvides.
Van Dyck ise ei kartnud mohooke. Ta rääkis irokeesi keelt ja tundis nende kombeid. Pealegi ei läinud ta Fort Orangeni, vaid kõigest kauplemiskohani väikese jõe ääres, fordist umbes päevateekonna kaugusel lõuna pool. Oma kogemustest teadis ta, et mis maailmas ka ei juhtuks, on kaupmehed alati teretulnud. Ta läks kõnnumaale ja müüs mohookidele lahjendatud brändit ning tuli tagasi suure nahalastiga.
„Usu ärisse,” meeldis talle öelda. „Kuningriigid tekivad ja kaovad, kuid äri kestab igavesti.”
Muidugi oli kahju, et ta pidi kauplema mohookidega. Sest tema tütre algonkini rahvas meeldis talle rohkem. Kuid mis teha? Valge mehe himu nahkade järele ja indiaanlaste agarus nendega varustamisel olid Hudsoni jõe alamjooksul hävitanud nii palju kopraid, et algonkinitel ei jätkunud neid müügiks. Ka mohoogid olid rüüstanud huroonide alasid, et rahuldada valge mehe lõputuid nõudmisi. Kuid mohoogid müüsid talle nahku. Selles oli asi. Seepärast olid nad nüüd tema peamised kauplemispartnerid.
Teekond võttis kümme päeva. Söandades sisemaale tungida, ei puutunud ta kokku mingite ohtudega. Mohookide kauplemiskoht oli erinevalt algonkinite küladest alaline asundus, mida ümbritses toekas pihtaed. Sealsed mohoogid olid visad ja vilkad, kuid neile meeldis tema brändi. „Kuigi oleks parem, kui sa müüksid püsse,” ütlesid nad talle. Ta tuli nüüd tagasi suurima nahalastiga, mida oli kunagi alamjooksule toonud. Kuid väärtuslikust lastist hoolimata ei kiirustanud ta Manhattanile naasmisega. Ta tahtis viivitada, päeva siin, päeva seal.
Ta tahtis, et Margaretha teda ootaks.
Kuid mitte liiga kaua. Ta arvestas hoolikalt. Naine oli määranud tähtaja ja tema kavatses selle ületada. Ta pidi talle muidugi rääkima, et äri oli võtnud rohkem aega, kui arvata võis. Margaretha kindlasti kahtlustab, et ta valetab, kuid mis siis. Naisele pidi jätma pisut ebakindlust, see oli õige viis. Ta armastas oma naist, kuid tuli anda mõista, et teda ei saa käsutada. Ühest lisanädalast peaks piisama. Seepärast ei pingutanud aerutajad üleliia, kui tema käsul aeglaselt lõuna poole sõitsid, ning van Dyck luges päevi ja hoidis närvi külma.
Oli vaid üks asi, mis talle muret tegi ‒ üks asi, mida ta polnud suutnud joonde ajada. See oli küll väike asi, kuid mõlkus tal pidevalt meeles.
Tal polnud tütre jaoks kingitust.
Vampumvööl, mida ta kandis, oli muidugi oma hind. Kuid talle oli see hindamatu. Tütreke oli teinud selle oma kätega, ajanud merekarbid nööri otsa, põiminud nöörid vööks, tund tunni järel, kuni valmis see lihtne armastussõnum.
Ja millega ta peaks vastama? Mida talle vastu anda? Ta pole osavate kätega. Ta teadis, et ei oska nikerdada ega kududa. Tal pole neid vanu oskusi. Ta võib vaid osta ja müüa. Kuidas näidata oma armastust ilma kallite kingitusteta?
Ta oleks äärepealt ostnud mohookide tehtud kasuka. Kuid tüdrukule ei pruugi mohookide kasukas meeldida. Pealegi tahtis ta anda tütrele midagi oma rahvalt, kelle verd tolle soontes voolas. Ta polnud suutnud otsustada, mida teha, ja probleem jäi lahendamata.
Nad olid jõudnud tagasi algonkinite maale, kui ta käskis oma meestel sõuda läänekaldale, ühte külla, kus ta oli varem äri teinud. Talle meeldis suhteid hoida ja see oli hea viis, kuidas tagasijõudmist veidi edasi lükata.
Teda võeti sõbralikult vastu. Külarahvas oli ametis viljakoristusega. Nagu enamik kohalikke indiaanlasi, olid nad istutanud märtsis maisi ja mais aedube, mis olid kõrgetele maisitaimedele toeks. Nüüd koristati nende saaki. Palava päikese käes oli see raske töö, kuid ta nautis seda. Kuigi algonkinitel oli vähe nahku müüa, võisid nad müüa valgele mehele maisi ja van Dyck lubas, et tuleb kuu aja pärast tagasi, et võtta peale maisilast.
Koristustöö läks hästi. Kolmandal päeval, kui nad istusid õhtueinet võtma ja naised tõid neile toitu, ilmus nähtavale väike paat. Seda sõudis üksainus mees.
Van Dyck jälgis selle lähenemist. Kui paat kaldale jõudis, astus mees sellest välja ja vedas oma sõiduki kuivale. Ta oli heledate juustega, kahekümnendate eluaastate alguses ja veidi etteulatuvate hammastega. Tema nägu oli meeldiv, kuid üsna karm. Soojast ilmast hoolimata kandis ta ratsasaapaid ja musta mantlit, millel olid poripritsmed. Tema sinised silmad olid terase pilguga. Ta tõstis paadist välja nahast koti ja heitis üle õla.
Indiaanlased vaatasid teda umbusklikult. Kui üks neist teda kõnetas, oli selge, et mees ei oska algonkini keelt. Kuid ta tegi lihtsa žestiga selgeks, et palub toitu ja peavarju, ning algonkinitel ei olnud kombeks keelduda. Van Dyck viipas, et võõras tema kõrvale istuks.
Kulus vaid mõni hetk mõistmaks, et noormees ei räägi ka hollandi keelt. Ta oli inglane ja nende keelt oskas van Dyck üsna hästi. Kuid paistis, et heledapäine mustas mantlis mees ei taha ettevaatusest ka selles keeles palju rääkida.
„Kust sa pärit oled?” küsis van Dyck.
„Bostonist.”
„Mis su amet on?”
„Kaupmees.”
„Mis sind siia toob?”
„Ma olin Connecticutis. Seal rööviti mind paljaks. Kaotasin oma hobuse. Mõtlesin minna allavoolu.” Ta võttis kausi maisiga, mida talle pakuti, ja hakkas sööma, hoidudes edasistest küsimustest.
Van Dyck tundis Bostonis kaht sorti inimesi. Esimesed olid jumalakartlikud mehed, tõsised puritaanid, kelle kogudused elasid issanda valguses. See oli aga karm valgus. Kuid selliste võõraste suhtes nagu kveekerid oli Stuyvesant sallimatu ja ajas nad välja, kui sai, mida Massachusettsi inimesed ei teinud. Ta peksis nad poolsurnuks. Kuid van Dyckile paistis, et võõras ei ole jumalakartlik puritaan. Teist sorti olid mehed, kes tulid Uus-Inglismaale kalapüügi ja kauplemisega raha tegema. Need olid visad ja karmid. Võib-olla kuulub noor võõras sellesse mesti.
Kuid tema lugu tundus ebausutav. Oli ta ehk põgenik, kes oli tulnud läände, et tagaajajad enda kannult maha raputada? Ka paat võib olla varastatud. Van Dyck otsustas mehel hoolega silma peal hoida.
Tom Masteril polnud eriti hästi läinud. Teekonnal Bostonisse oli Inglise laevastikku tabanud torm. Kui ta jõudis Bostonisse ja läks perekonna majja, kus võimutses nüüd tema vend, tervitas Eliot teda pilguga, mis oli täis õudust ja millele järgnes mitmetunnine vaikus, mis Tomile tundus veelgi ebameeldivam kui tormine meri. Vend ei visanud teda otseselt majast välja, kuid tegi talle vaikse tõsise häälega selgeks, et isa sõna tuleb kuulata, olgugi too nüüd surnud, ja et Tom on rikkunud kõiki sündsaid kombeid, üritades perekonnaringi tagasi tulla.
Tom oli alguses haavunud ja siis vihane. Kolmandal päeval otsustas ta võtta kogu asja naljana ja naeris venna seljataga.
Kuid töö leidmine Bostonis ei olnud naljaasi. Kas oli süüdi tema halb maine või oli Eliot kõiki tema suhtes hoiatanud, aga ta ei leidnud julgustavat vastuvõttu üheltki kaupmehelt, keda tundis. Kui ta oleks jäänud Bostonisse, oleks tema elu kujunenud seal raskeks.
Ta mõtles ka sellest, kas isa oli oma testamendis midagi temale jätnud. Kui ta aga vennalt küsis ja Eliot ütles, et ainult teatud tingimustel, mida Tom ei täida, polnud tal mingit kahtlust,