New York. Edward Rutherfurd
aja koos. Mees ei rääkinud palju ja tüdruk ei paistnud sest hoolivat. Isa mõtles juba, kas on aeg liikuma hakata, kui tütar tema poole pöördus.
„Räägi mulle mu emast.”
„Noh,” mees mõtles veidi. „Ta oli ilus. Sa oled tema moodi.”
Ta mõtles nende esimesele kohtumisele väinaäärses laagripaigas, kus naise rahvas suvel tavaliselt mereande korjas. Tavaliste pikkmajade asemel püstitas hõim randa vigvamid. Nad kuivatasid koorikloomi, kraapisid need karbist välja, matsid karbid maha ning kogusid kuivatatud austrid, ranna- ja merekarbid kokku, et keeta neist hiljem suppi. Miks see noor naine talle nii lähedaseks sai? Kas sellepärast, et ta oli vallaline? Ta oli olnud abielus, kuid kaotanud oma mehe ja lapse. Või oli see midagi muud, mingi eriline uudishimu tema silmis? Seda ka. Van Dyck oli jäänud sinna kaheks päevaks ja veetnud terve õhtu naisega rääkides. Meeldimine oli vastastikune, kuid mehel oli äriasju ajada ning enne seda, kui ta oma teekonda jätkas, nad üksnes vestlesid omavahel.
Nädala pärast oli van Dyck tagasi.
Ajal, mis ta naise seltsis veetis, õppis ta indiaanlasi tõeliselt tundma. Ta hakkas mõistma ka seda, miks mõned esimesed hollandlastest asukad, kellel naisi ei olnud, olid abiellunud indiaani naistega ning hiljem keeldusid tugevale usulisele survele vaatamata neid hülgamast. Naine oli nõtke nagu metsloom ning kui van Dyck oli väsinud või vihane, oli ta leebe nagu tuvi.
„Kas sa armastasid teda väga?”
„Jah. Armastasin.” See oli tõsi.
„Ja siis said sa minu.”
Naise rahva hulgas oli kombeks, et ema hõimu suures peres on sellise lisalapse jaoks alati koht.
„Kui sul poleks olnud valge mehe asulas naist, oleksid sa minu emaga abiellunud, eks ju?”
„Muidugi.” See oli vale. Kuid süütu vale.
„Sa käisid teda kogu aeg vaatamas.”
Kuni selle kohutava kevadeni kolm aastat tagasi, kui ta tuli külla ja sai teada, et Kahvatu Sule ema on haige. „Ta oli eile higistamishütis, kuid sellest polnud kasu. Nüüd on tema juures nõiad,” öeldi talle.
Ta tundis nende kombeid. Isegi ränga palavikuga läks indiaanlane väiksesse hütti, mida köeti tulipunaste kividega, kuni see oli kuum nagu ahi. Istunud seal, kuni higi voolama hakkas, tuli haige välja, kastis end külma jõkke ning mähkis siis teki sisse ja kuivatas lõkke ääres. See ravi aitas sageli. Kui ei aidanud, siis olid olemas nõiad oma oskuste ja ravimtaimedega.
Kui van Dyck lähenes majale, kus naine lamas, tuli sealt välja üks vana mees. „Ainult meteinu võib teda nüüd aidata,” ütles too kurvalt. Meteinu’del olid võimed, mida harilikul nõial ei olnud. Nad suhtlesid maailmavaimuga ja teadsid salasõnu. Kui ainult nemad võisid aidata, oli naine kindlasti surmasuus.
„Mis haigus tal on?” küsis van Dyck.
„Palavik.” Vanamees ei paistnud olevat kindel, kuid tema nägu tõmbus krimpsu. „Tema nahk …” Paistis, et ta peab silmas rõugeville. Ta läks vaikselt minema.
Rõugevillid. Hollandlast läbis hirmuvärin. Suurim needus, mille valge mees oli Ameerikasse toonud, olid taudid. Gripp, leetrid, tuulerõuged. Need olid Vanas Maailmas tavalised haigused, mille vastu indiaanlastel ei olnud vastupanuvõimet. Nad surid külade kaupa. Ilmselt pool tolle piirkonna elanikkonnast oli juba hääbunud. Valge mehe laevadega oli tulnud malaaria ja ka süüfilis. Kuid kõige hirmsam sissetoodud tõbi oli rõuged. Alles eelmisel aastal oli see kohutav nuhtlus pühkinud Uus-Hollandist lõuna pool maa pealt peaaegu terve hõimu ning ilmunud siis ka Uus-Amsterdami.
Kas need võisid olla rõuged?
Siis oli ta teinud hirmsa teo. Ta suutis seda muidugi seletada. Pidi mõtlema endale, oma naisele ja lastele, Uus-Amsterdami tublidele inimestele. Kirikuõpetaja oleks talle öelnud: mõtle, mis on parem. Oo jaa, tal oli õigus. Ta oli teinud õigesti, kui kõhkles, ja siis, vältides isegi kohtumist Kahvatu Sulega, ruttas tagasi paadi juurde ning sõitis allavoolu.
Ent kas ta poleks võinud selle asemel, et nagu argpüks minema joosta, oodata? Ajal, kui naise perekond valmistus surija kõrval olema, oli tema oma indiaani naise hüljanud. Kas ta poleks võinud vähemalt last vaatama minna? Hingepiin ja hirmus häbi vaevasid teda senini. Mitu korda aastas ärkas ta keset ööd üles ja nuttis hirmsa teo pärast, mille ta oli teinud.
Kuu aega hiljem tuli ta tagasi, leidis Kahvatu Sule turvaliselt suure pere rüpest ning sai teada, et tüdruku ema oli surnud mitte rõugetesse, vaid leetritesse päev pärast seda, kui tema jalga lasi.
Ta oli püüdnud tütrele oma tegu heastada. Igal aastal, kui tüdruku rahvas tähistas surnute püha, tuli ta kohale. Harilikult surnutest ei räägitud, kuid sellel iga-aastasel pühal oli sünnis seda teha ja paluda nende hingede eest. Seda oli ta teinud ka nüüd, enne kui Kahvatu Sule jõe alamjooksule kaasa võttis.
„Räägi mulle, mida sa minust mäletad, kui ma väike olin,” ütles tütar.
„Me peaksime liikuma hakkama, kuid ma räägin sulle teel olles,” vastas mees.
Nii nad lahkusid välult, kus kasvasid metsmaasikad, ja leidsid uuesti indiaanlaste raja ning aeglaselt edasi ratsutades andis mees oma parima, et tuletada meelde väikesi juhtumeid tüdruku lapsepõlvest ja päevi, mis ta oli veetnud koos tema ja ta emaga, ning Kahvatut Sulge paistis see rõõmustavat. Mõne aja pärast pani ta tüdruku istuma enda ette hobuse selga, kuigi too polnud väsinud.
Nad jõudsid Manhattani põhjatippu enne pimedat ning jäid laagrisse indiaanlaste koobaste kohal asuvale künkale. Mähkinud end tekkidesse, lamasid nad seal ning vahtisid taevasse, mis oli selge ja tähti täis.
„Kas sa tead, kus mu ema nüüd on?” küsis tütar temalt.
„Jah.” Van Dyck teadis, mida indiaanlased usuvad. Ta osutas käega piki Linnuteed. „Tema hing rändas mööda tähtedest rada kaheteistkümnendasse taevasse. Ta on nüüd kõigi asjade looja juures.”
Tüdruk oli hulk aega vait ja mees mõtles, kas ta on veel ärkvel. Kuid siis lausus laps unise häälega: „Ma mõtlen sinust tihti.”
„Ma mõtlen sinust ka.”
„Kui sa mind ei näe, võid sa mind alati kuulda.”
„Ütle, kuidas.”
„Kui puhub kerge tuul, kuulata, kuidas see mändide vahel ohkab. Siis kuuled mind.”
„Ma kuulatan,” sõnas mees.
Järgmisel hommikul läksid nad vee äärde ja leidsid sealt eest kaks indiaanlast suure kanuuga. Siis läksid nad lahku ja Dirk van Dyck sõitis koju.
Margaretha van Dyck ootas kolm nädalat. Oli pühapäeva õhtupoolik. Abikaasa luges lastele ja orjapoiss Quashile elutoas juttu ette ning tema istus toolil ja vaatas neid. See oli aeg, mis talle kõige rohkem meeldis. Nende poeg Jan oli kolmeteistkümneaastane. Ta oli pruuni juuksekahluga tugev poiss, kes imetles oma isa ja tahtis käia tema jälgedes. Dirk võttis ta kaasa laohoone juurde, seletas, kuidas laevad sõidavad, milliseid sadamaid nad külastavad ja kuidas nende kaptenid passaattuuli järgivad. Jan meenutas Margarethale tema isa. Too ei olnud nii isemeelse vaimuga nagu Dirk ning armastas rohkem kontorielu. Naine arvas, et pojal läheb elus hästi.
Mõne aasta eest olid nad kaotanud palavikuhaiguse tagajärjel kaks last. See oli olnud kohutav löök. Kuid väikese Clara ilmumine perekonda korvas selle. Too heledapäine sinisilmne laps oli nüüd viis aastat vana ning nägi välja nagu ingel. Imetore leebe loomuga laps. Isa jumaldas teda.
Mis puutus orjapoiss Quashi, siis too sai nendega väga hästi läbi. Ta oli umbes sama vana nagu Jan ning tal oli lubatud noorena temaga mängida. Ka Claraga sai ta väga hästi läbi. Kuid Quash teadis oma kohta.
Ja vaadates abikaasat, kui see rahulolevalt perele ette luges, mõtles Margaretha, et ehk kujuneb nende abielu veel õnnelikuks, kui ta suudab teha selles mõned väikesed korrektiivid.
Kui lugemine läbi sai ja lapsed olid läinud naabrite