New York. Edward Rutherfurd
et oma asjadega valmis saada. Ta saatis ühe mehe oma hobuse järele. Ostis veidi toitu ja kaks tekki. Siis, andnud indiaanlastele juhtnöörid, asus ta koos Kahvatu Sulega teele.
Peamine Uus-Amsterdamist välja viiv tee oli lai peatänav, mis algas turult fordi eest ja kulges läbi linna lääneosa müürini.
Van Dyck ratsutas aeglaselt. Kahvatu Sulg kõndis tema kõrval. Hollandlaste majad andsid peagi ruumi meeldivatele aiamaadele ja viljapuuaedadele. Nad jõudsid linnamüürini ja läksid läbi kivibastioni kõrval oleva värava. Lai tee jätkus sirgena veel mõnisada jardi, möödudes kalmistust ja veskist. Siis suundus rada paremale. Manhattani Idajõe-poolsel küljel möödusid nad väikesest tubakaistandusest ja soost. Varsti pärast seda jäi neist paremale suur tiik. Ja sealt kulges rada kogu aeg põhja poole kuni saare ülemise tipuni.
Manhattani saar oli kummaline paik, vaid miil või kaks lai, kuid ühest otsast teise kolmteist miili pikk. Soine kõnnumaa, aasad ja metsad ning nende vahel kaljurünkad. See oli olnud indiaanlaste jahimaa. Ja rada, mida mööda nad nüüd läksid, oli kaua aega olnud indiaanlaste rada.
Saare asustanud indiaanlasi nimetati manate indiaanlasteks. Kuid see oli vaid üks paljudest algonkini keelerühma kuuluvast hõimust, kelle asundused olid selles piirkonnas. Teisel pool Idajõge sadama vastas Brooklynis elasid kanarsi indiaanlased ja suurel saarel, mida hollandlased kutsusid Staten Islandiks, raritanid. Suurt jõge mööda üles põhja poole sõites võis kohata hakensakke ja tappaneid. Seal oli veel teisigi hõime. Valge mees oli algusest peale märganud, et kõik need rahvad on kena välimusega: mehed pikakasvulised ja graatsilised, naised peente näojoontega. Kui van Dyck oma kõrval kõndivat tüdrukut vaatas, tundis ta uhkust.
Kuid vähesed valged mehed vaevusid indiaanlasi lähemalt tundma õppima. Kas ta ise oleks seda teinud, kui poleks olnud tüdruku ema, mõtles van Dyck.
Ka Manhattani asundus oli sündinud segastel asjaoludel. Kui kohalikud indiaanlased olid vastu võtnud Pierre Minuit’ kaubasaadetise, oli asi selge. Valge mees andis kauba õiguse eest paar hooaega nendega jahimaad jagada. Euroopa mõttes oleks see olnud rentimine. Kuna indiaanlastel ei olnud isiklikku maad, poleks see, et Minuit seda neilt ostab, neile pähegi mahtunud. Ka Uus-Amsterdami tublid kodanikud ei hoolinud sellest, leidis van Dyck viltuse naeratusega. Hollandlased võtsid asja praktiliselt: kui sa maal elad, on see sinu oma.
Pole ime, et seetõttu oli palju aastaid hõõrumisi. Nördinud indiaanlased olid neid rünnanud. Kaugemal ülesjõge paiknevad asundused jäeti maha. Isegi siin Manhattanil rüüstasid indiaanlased kaht hollandlaste külakest: Bloomingdali ja mõne miili kaugusel läänes asuvat Harlemit.
Kuid lõpuks võttis valge mees endale alati rohkem maid. Jõe ääres anti suured maatükid Hollandi suurmaaomanikele. Üks Broncki-nimeline taanlane oli maksnud kohalikele indiaanlastele, et need vabastaksid Manhattanist põhja pool asuva suure maatüki. Mõned väikesed indiaanlaste rühmad virelesid endiselt Broncki maadel ja Manhattani metsikumates osades. Kuid see oli kõik.
Nad olid rännanud mööda rada umbes viis miili ja jõudnud saare keskel asuvale metsasele alale, kui van Dyck otsustas, et on aeg süüa. Läinud mööda rajakest lääne poole, möödusid nad väikestest jäärakutest ja kaljurüngastest, kuni jõudsid välule, kus rohu sees kasvasid metsmaasikad. Seal tuli van Dyck sadulast maha ja sidus hobuse noore puu külge. Laotanud teki maapinnale, käskis ta Kahvatul Sulel istuda.
„Nüüd vaatame, mida su isa on ostnud,” lausus ta naeratades.
Oleks olnud lihtne osta vaid maisiputru, rosinaid, hikkoripuu pähkleid ja mõne tüki suitsutatud liha. Indiaanlased nimetasid seda segu „pimekaniks”. Samuti Hollandi hapukapsast ja rukkileiba. Kuid ta oli ostnud ka Hollandi maiuspalu ‒ šokolaadi ja präänikuid ‒, mis oleksid rõõmustanud igat last. Istudes külg külje kõrval, jagasid isa ja tütar rahulolevalt einet. Tüdruk oli just söönud oma esimese prääniku, kui ta isa poole pöördus ja küsis: „Mis sa arvad, kas ma peaksin laskma end tätoveerida?”
Van Dyck peatas söömise. Milline võluv olend laps oli. Tema väikesed jalad olid kängitsetud mokassiinidesse, pikad tumedad juuksed seotud seljal nahkrihmaga patsi. Nagu enamikul temavanustest indiaani tüdrukutest kattis tema keha alumist osa põlvedeni ulatuv hirvenahast seelik. Paljal rinnaesisel oli tal väike ripats. Tema rinnad polnud veel kasvama hakanud. Nahk, mida kaitses päikese ja sääskede eest pesukarurasv, oli oivaline. Kui ta vanemaks saab, paneb ta tõenäoliselt põskedele veidi punast värvi ja jumestab silmade ümbrust. Kuid mees lootis, et seniks jääb ta väikeseks kenaks tüdrukuks, nagu ta praegu on. Indiaani naised ei käinud küll ringi selliste suurte tätoveeringutega nagu mehed, kuid ikkagi …
„Ma arvan, et sa peaksid ootama, kuni oled abiellunud, ja valima siis tätoveeringu, mis meeldib su abikaasale,” lausus van Dyck ettevaatlikult.
Tüdruk mõtles pisut ja noogutas.
„Ma ootan.”
Ta istus vaikides, kuid tundus, et ta mõtleb millegi üle. Mõne aja pärast tõstis ta pilgu ja vaatas isale otsa.
„Kas sa oled kunagi karu tapnud?”
See oli täiskasvanuks saamise riitus. Et meheks saada, pidi iga poiss tema rahva hulgas tapma hirve ‒ ja see oli õigustatud nõudmine. See tõestas, et ta suudab peret toita. Kuid tõestamaks, et ta on tõeliselt vapper, pidi ta täitma palju raskema ja ohtlikuma ülesande: tapma karu. Kui mees oli seda teinud, oli ta tõeline sõdalane.
„Olen küll,” vastas van Dyck. Seitse aastat tagasi olid kohalikud indiaanlased irokeeside maal teda hoiatanud, et mägirajal, mida mööda ta pidi minema, oli hiljuti kedagi rünnatud. Karud harilikult ei rünnanud inimesi, ent kui nad seda tegid, olid nad hirmsad. Van Dyck oli selleks valmis. Aga kui loom viimaks välja ilmus ja tema poole tormas, oli tal õnne ja ta tappis ta üheainsa musketilasuga. „See oli must karu, üleval mägedes,” ütles ta.
„Kas sa tapsid ta üksi?”
„Jah.”
Tüdruk ei öelnud midagi, kuid võis näha, et ta on rõõmus, kuna tema isa on tõeline sõdalane.
Oli alles pärastlõuna. Päikesevalgus langes läbi lehtede rohuga kaetud jõekaldale, kus kasvasid metsmaasikad. Van Dyck tundis suurt rahu ja toetas pea murule. Plaan, mille ta kiiruga oli teinud, nägi ette, et ta veedab kogu päeva tütrega. Hommikul pidi indiaanlaste kanuu saare põhjatipus Kahvatu Sule peale võtma ja ta tagasi jõe ülemjooksule viima. Siis võis ta minna Smiti farmi ja jõuda enne pimedat koju. See oli hea plaan ja neil oli palju aega. Ta sulges silmad.
Ta võis olla mõne minuti tukastanud, kui märkas istuli tõustes, et Kahvatu Sulg on kadunud.
Ta vaatas ringi. Tüdrukust polnud mingit märki. Mees kortsutas kulmu. Mis narr lugu, ta tundis hirmukihvatust. Mis siis, kui temaga on midagi juhtunud? Ta pidi juba hõikama, kui tema pilk tabas mingit liikumist. Umbes saja jardi kaugusel tõstis hirv pea. Mees jäi vaistlikult paigale. Hirv vahtis tema poole, kuid ei näinud teda. Loom langetas pea.
Ja siis nägi ta Kahvatut Sulge. Tüdruk oli eemal paremal, hirvest pealetuult, ja seisis puu taga. Ta pani sõrme huultele, andes märku, et isa vait oleks. Siis astus ta peidupaigast välja.
Van Dyck oli hirve juurde hiilimist sageli näinud, oli seda ka ise teinud. Kuid mitte kunagi niimoodi. Kui tüdruk ettevaatlikult puude vahel hiilis, paistis ta olevat kergem kui vari. Mees kuulatas, kas kostab mokassiinide sahinat samblal. Ei midagi. Kui tüdruk lähemale jõudis, tõmbus ta küüru nagu kass ‒ vajus iga sammuga madalamale ja madalamale, liikudes kaalutult üle maapinna. Nüüd oli ta hirve taga, vaid viieteistkümne jardi kaugusel … siis kümne … viie. Hirv ei märganud teda ikka veel. Van Dyck ei suutnud seda uskuda. Tüdruk oli nüüd puu taga, kolme sammu kaugusel loomast, kes näksis rohtu, pea maas. Kahvatu Sulg ootas. Hirv tõstis hetkeks pea ja langetas selle siis uuesti. Ja seejärel hüppas Kahvatu Sulg läbi õhu nagu välk. Hirv võpatas, kargas paigast ja kihutas puude vahele ‒ enne seda oli tüdruk, rõõmukarjega, jõudnud teda puudutada.
Siis jooksis ta naerdes isa juurde ning too haaras ta sülle. Ning hollandlane Dirk van Dyck teadis, et ei ole kunagi mõne lapse üle nii uhke, nagu oli sel hetkel oma graatsilise