Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp. Sergi Plohhi

      Sissejuhatus

      Tegemist oli jõulukingiga, millest poleks osanud unistadagi. Moskva tumeda õhtutaeva taustal, Punasel väljakul uitavate turistide peade kohal, Lenini mausoleumi poole marssiva auvahtkonna püssidest kõrgemal, teisel pool Kremli telliskivimüüre, laskus senatihoone – Nõukogude valitsuse asupaiga ning veel hiljutise ajani ülemaailmse kommunismi sümboli – lipuvarrast mööda allapoole Nõukogude Liidu punane lipp. Kümned miljonid televaatajad üle kogu maailma, kes 1991. aasta esimesel jõulupühal seda vaatepilti jälgisid, ei suutnud oma silmi uskuda. Samal päeval tegi CNN Nõukogude Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi tagasiastumiskõnest otseülekande. Nõukogude Liitu ei olnud enam.

      Mis siis õieti juhtus? Esimesena andis sellele küsimusele vastuse USA president George H. W. Bush. 25. detsembri õhtul, varsti pärast seda, kui CNN ja teised televõrgud olid edastanud Gorbatšovi kõne ja pildi sellest, kuidas punane lipp Kremlis langetati, läks Bush telestuudiosse ning selgitas oma kaasmaalastele, mis tähendus oli hiljutisel vaatepildil, värskel uudisel ja kingitusel, mille nad kõik äsja saanud olid. Tema tõlgenduses tähendasid Mihhail Gorbatšovi tagasiastumiskõne ja Nõukogude lipu langetamine võitu sõjas, mida Ameerika oli pidanud kommunismi vastu rohkem kui nelikümmend aastat. Veelgi enam, Bush seostas kommunismi kokkuvarisemist külma sõja lõpuga ning õnnitles Ameerika rahvast ameerikalike väärtuste võidu puhul. Ta kasutas sõna „võit” kolmel korral kolmes järjestikuses lauses. Mõni nädal hiljem mainis Bush oma iga-aastases kõnes kongressile Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, öeldes, et mööduv aasta oli olnud tunnistajaks „peaaegu piibellike mastaapidega muutustele”, et „Ameerika võitis Jumala abiga külma sõja” ning kuulutas, et sündinud on uus maailmakord. Senati ja esindajatekoja ühendatud koosseisule teatas Bush, et „maailm, mis kunagi oli jagunenud kahte relvastatud leeri, tunnistab nüüd ühteainsat ja esileküündivat võimu, Ameerika Ühendriike.” Tema kuulajad hakkasid maruliselt plaksutama.1

      Rohkem kui neljakümne aasta vältel olid USA ja Nõukogude Liit tõepoolest olnud haaratud ülemaailmsest heitlusest, mis vaid puhta juhuse läbi ei lõppenud tuumakatastroofiga. Mitu põlvkonda ameeriklasi sündis maailma, mis näis olevat igavesti jagunenud kahte vaenutsevasse leeri, millest ühte sümboliseeris punane plagu Kremli kohal ja teist tähelipp Kapitooliumi katusel. Neil, kes käisid koolis 1950. aastatel, on endiselt meeles õppehäired tuumalöögi puhuks ja nõuanne peituda aatomiplahvatuse korral koolipingi alla. Sajad tuhanded ameeriklased võitlesid ja kümned tuhanded neist surid sõdades, mis pidanuks peatama kommunismi edasitungi esmalt Korea mägedes ja seejärel Vietnami padrikuis. Mitme põlvkonna jagu vaimuinimesi ei suutnud omavahel kokku leppida selles, kas Alger Hiss2 siis ikkagi oli Nõukogude spioon või mitte, ning Hollywood ei suutnud aastakümnete vältel toibuda nõiajahist kommunistidele, mille vallandas senaator Joseph McCarthy. Vaid mõni aasta enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist olid New Yorgi ja teiste suuremate USA linnade tänavad tunnistajaks ägedatele meeleavaldustele, milles osalenud toetasid tuumarelvitustumist, tõmmates eraldusjoone isade ja poegade vahele, nii et aktiivne noorpoliitik Ron Reagan sattus vastamisi oma isa president Ronald Reaganiga. Ameeriklased ja nende liitlased Läänes pidasid nii kodu- kui ka välismaal maha arvutul hulgal lahinguid sõjas, millel ei paistnud lõppu tulevat. Nüüd aga langetas hambuni relvastatud vastane, kes polnud veel kordagi kaotajaks jäänud, oma lipu ja lagunes kümmekonnaks väiksemaks riigiks, ilma et oleks tulistatud ainsatki lasku.

      Põhjust pidutsemiseks oli piisavalt, ent samas tekitas üksjagu segadust või mõjus koguni häirivalt presidendi valmidus kuulutada külm sõda võidetuks samal päeval, kui oma tagasiastumisest teatas Mihhail Gorbatšov, Bushi ja Ronald Reagani peamine liitlane selle sõja lõppemiseni viinud tegevustes. Gorbatšovi samm tegi Nõukogude Liidule sümboolse, kuigi mitte juriidilise lõpu (ametlikult oli see moodustis lakanud olemast liidus osalenute otsuse põhjal neli päeva varem, 21. detsembril), kuid külma sõda polnud peetud NSV Liidu lagunemise nimel. Peale selle läksid president Bushi 25. detsembril 1991 ameeriklastele peetud kõne ja tema esinemine Kongressile 1992. aasta jaanuaris vastuollu USA valitsuse eelmiste avaldustega selle kohta, et külma sõja lõpetas mitte vastasseis Gorbatšoviga, vaid koostöö temaga. Varaseimad sedalaadi seisukohad jõudsid avalikkuse ette kahe riigijuhi Malta tippkohtumise ajal 1989. aasta detsembris. Viimati kasutati sellist retoorikat Valge Maja pressiteates, mis avaldati vaid mõni tund enne Bushi jõulukõnet. Selles kiideti Gorbatšovi koostöö eest: „Töötades koos president Reagani, minu ja teiste liitlasriikide juhtidega, tegutses president Gorbatšov julgelt ja otsustavalt, et kaotada külma sõja aegsed teravad eriarvamused, ning panustas Euroopa tervikuks ja vabaks muutmisse.”3

      Bushi jõulukõne oli oma sisult hoopis midagi muud kui see, kuidas president ise ja tema administratsiooni liikmed olid suhtunud oma kunagisse Nõukogude partnerisse ja hinnanud tema võimet mõjutada arenguid Nõukogude Liidus. Olukorras, kus Bush ja tema rahvusliku julgeoleku nõunik kindral Brent Scowcroft olid peaaegu kogu 1991. aasta vältel avalikult kinnitanud, et nende mõju toimuvale on piiratud, panid nad nüüd järsku tolle kõige drastilisema sündmuse Nõukogude sisepoliitikas enda arvele. Taoline uus tõlgendus, millega tuldi lagedale keset Bushi tagasivalimiskampaaniat, käivitas laia vastuvõttu leidnud, et mitte öelda tooniandva seletuse külma sõja lõpu kohta, millega seoses USA-d hakati pidama maailma ainsaks ülivõimuks. Too suuresti müüdil põhinev seletus seostas külma sõja lõpu otseselt kommunismi kokkuvarisemise ja Nõukogude Liidu lagunemisega. Mis veelgi tähtsam – tänu sellisele arusaamale peeti neid mõlemaid USA poliitika otseseks tulemuseks ning seega Ameerika Ühendriikide üheks tähtsamaks võiduks.”4

      Käesolev raamat vaidlustab võiduka teesi sellest, et Nõukogude Liit lagunes tänu USA võidule külmas sõjas. Seejuures toetutakse osalt hiljuti avalikku kasutusse lubatud dokumentidele George Bushi presidendiraamatukogust, sealhulgas tema nõuandjate märgukirjadele ja tema poolt maailma riigijuhtidega peetud telefonikõnede üleskirjutustele, mis varem olid salastatud. See äsja kättesaadavaks tehtud materjal tõestab erakordse selgusega, et president ise ja mitmed tema nõunikud Valges Majas tegid palju, et Nõukogude Liidu kestmist pikendada, tundsid muret tulevase Vene presidendi Boriss Jeltsini esiletõusu ja teiste Nõukogude vabariikide juhtide iseseisvuspüüdluste pärast, ning kui Nõukogude Liitu enam ei olnud, tahtsid, et Venemaa jääks Nõukogude tuumaarsenali ainuvaldajaks ja säilitaks postsovetlikus ruumis, eriti Kesk-Aasia vabariikides, oma mõju.

      Miks pidi ühe riigi juhtkond, kes väidetavalt pidas surmaheitlust oma külma sõja vastasega, võtma kasutusele sellise poliitika? Valge Maja dokumendid koos muude allikatega annavad käesolevas raamatus vastuse nii sellele kui ka paljudele teistele asjasse puutuvatele küsimustele. Neist nähtub, kuidas külma sõja aegne poliitiline retoorika läks vastuollu realpolitik’aga, kui Valge Maja üritas päästa Gorbatšovi, keda ta pidas oma peamiseks partneriks maailma-areenil. Valge Maja oli valmis sallima kommunistliku partei ja Nõukogude impeeriumi jätkuvat olemasolu, et seda eesmärki saavutada. USA valitsus ei muretsenud mitte niivõrd võidu pärast külmas sõjas, mis oli nagunii sisuliselt lõppenud, kuivõrd võimaluse pärast, et Nõukogude Liidus puhkeb kodusõda. See oleks ähvardanud muuta kunagise tsaaririigi „tuumapommidega Jugoslaaviaks”, kui kasutada väljendit, mille mõtlesid välja tolleaegsed ajakirjanikud. Aatomiajastu oli muutnud suurriikidevahelise rivaalitsemise olemust ning andnud sõnadele „võit” ja „kaotus” uue tähenduse, kuid sõdalase-eetos ja kollektiivne teadvus olid jäänud endisteks. Bushi administratsioon pidi toime tulema lahendamatuna näiva ülesandega ning ühitama külma sõja ajastu keelekasutuse ja mõtlemise vahetult sellele sõjale järgnenud geopoliitilise reaalsusega. Selles suhtes andis Valge Maja oma parima, kuid ameeriklaste teod jätsid nende vastuolulise kõnepruugi kaugelt varju.

      On kerge mõista inimesi (ja koos nendega vaimustuda), kes olid 1991. aasta lõpu sündmustes tegevad ja nägid, kuidas mööda Kremli lipuvarrast laskus allapoole punane lipp, ning kes meenutasid ohvreid, mida Ameerikal oli tulnud kanda globaalses vastasseisus Nõukogude Liiduga. Kuid tänapäeval, peaaegu veerand sajandit pärast mainitud sündmusi pole sugugi vähem tähtis vaadata seda, mis tegelikult toimus, pisut erapooletuma pilguga. Nõukogude Liidu lagunemise kuulutamine USA võiduks aitas luua liialdatud ettekujutust Ameerika mõju ulatusest maailmas, seda