Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp. Sergi Plohhi
hääbumise; vaatlen Boriss Jeltsinit, Venemaa mühaklikku ja mässumeelset juhti, kes tegi peaaegu ainuisikuliselt putšile lõpu ja keeldus seejärel käimast Serbia presidendi Slobodan Miloševići jälgedes ega üritanud murenevat impeeriumi ei päästa ega ka selle tolleaegseid piire muuta; Leonid Kravtšukki, kavalat inimest Ukraina eesotsas, kelle visadus oma riigile iseseisvuse nõudmisel kuulutas Nõukogude Liidule lõppu; ning viimasena, kuid mitte vähem tähtsana Mihhail Gorbatšovi, meest sündmuste keskel, kellel oli sellest, millise pöörde need võtavad, kõige rohkem võita või kaotada. Ta kaotas kõik – maine, võimu ja riigi. Gorbatšovi isikudraama – lugu juhist, kes tiris oma maa välja selle totalitaarsest minevikust, avas maailmale, juurutas demokraatlikke elemente ja käivitas majandusreformi, muutis tema kodumaad ja maailma selle ümber niisugusel määral, et talle endale ei jäänud enam kohta – see draama on mu jutustuse keskmeks.
Minu peamine argument on otseselt seotud teesiga, et Nõukogude Liidu saatus otsustati selle riigi eksisteerimise viimasel neljal kuul, 19. augustil alanud putši ja 21. detsembril Almatõs toimunud liiduvabariikide juhtide nõupidamise vahelisel ajal. Ma väidan, et kõige tähtsam tegur Nõukogude Liidu tuleviku seisukohalt ei olnud ei USA poliitika, ei konflikt liidu keskorganite ja Venemaa vahel (mida esindasid vastavalt Gorbatšov ja Jeltsin) ega ka pinged Moskva ja teiste liiduvabariikide vahel, vaid kahe suurima Nõukogude vabariigi, Venemaa ja Ukraina omavahelised suhted. Just nende vabariikide poliitilise ladviku soovimatus leida võimalust kooseksisteerimiseks ühe riikliku moodustise raamides lõi viimase naela Nõukogude Liidu kirstu.
Pärast luhtunud katseid jõuda 8. detsembril Valgevenes Belovežje metsas kokkuleppele Gorbatšovi malli järgi moodustatavas uues liidus, otsustasid Jeltsin ja Kravtšuk Nõukogude Liidu laiali saata ja luua selle asemel hoopis Sõltumatute Riikide Ühenduse. Valgevene juhid, kes kaht liidrit Belovežjes võõrustasid, ei kujutanud uut liitu ette ilma Venemaata. Seda ei suutnud ette kujutada ka Kesk-Aasia vabariikide presidendid, kel polnud muud valikut kui teistele takka kiita. Gorbatšovi juhitud liit ilma Venemaa või Ukrainata ei olnud kellelegi meele järgi. George H. W. Bush aitas maailma viimase impeeriumi lagunemisele kaasa peamiselt sellega, et aitas tagada, et selle protsessiga ei kaasneks suuremat konflikti või tuumarelvade levikut.
Nõukogude Liidu kadumisest möödunud kahekümne aasta jooksul on paljud minu jutustuse osalised avaldanud memuaare. Teiste hulgas on seda teinud George H. W. Bush, Mihhail Gorbatšov, Boriss Jeltsin ja Leonid Kravtšuk, ent mälestusi on ilmunud ka nende nõuandjatelt ja teistelt sündmustes osalenutelt. Kuigi pealtnägijate ja asjaosaliste räägitud lood sisaldavad hulgaliselt informatsiooni ja mõnda neist on huvitav lugeda, ei suuda need tihti pakkuda laiemat pilti ja selgitada kirjeldatava täit tähendust. Ajakirjanduslikud ülevaated, mis ilmusid siis, kui salastatud dokumendid olid veel avalikkusele kättesaamatud ja kõige tähtsamad isikud olid tõrksad rääkima, on asendamatud aja vaimu hoomamiseks ning neist aimub, mida tundsid toimuva peategelased ning inimesed tänavalt. Ma olen ületanud paljude oma eelkäijate piiratuse, ühendades need reportaažid materjaliga, mis kogunes sündmuste võtmeisikutega tehtud intervjuudest, ning mis kõige tähtsam, arhiividokumentidega, millele juurdepääs avanes alles hiljuti.
Nagu eespool öeldud, on raamatu eelis see, et siin kasutatakse salastatuse minetanud Ameerika dokumente, millega uurijad saavad tutvuda George Bushi presidendiraamatukogu vahendusel. Nende hulka kuuluvad Rahvusliku Julgeolekunõukogu toimikud, presidendi välisreiside eest vastutavate Valge Maja ametnike kirjavahetus, samuti koosolekute protokollid ja president Bushi telefonivestluste üleskirjutused, millest mõned ma omandasin, esitades infovabaduse seadusele (FOIA)10 viitava taotluse. Koos teiste esmaste allikatega, mis pärinevad Washingtoni Rahvusarhiivist, Princetonis asuvast James A. Bakeri dokumentide kogust ning Gorbatšovi fondist Moskvas, võimaldavad need materjalid mul jutustada lugu Nõukogude süsteemi kokkuvarisemisest küllalt üksikasjalikult, milleni pole küündinud varasemad autorid. Mul vedas ja ma sain intervjueerida mõnda neis sündmustes vahetult osalenutest, sealhulgas Leonid Kravtšukki Ukrainast ja Stanislav Šuškevitšit Valgevenest.
Ajalooallikad, mida ma raamatut kirjutades kasutasin, aitasid vastata paljudele „kuidas”-küsimustele ja üsna mitmele „miks”-küsimusele. „Miksidele” vastama hakates alustasin ma üldjuhul sellest, et püüdsin hoomata oma jutustuse keskmes olevate juhtpoliitikute ideoloogilisi, kultuurilisi ja isiklikke motiive ning ammutada seda infot, mille põhjal nad otsuseid langetasid. Ma loodan, et mu arutlused nende mõlema küsimusterühma üle aitavad mitte üksnes heita valgust Nõukogude Liidu kokkuvarisemise põhjustele, vaid ka selgitada, mis oli too ületamatu komistuskivi, mis takistas liidu kahel peamisel tugisambal, Venemaal ja Ukrainal, kompromisskokkuleppele jõudmast. Ühtlasi loodan ma, et raamatust on kasu neile lugejaile, kes üritavad teada saada, mil määral oli USA seotud Nõukogude süsteemi kokkuvarisemisega ning milline peaks olema Ameerika roll maailmas, mis paljuski omandas oma praeguse näo 1991. aastal langetatud otsuste tagajärjel. Rivaalitseva impeeriumi lagunemise põhjuste mittemõistmine võib kergesti anda tulemuseks mitte ainult impeeriumliku ülbuse, vaid viia allakäigule ka teise impeeriumi, pidagu see teine end siis ametlikult impeeriumiks või mitte.
I
VIIMANE TIPPNÕUPIDAMINE
1. PEATÜKK
Kohtumine Moskvas
TIPP ON MÄE ÜLEMINE OTS. Sõna „tipp” on kasutatud ka mingi ülima saavutuse puhul, kuid alles 1953. aastal leidis see sõna endale koha diplomaatia keeles. Aastal, mil kaks vaprat mägironijat vallutasid lõpuks Džomolungma, rääkis Winston Churchill Briti parlamendile, et „riikide tippjuhid” soovivad rahu. Kaks aastat hiljem, kui seda sõna kasutati Nõukogude ja Lääne liidrite Genfi kohtumise kohta, läks see moodi. Rahvusvaheline poliitikamaailm vajas hädasti mingit uut mõistet kõrgeima tasandi diplomaatiliste kokkusaamiste kohta, mis alates 1930. aastatest olid saanud rahvusvaheliste suhete tähtsaks osaks. „Tippnõupidamine” sobis selleks hästi. Kuigi valitsejad olid omavaheliste suhete üle arutamiseks kohtunud mäletamatutest aegadest peale, olid taolised kokkusaamised enne lennureiside ajastu saabumist üpris harvad. Lennukid tõid pöörde mitte ainult sõjapidamisse, vaid ka diplomaatiasse, mille eesmärk oli ära hoida sõda. Ja nii saigi diplomaatia endale tiivad.
Tänapäevased tippnõupidamised said alguse 1938. aasta septembris, kui Briti peaminister Neville Chamberlain lendas Saksamaale, et püüda veenda Adolf Hitlerit Tšehhoslovakkia ründamisest loobuma. Teise maailmasõja ajal andsid Winston Churchill, Franklin D. Roosevelt ja Jossif Stalin uue tõuke isikute diplomaatiale, millel polnud veel õiget nime. Tippnõupidamiste haripunkt jõudis kätte külma sõja ajal, kui Nikita Hruštšovi kohtumine John F. Kennedyga ja seejärel Leonid Brežnevi kohtumine Richard Nixoniga pälvisid maailma meedia tähelepanu, kuid Nõukogude Liidus võeti see Lääne termin kasutusele alles omavahelise vastasseisu päris lõpus. 1990. aasta suvel toimus dramaatiline nihe, mis oli tunnuslik suurtele poliitilistele ja ideoloogilistele muutustele Moskvas ja kogu maailmas ning Nõukogude ajalehed loobusid seni nende kasutatud väljendist „kohtumine kõige kõrgemal tasemel” ja asendasid selle ingliskeelse sõnaga summit11. Mõiste jaoks, mis järgmise kümnendi jooksul rahvusvahelistest suhetest kadus, oli see Pyrrhose võit.12
Too „kohtumine kõige kõrgemal tasemel”, mille puhuks Nõukogude pool oli oma poliitilise terminoloogia ümber teinud, pidi kava kohaselt toimuma 30. ja 31. juulil ning kohtuma pidid USA neljakümne esimene president George Herbert Walker Bush ja Nõukogude Liidu esimene president Mihhail Sergejevitš Gorbatšov. Tippkohtumist valmistati ette kaua, kuid selle lõplik kuupäev pandi paika vaid mõni nädal enne sündmust ennast. Kuni viimase hetkeni olid Nõukogude ja Ameerika eksperdid raskustes, püüdes välja töötada kõiki üksikasju ajaloolises lepingus, millele kaks presidenti pidid Moskvas alla kirjutama. Bush tahtis seda teha nii ruttu kui võimalik. Mitte keegi ei teadnud, kui kauaks Gorbatšov veel Kremlisse jääb ja kui pikalt säilib võimalus kokkuleppele jõuda.
Valge Maja serveeris Bushi-Gorbatšovi Moskva kohtumist meediale kui esimest külma sõja järgset tippkohtumist. Leping, millele George H. W. Bush pidi koos Mihhail Gorbatšoviga alla kirjutama, tõotas kava kohaselt
Freedom of Information Act.
Tippkohtumine.
David Reynolds,