Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp. Sergi Plohhi
osast sellest, milles seisneb Nõukogude Liidu peamine jõud – maa peal paiknevatest ballistilistest rakettidest, lubades samal ajal Ühendriikidel säilitada eelisseisundi pommitajate, tiibrakettide ja allveelaevade relvastuse näol.” Talbott nimetas asja õige nimega. Ent miks oli Gorbatšov valmis alla kirjutama nii tasakaalustamata lepingule, mis ärritas mitte ainult tema kaitseministrit, vaid tekitas küsimusi ka Ameerika poliitikavaatlejate seas? Talbott pakub välja vastuse: „Nõukogude Liit on loobunud nii paljust ja USA vastu andnud nii vähe ühel lihtsal põhjusel: Gorbatšovi revolutsioon on ajaloo suurim hädamüük. Sellistel puhkudel on hinnad alati väga madalad.”27
Gorbatšov oli andnud oma kaitseministrile raske, kui mitte võimatu ülesande veenda kindralstaapi ja sõjalis-tööstuslikku kompleksi nõustuma lepingu tingimustega, mis vähendasid mõlema poole rakette, kuid jätsid puutumata lennuväe, andes seega ameeriklastele tuumalõhkepeade kohaletoimetamise osas selge eelise – raskepommitajatest rääkides oli neil tõepoolest suur ülekaal. Lõpuks jäid Nõukogude sõjaväejuhid nõusse.28
Viimane selle lepingu raske probleem leidis lahenduse vähem kui kaks nädalat enne Moskva tippkohtumise algust. See puudutas ameeriklaste õigust jälgida Nõukogude raketi SS-25 lennukatsetust. Esimene Nõukogude mandritevaheline ballistiline rakett SS-25, mille sealne koodnimetus oli Pappel ja mida ameeriklased kutsusid Sirbiks, oli värskeim täiendus Nõukogude tuumaarsenalile. Raketi katsetused viidi lõpule 1987. aasta detsembris ja 1991. aasta juuliks oli Nõukogude Liidu käsutuses 288 USA-le sihitud Paplit, ameeriklastel aga polnud neile võrdväärseid ballistilisi rakette vastu panna. Paplid kujutasid endast 1,7 meetri laiusi ja 20,5 meetri pikkusi „vorste”, mis olid paigutatud neljateistkümnerattalisele vedajale-tulistamisalusele, mis muutis nad erakordselt kergesti transporditavaks ja võrreldes teiste sama klassi relvadega raskemini avastatavaks. Kolmeastmeline rakett oli varustatud ühe tuumalõhkepeaga, mis kaalus tuhat kilo ja oli plahvatusjõult võrdne 550 kilotonniga, seega võrreldav umbes neljakümne Hiroshimale heidetud pommiga.
Ühes külma sõja järgses uurimuses 550-kilotonnise pommi võimalikust mõjust New Yorgile väidetakse, et plahvatuse tagajärjeks oleks 5 miljonit hukkunut, pooled Manhattani kesklinna elanikud jääksid kokkuvarisevate hoonete rusude alla ja ülejäänute osaks oleks surmav kiiritusdoos. Hiigeltulekahjud hävitaksid kõik, mis jääb plahvatuskohast 6,4 kilomeetri raadiusse ja radioaktiivne pilv katab kogu Long Islandi. Ameerika läbirääkijaid ei heidutanud ei SS-25 ega selle hävitusjõud, kuna nende arsenalis oli sellele vastamiseks relvi rohkem kui piisavalt. Pigem tegi neile muret see, et Paplid olid piisavalt võimsad, et kanda rohkem kui üht lõhkepead, mis oleks kõik arvutused kohe uppi löönud. Veendumaks, et Paplid on selleks tõepoolest võimelised, taotles rahvusliku julgeoleku nõunik Brent Scowcroft – kes keskendus tegelikkusele, mitte plaanidele – koos oma meeskonnaga, et neil lubataks jälgida katset lennutada Pappel üheteistkümne tuhande kilomeetri kaugusele. Nõukogude meelest oli niisugune nõudmine vastuvõetamatu, arvestades ameeriklaste ülekaalu muudes tuumarelvades. Lõpuks nõustusid nad tegema katse kümne tuhande kilomeetri pikkusel trajektooril, mida kasutati teiste ballistiliste rakettide puhul, kuid keeldusid „kõnnitamast” raketti veel tuhatkond kilomeetrit.29
Gorbatšov oli tahtnud, et kõik lahkhelid Ameerika ja Nõukogude läbirääkijate vahel oleksid lahendatud enne seda, kui ta 16. juulil 1991 Londonisse G7 kohtumisele sõidab. Järgmisel päeval kavatses ta kohtuda president Bushi ja teiste G7 juhtidega, et esitada kaudne taotlus rahanappuse käes vaevlevale Nõukogude Liidule finantsabi andmiseks. 17. juulil 1991, mõni tund enne Gorbatšovi kavatsetud kohtumist Bushiga, oli marssal Jazov vastutahtsi kirjutanud alla dokumendile, millega ameeriklaste nõudmine rahuldati. Tee Moskva tippkohtumisele oli viimaks ometi avatud. Gorbatšov kutsus Bushi ametlikult Moskvasse ja president nõustus külla sõitma niipea kui võimalik, pidades silmas juuli lõppu, aega enne oma puhkust, mille ta kavatses veeta Maine’i ääres.30
Esimese kohtumise ajal Bushiga Moskvas 30. juulil kutsus Gorbatšov oma külalist üles kiirendama Nõukogude Liidu vastuvõtmist Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) liikmeks, millel oleks olnud Nõukogude majandusele elustav mõju. Londonis oli Gorbatšov keeldunud sidumast START-leppe allakirjutamist oma palvega Nõukogude Liit IMF-i vastu võtta ja Ameerikalt finantsabi saada, püüdes vältida muljet, et ta müüb oma riigi strateegilised huvid Ameerikale sularaha eest maha. Kuid Moskvas ta oma rahaliste lootuste koha pealt enam nii häbelik polnud. „Ma esitan delegatsiooni siin olles veel kord palve, et president teeks neile ülesandeks kaaluda [Nõukogude Liidu] IMF-i liikmeks võtmist,” lausus Gorbatšov. „Ma seisan järgmise ühe-kahe aasta jooksul silmitsi suurte probleemidega. Nimetage meid, kuidas tahate – assotsieerunud liikmeks, poolassotsieerunud liikmeks. Meie jaoks omab tähtsust selle fondi kasutamine.” Bush ei tahtnud anda lubadusi täisliikmelisuse ja seega ka täieliku rahalise toetuse kohta, nagu ta oli teinud sama kuu algul Londonis G7 kohtumisel. „Me rääkisime just sellest, mida te soovite, ilma täisliikme koormata,” vastas ta.31 Pärast lõunat kutsus Gorbatšov oma Ameerika aukülalise jalutuskäigule mööda Kremlit. Otsekohe asusid neile kannule kümmekond reporterit. „KGB agendid olid sunnitud inimesed kahte lehte lööma, et meie grupp saaks edasi liikuda,” meenutas Bush. „Juhtus, et personali liikmed ja pressifotograafid löödi jalust ja mõni kaamera läks katki – aga „tank” veeres edasi ja Gorbatšov käskis lõpuks korraloojail endil teelt eest kaduda.” Moskvasse oli saabunud tuhandeid korrespondente, et kajastada kauaoodatud tippkohtumist, ning kõik nad tahtsid korraks näha ja pildistada maailma kõige võimsamate riikide juhte.
Mõnel inimesel oli tunne, et midagi niisugust on juba toimunud. Kolm aastat varem oli Moskvas käinud Ronald Reagan, et osaleda keskmaatuumarelvade lepingu ametlikul kinnitamisel; leping oli saanud allkirjad eelmisel aastal Washingtonis. Ka tookord olid Gorbatšov ja Reagan vestelnud Punasel väljakul tavaliste nõukogude inimestega. Reagani visiidiga Moskvasse kaasnes rohkem sümboolikat kui sisu. Praegune Bushi külaskäik oli puhtalt sisuline – Bush pidi koos Gorbatšoviga allkirjastama uue lepingu, mitte vana ratifitseerima. Ent kui uskuda David Remnickit, tulevast New Yorkeri toimetajat ja toonast Washington Posti Moskva korrespondenti, ei sarnanenud Moskva „töine” tippkohtumine üldsegi Ronald Reagani visiidiga, mis oli olnud dramaatiline ja erutav. Nõukogude pealinnast saadetud sõnumis kirjutas Remnick: „Bush rääkis inimestega nii, nagu ta oleks mõnel Yale’i ülikooli kokteiliõhtul. „Nii et teie olete siis kõik Siberist?” ütles ta väikesele vene turistide salkkonnale. Glamuuri, mida oli loodetud, polnud ollagi.32
Üks põhjus, miks välise sära puudumine oli tuntav, oli George Bushi enda isiksus. Kui rääkida karismast, siis pädeva administraatori ja ettevaatliku, vastutustundliku riigijuhina polnud temast oma eelkäijale võistlejat. Selles mõttes ületas teda isegi tema Nõukogude võõrustaja. Gorbi, nagu avalat Nõukogude liidrit oli Lääne meedias alates 1987. aasta detsembrist, mil ta oma USA-visiidi käigus võitis ameeriklaste südamed, kutsuma hakatud, tõmbas endale kogu tähelepanu. Usaldusväärne, kuid mitte millegagi silma torkav Bush ei saanud talle lähedalegi. „Kuvandite sõjas purustab Mihhail Gorbatšov George Bushi isegi tõlkes,” kirjutas Walter Goodman New York Timesist. Ning ometi, ehkki Gorbatšov oli külma sõja kahest hauakaevajast selgelt pilkupüüdvam, oli kõigile arusaadav, et Bushi poliitiline kaal on suurem. Goodmani sõnul rääkis Moskva tippkohtumine vastu televisiooni esimesele seadusele, mis ütleb, et kuvand jätab tegelikkuse varju.”33
SEL AJAL KUI KAKS RIIGIJUHTI arutlesid elavalt Nõukogude Liidu liikmelisuse üle Rahvusvahelises Valuutafondis, kasutasid nende naised Barbara Bush ja Raissa Gorbatšova tippkohtumise pakutud võimalust ja reklaamisid mitte ainult uut ettekujutust Nõukogude-Ameerika suhetest, vaid ka oma abikaasade isiklikke poliitilisi programme. Eriti lõikas meedia tippkohtumisele pööratud tähelepanust kasu Barbara Bush, esinedes mitmes Ameerika hommikuses jutusaates ja tõrjudes kuulujutte, nagu ei tahaks ta, et tema mees teist korda presidendiks kandideerib, põhjuseks Bushi tervis. Tõepoolest, oma teleesinemistega algatas Barbara Bush sisuliselt tagasivalimiskampaania,
Strobe Talbott, „Mikhail Gorbachev and George Bush: The Summit Goodfellas”,
Beschloss ja Talbott,
Pavel Palazhchenko,
„Memorandum of Conversation. Extended Bilateral Meeting with Mikhail Gorbachev of the USSR, July 30, 1991”, Bush Presidential Library, Memcons and Telcons, http://bushlibrary.tamu.edu/research/pdfs/memcons_ telcons/1991-07-30 – Gorbachev%2o[1].pdf
Bush ja Scowcroft,
Goodman, „Summit Image”,