Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp. Sergi Plohhi
(Raissa oli Ameerika presidendi abikaasast umbes seitse aastat noorem) said kaks esimest leedit äärmiselt hästi läbi. See oli suur muutus võrreldes Raissa ja Nancy Reagani pingelise vahekorraga; proua Reagan oli teinud avalikult probleemi Raissa märkusest, et Valge Maja on pigem ametiasutus ja muuseum kui koht, kus elada. Sarnaselt paljudega, kes Raissat tundsid, väitis Nancy Reagan, et too eelistab vestlusele loengu pidamist. Küllap hõljus Nancy Reagani vaim 1991. aasta juuli lõpul Moskva taevas, kui Raissa Gorbatšova vastas ühe ajakirjaniku küsimusele, mida ta parajasti oma mehele kõrva oli sosistanud, nii: „See polnud mina, kes rääkis mu mehele kõrva sosistamisest. Vahest oli see keegi teine.” Tegu oli vihjega ühele Nancy Reagani varasemale märkusele, et Raissa olevat sosistanud oma abikaasale kõrva sõna „rahu”. Raissa lõi kaks kärbest ühe hoobiga, andes Nancy Reaganile õppetunni ja tõrjudes Nõukogude kriitikute süüdistusi selle kohta, et tal on oma mehe üle poliitikaküsimustes ja ameteisse määramistes ülemäärane mõju.34
Raissa Gorbatšova ja Barbara Bushi vahel olid tekkinud head suhted Gorbatšovide 1990. aasta juunis toimunud Washingtoni visiidi ajal. Sel ajal kui nende mehed pidasid läbirääkimisi kaubandusküsimustes, käis Raissa koos Barbara Bushiga Massachusettsi osariigi naisühingus Wellesley kolledžis pidulikul lõpuaktusel. Algselt oli olnud kavas, et Barbara esineb seal kõnega, kuid 150 tudengit kirjutasid alla pöördumisele, millega protestisid peaesineja vastu, kes oli ise pärast ühte õpiaastat ülikoolist välja langenud, et abielluda ja veeta oma elu koduperenaisena. Et meeleolu parandada, kutsus kolledži juhtkond Raissa Gorbatšova kaasesinejaks. Oli ta ju mitte ainult ülikooli õppejõud – kandidaadikraadiga sotsioloogias, vaid tänu oma mehe poliitikale USA-s ka äärmiselt populaarne. Asjaolust, et Raissa oli õppinud marksistlik-leninlikku filosoofiat ning et formaalselt oli tal teaduskraad teaduslikus kommunismis, vaadati lihtsalt mööda (tema eluloos, mis sisaldus Moskva tippkohtumise jaoks ette valmistatud materjalides, öeldi, et ta õppis filosoofiat). Arvestades Wellesleys valitsevaid meeleolusid, oli Nõukogude pool algselt sinna mineku vastu, aga ameeriklased käisid peale. Raissa nautis võimalust kohtuda Ameerika tudengitega. Hiljem väitis ta, et just tänu nende küsimustele kirjutas ta autobiograafilise raamatu „Ma loodan”, milles kaitses oma mehe sise- ja välispoliitikat.35
Moskva tippkohtumise avapäeval tegid esimesed leedid ringkäigu Kremli kirikuis ja muuseumides ning osalesid seejärel Barbara Bushi poolt Moskva linnale kingitud skulptuurikompositsiooni avamisel. Tegemist oli koopiaga taiesest „Make Way for Ducklings”, millel on kujutatud emaparti, kes liigub kaheksa poja eesotsas; kunstiteose loomiseks andis ainet Robert McCloskey 1941. aastal ilmunud populaarne lasteraamat ning see on paigutatud Bostoni Public Gardenisse, kus toimub raamatu tegevus. „Mõte, et Ameerika lapsed armastavad parte ja mängivad nendega Bostonis, samal ajal kui sedasama teevad lapsed Moskvas, on väga võluv,” lausus Barbara Bush avatseremoonial. Moskvale tehtud kingitusega jätkas Barbara Bush võitlust laste kirjaoskuse eest oma kodumaal. Ent kuigi pardiskulptuuri eesmärk oli tasandada kultuurilisi ja ideoloogilisi erinevusi, sai sellest tegelikult sümbol raskustele, mis iseloomustasid külma sõja järgset Moskva-Washingtoni dialoogi: Nõukogude Liitu sisse toodud Ameerika kultuur ja ideoloogia, mis algul leidis vaimustunud vastuvõttu, ei tahtnud siinsel pinnasel edeneda. Sel ajal kui moskvalased koos oma lastega pardipoegi paitasid, polnud neil aimugi, milline on selle kunstiteose taust. McCloskey „Make Way for Ducklings” polnud vene keeles ilmunud.36
31. JUULIL 1991, TIPPKOHTUMISE teisel päeval, varsti pärast seda, kui kellaosutid Kremli tornis näitasid poolt kolme, astusid George Bush ja Mihhail Gorbatšov Kremli Suure palee talveaeda. Nende lühike kohtumine seal oli osa Kremli keerulisest protokollist, mis kaasnes tähtsate rahvusvaheliste lepingute allakirjutamisega. Kaks presidenti läksid mööda kunagise tsaaripalee ehistreppi püha Vladimiri saali, neljakandilisse roosade marmortahvlitega kaunistatud ruumi. See on üks viiest vastuvõtusaalist, mis on saanud nime Vene impeeriumi rüütliordude järgi. Kremli palee oli 19. sajandi keskpaiku ehitatud tsaar Nikolai I käsul ning see pidi sümboliseerima Venemaa sõjalist võimsust ja kuulsust. Kommunistid hakkasid seda pärast 1917. aastat kasutama partei ja riiklike funktsioonide täitmiseks ning ühtlasi ka tähtsate välismaalaste ametlike vastuvõttude tarvis.37
Tuumarelvade vähendamise leping oli allakirjutamiseks valmis. Näis, nagu oleks algamas uus ajastu ja mõistus saavutaks võidu hulluse üle, mis oli maailma juba liiga kaua oma kütkes hoidnud. „Mul oli tseremoonia ajal tõepoolest ülev tunne,” meenutas president Bush hiljem. „Minu jaoks oli see rohkem kui vaid rituaal; see andis noortele inimestele üle kogu maailma lootust, et idealism pole surnud.” Mihhail Gorbatšov polnud oma aukülalisest vähem liigutatud. Kui Bush mainis oma kõnes poolsajandit, mille jooksul suurendati relvaarsenale, poetas Gorbatšov: „Jumal tänatud, nagu vene keeles öeldakse, et me selle peatasime.” Ta nimetas lepingut „globaalse tähendusega sündmuseks, sest me asume lammutama hirmu taristut, mis on pannud maailma pöörlema jõuga, mis on nii tugev, et seda on raske peatada.”38
Kirjutades alla START-lepingule, tõotasid kaks riigijuhti pühalikult mitte panna teineteise vastu välja rohkem kui kuus tuhat tuumalõhkepead ning kuulutasid neid lõhkepäid kanda suutvate mandritevaheliste rakettide arvu piirmääraks kummalgi poolel 1600. Samuti õnnestus Bushil ja Gorbatšovil jõuda kaugemalegi kui arutelu relvastuskontrolli ja tegevuse üle relvade arvukuse vähendamise vallas, mis oli olnud Nõukogude-Ameerika suhete peasisu viimase kolmekümne aasta jooksul. Märgina sellest, et ka külma sõja ajastu ideoloogiline vastasseis hakkab otsa saama, tõotas Bush paluda Kongressi, et see tagaks Nõukogude Liidule kaubanduses enamsoodustusrežiimi – privileegi, mida NSV Liit ei saanud varem nautida põhjusel, et rikkus inimõigusi ega andnud oma juudi rahvusest kodanikele väljasõiduviisasid.
Samuti oli näha märke koostööst rahvusvahelisel areenil. Kaks presidenti esinesid ühisavaldusega Lähis-Ida küsimuses, lubades tegutseda selle nimel, et kutsutaks kokku rahvusvaheline konverents sealse piirkonna julgeoleku ja koostöö üle arutlemiseks. Nõukogude Liit lubas, et üritab saada läbirääkimiste laua taha palestiinlasi, ameeriklased aga pidid tagant utsitama Iisraeli. Mõlemad presidendid lubasid saata oma välisministri Iisraeli, kus USA riigisekretär James Baker pidi otsima võimalusi kavatsetava konverentsi korraldamiseks, tema Nõukogude kolleeg Aleksandr Bessmertnõhh aga pidama läbirääkimisi täiemahuliste diplomaatiliste suhete sisseseadmise üle Iisraeli ja Nõukogude Liidu vahel. Mõned ajalehed väitsid, et Lähis-Ida avaldus jättis START-lepingule allakirjutamise peaaegu varju. Ning lõpuks jõuti aluskokkuleppele Kuuba küsimuses: et ameeriklaste nõudmistele vastu tulla, lubas Nõukogude Liit kärpida Fidel Castro režiimi majanduslikku toetamist. Näis, nagu poleks olemas ühtki kahepoolset või rahvusvahelist küsimust, milles kaks varem teineteise suhtes vaenulikku üliriiki poleks suutnud kokku leppida ja lõpuks lahenduseni jõuda.39
Bush ja Gorbatšov olid tulnud allakirjutamistseremooniale Kremli Suures palees Nõukogude presidendi Moskva-lähedasest residentsist Novo-Ogarjovos. Nad olid veetnud seal viis tundi, arutades ilma eelnevalt kokku lepitud programmita maailma asjade üle ja püüdes visandada uue maailmakorra piirjooni, mis pidanuks olema kooskõlas tuumatasakaalu terrorist vabanemise põhimõttega. Gorbatšov nimetas neid mitteametlikke vestlusi hiljem oma välispoliitilise suuna, või nagu ta ise ütles, „uue mõtlemise” „triumfihetkeks”. Tema jaoks tähistasid need pöördepunkti „kahe teineteist alles hiljuti oma surmavaenlaseks pidava ning vastastikuse vaenamise nimel kogu maailma katastroofi äärele tõukamiseks valmis olnud riigi ühise poliitika” sõnastamises. Kui see olnuks Gorbatšovi teha, saanuks maailmast Nõukogude-Ameerika ühisvaldus, milles need kaks riiki poleks mitte ainult elanud rahus, vaid ka lahendanud teineteise rõõmuks kõik rahvusvahelised probleemid.40
Istudes lahtisel verandal, kust avanes vaade Moskva jõele, esitas Gorbatšov Ameerika presidendile oma nägemuse maailma uuest ülesehitusest. Tema tõlk Pavel Palaštšenko meenutas hiljem oma bossi peamist argumenti: „Maailm muutub üha mitmekesisemaks ja multipolaarsemaks, aga sellises maailmas läheb vaja teatud telge, mille
Remnick, „All Substance, No Style”; Ann Devroy, „First Lady: Bush Must Run Again: ‘For Country’s Sake,’ She Tells Interviewers”,
„Raisa Maksimovna Gorbachev”, Trip of President Bush to Moscow and Kiev, July 30–August 1, 1991; Raissa Gorbatšova, J
Barbara Bush, address to the Soviet children, July 1991, Trip of President Bush to Moscow and Kiev, July 30–August 1, 1991; Francis X. Clines, „Red Square Is Beautiful. That’s Agreed”,
Beschloss ja Talbott,
Bush ja Scowcroft,
Bush ja Scowcroft,
Mikhail Gorbachev,