Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp. Sergi Plohhi
õppis Yale’i ülikoolis majandust. Pärast seda, kui ta oli läbinud nelja-aastase programmi kahe ja poole aastaga, tegi Bush tema päritolu ja kasvatust arvestades ootamatu sammu ning kolis oma perekonna Texasese, asudes tegutsema sealses naftatööstuses. Selleks ajaks, kui ta 1960. aastate keskpaiku poliitikasse siirdus, oli temast saanud juba ühe mandrilavapuurimistele spetsialiseerunud naftakompanii miljonärist president.
George Bushi rahvusvaheline karjäär algas siis, kui Nõukogude-Ameerika suhetesse ilmusid esimesed märgid pingelõdvendusest. 1971. aastal määras president Nixon Houstonist pärit neljakümne kuue aastase endise vabariiklasest kongresmeni USA esindajaks Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. Kuna tema soosija pidi pärast Watergate’i skandaali ametist loobuma, avastas Bush end ootamatult USA ja Hiina taasleppimise peaarhitekti rollis – selle protsessi oli algatanud Nixon. Bush oli aasta ja kaks kuud Pekingis asuva USA koordinatsioonibüroo eesotsas, aidates sepistada liitu, mis oli toona sihitud peaasjalikult Moskva vastu. 1976. aastal naasis Bush Washingtoni ja asus juhtima Luure Keskagentuuri, kureerides isiklikult USA salaoperatsioone Angolas, mille eesmärk oli sealse esimese presidendi, Kuuba poolt toetatud Agostinho Neto valitsuse õõnestamine. Töötades aastatel 1977–1979 USA välissuhete nõukogu direktorina, sai Bushist vahetu tunnistaja Nõukogude-Ameerika suhete halvenemisele Jimmy Carteri presidendiks oleku viimastel aastatel.
1981. aastal sai George Bushist Ameerika Ühendriikide neljakümne kolmas asepresident. Paarisrakendi tähtsam mees Ronald Reagan tõstis Nõukogude-vastase retoorika Washingtonis täiesti uuele tasemele. Ta suurendas USA sõjalist võimekust ja turgutas ameeriklaste moraali, mis oli Vietnamis lüüasaamise ning 1970. aastate lõpu majanduskriisi tõttu kannatada saanud. Ent samas lootis Reagan leida ka sellist Nõukogude riigijuhti, kellega ta saaks mõlema maa tuumaarsenali vähendamise üle läbi rääkida. See oli nörritav ootus, sest Nõukogude juhid surid üksteise järel. Varsti pärast seda, kui Reagan oli tulnud välja ettepanekuga vähendada strateegilist relvastust, suri 1982. aasta novembris Leonid Brežnev. Tema järglane, endine KGB ülem Juri Andropov suri 1984. aasta veebruaris. Viimane lahkuja oli Andropovi järglane Konstantin Tšernenko, keda surm tabas 1985. aasta märtsis. Esindades oma riiki Nõukogude juhtide matustel, sai Bushist 1980. aastatel Moskvas sage külaline. Kodumaal räägiti temast kui inimesest, kelle moto on: „Teie surete, mina lendan kohale.” Just Tšernenko matustel 1985. aasta märtsis kohtus Bush esimest korda ja vahetas tervituse Nõukogude Liidu uue juhi, viiekümne nelja aastase Mihhail Gorbatšoviga.19
Presidendina sõitis Bush esimest korda Moskvasse 1991. aasta juulis – ta oli valitud sellesse ametisse 1988. aastal. Seekord ei saabunud ta järjekordsele matusele, vaid oma elujõulise ja energilise Nõukogude kolleegiga läbi rääkima. Vahepealsetel aastatel oli Nõukogude Liidus palju muutunud. „Minu viimasest, 1985. aasta külaskäigust peale oleme olnud tunnistajaks Euroopa avanemisele ning olemast on lakanud umbusust lõhestatud maailm,” oli kirjas kõnes, mille presidendi personal tuumarelvade arvukuse vähendamiseks mõeldud uue lepingu allkirjastamise puhuks ette valmistas. „Tol aastal asus Nõukogude Liidu etteotsa Mihhail Gorbatšov ja algatas paljud tohutu suured muudatused. Ta alustas reforme, mis muutsid oluliselt kogu maailma. Ja Ameerika Ühendriikides teavad nüüd kõik vähemalt kahte venekeelset sõna: „glasnost” ja „perestroika”. Ning siin peavad kõik lugu ingliskeelsest sõnast demokraatia.20
George Bushi saatis reisil Moskvasse tema naine Barbara, kes oli kuuskümmend kuus aastat vana, hõbedaste juustega ja kuulus presidendi personali hulka. Nagu ida poole suunduvate üleatlandiliste lendude puhul alati, kaotavad reisijad nii unes kui ka ajas. Moskva aeg on Washingtoni omast kaheksa tundi ees. Lennu ajal püüdis Bush kaotatud aega, kuigi mitte und tagasi teha ja luges dokumente, mida abid olid tema jaoks tippkohtumisele eelnenud päevadel ette valmistanud. Pärast maandumist 29. juuli soojal õhtupoolikul Moskva Šeremetjevo rahvusvahelises lennujaamas tervitas George ja Barbara Bushi Mihhail Gorbatšovi äsja ametisse määratud asepresident Gennadi Janajev. See oli Bushi ja Janajevi esimene kohtumine ning selle lühikese, kolm päeva väldanud külaskäigu ajal hakkas USA presidendile meeldima tema tagasihoidlik ja pretensioonitu võõrustaja, kelle puhttseremoniaalsed kohustused ja otsuste langetamisest kõrvale jätmine tuletasid Bushile meelde tema üksildasi aastaid teise numbri mehena Reagani juhitud Valges Majas. Selleks ajaks, kui Bushi autokorteež Moskva südalinnale lähenes, oli hakanud pimenema. „Mõned inimesed lehvitasid ja me lülitasime sisse auto paraadtuled (mis valgustavad sisemust, nii et väljast on selgelt näha, kes sees istub),” on Bush meenutanud. „Välja peaaegu ei näinud ja paaril korral lehvitasime laternapostidele, mis meid kõiki naerma ajas.”21
Läbi pimedate Moskva tänavate kulgev protsessioon oli eelseisva tippkohtumise ideaalne võrdkuju. USA välispoliitika eredad paraadtuled olid sisse lülitatud ja lootused kõrgel, aga hääbuva Nõukogude Liidu videvikus oli raske midagi näha. Pärast pikka ebaluse ja kõhkluste perioodi näis Gorbatšov olevat kindlalt asunud reformide jätkamise ja Nõukogude-Ameerika koostöö teele. Jäi mulje, et ta nõuab Ameerikalt järjest tungivamalt rahalist abi. Mõned Gorbatšovi lähimad nõuandjad, sealhulgas peaminister Valentin Pavlov ja KGB ülem Vladimir Krjutškov olid USA-lt abi palumise vastu ja kaldusid selgelt autoritaarse valitsemise poole, eemale Gorbatšovi reformide demokraatlikest saavutustest. Olid veel sõjaväelased, kelle arvates läks Gorbatšov Nõukogude armee võitlusvõime vähendamisel liiga kaugele, saades Ameerikalt vastu vähe või üldse mitte midagi.
Ja lõpuks olid olemas ka liiduvabariikide – Nõukogude Liidu osade – järjest enesekindlamad juhid. Üks neist, Venemaa eesotsas seisev värvikas Boriss Jeltsin pidi Bushiga Moskvas kohtuma. Seejärel seisis USA presidendil ees lennureis Kiievisse, kus teda ootas veel üks tõusev täht, suuruselt teise Nõukogude vabariigi Ukraina juht. Võim polnud Nõukogude Liidus enam koondunud ühe inimese kätte ning seda ei teostatud enam ainult Moskvas. Võim muutus järjest hajutatumaks ning tippkohtumise programm, mis nägi ette kohtumisi liiduvabariikide juhtidega, kajastas tegelikkust. Et tulevikku näha, pidi Bush üritama vaadata Nõukogude poliitilise fassaadi Potjomkini külade taha. Presidendil oli olnud palju võimalusi neid küsimusi oma nõunikega arutada. Nüüd oli käes aeg ise Nõukogude reaalsuse üle otsustada. Bushi jaoks oli esmatähtsaks küsimuseks, kuidas aidata Gorbatšovil võimul püsida ning lasta Nõukogude-Ameerika suhete mesinädalatel kesta.
MIHHAIL GORBATŠOV LÄKS MOSKVA tippkohtumisele vastu suurte lootustega. See oli tema jaoks juba kolmas kokkusaamine Bushiga pisut rohkem kui ühe aasta jooksul. 1990. aasta mai lõpul ja juuni algul oli ta ise Ameerika presidendil Washingtonis külas käinud ning 1991. aasta juuli keskel pidasid nad omavahel läbirääkimisi maailma rikkaimate riikide ühenduse (G7) kohtumisel. Iga kord esitas Gorbatšov Bushile palve Ameerikalt majandusabi saamiseks. Kuid Nõukogude juhti ei huvitanud ainult raha. Ta vajas hädasti turgutust oma hääbuvale populaarsusele kodumaal, ja ainus koht, kust ta võis seda saada, oli rahvusvaheline areen. Tippkohtumine pidi Nõukogude kodanikele meelde tuletama, et Gorbatšov on maailmatasandi riigijuht.
Sündinud 1931. aasta märtsis ning olles seega Bushist seitse aastat noorem, oli Gorbatšov esimene Nõukogude liider, kes oli sündinud ja üles kasvanud pärast 1917. aasta bolševistlikku revolutsiooni. Sarnaselt Bushiga oli Gorbatšov „lõunalane” – ta pärines Stavropoli kraist, mis asub otse rahutu Põhja-Kaukaasia kõrval. Sarnaselt Bushiga sai ta parima võimaliku hariduse, lõpetades prestiižse Moskva ülikooli õigusteaduskonna, ning asus esmalt tööle väljaspool pealinna. Kuid siin sarnasused lõpevad. Bush põlvnes USA poliitilise aristokraatia hulgast, Gorbatšovi vanemad aga olid Venemaalt ja Ukrainast ümber asunud talupojad. Ta ei õppinudki vene keelt puhtalt hääldama, rääkides lõunavene aktsendiga, mida on tugevasti mõjutanud ukraina keel – see tunnus andis tema kriitikutele Moskva vaimueliidi hulgast põhjuse pidada teda kõigest mingiks provintsitõusikuks. Moskvas abiellus noor Mihhail Raissa Titarenkoga, kes oli tema kaastudeng ja veel ühe Nõukogude propageeritud rahvaste sõpruse tulem: Raissa isa oli raudteelane Ukrainast ja ema pärit Siberi vene talupoegade hulgast; Raissa sündis ja kasvaski üles Siberis. Erinevalt Bushidest, kellel oli kuus last, oli Gorbatšovidel ainult tütar Irina.
Pärast Moskva ülikooli lõpetamist pöördus Gorbatšov tagasi oma kodukanti
Barbara Bush, A
„Remarks at the Arrival Ceremony in Moscow, July 30, 1991” ja „Remarks by President Gorbachev and President Bush at the Signing Ceremony for the Strategic Arms Reduction Talks Treaty in Moscow, July 31, 1991”, Bush Presidential Library, Public Papers, http://bushlibrary.tamu.edu/research/ public_papers.php?id=3256&year-1991&month=7.
Michael R. Beschloss ja Strobe Talbott,