Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp. Sergi Plohhi
mille järgi oli NSV Liidu kokkuvarisemine Luure Keskagentuuri salaplaani tulemus. Selliseid tõlgendusi ei kohta mitte üksnes äärmuslaste internetilehekülgedel, vaid neid edastavad ka suuremad Vene telekanalid.5
Minu kirjutatu pakub välja palju keerulisema ning võimalik, et ka vastuolulisema pildi sellest, mis tegelikult juhtus Nõukogude süsteemi kokkuvarisemisele eelnenud kuudel, kui seda teeb too populaarne kuvand, mis tänapäeval eksisteerib mõlemal pool külma sõja eraldusjoont. Käesolevas raamatus väidetakse ühtlasi, et ameerikalik maailm, mis asendas maakera külma sõja aegse jaotumise kaheks vaenutsevaks leeriks, sündis samavõrra juhuse tahtel kui kellegi kavatsuse tulemusena. Tähtis on käia taas selle maailma alglätete juures ning uurida tema loojate arusaamu ja tegusid, nii tahtlikke kui ka tahtmatuid, seejuures mõlemal pool Atlandi ookeani, kui tahame mõista, mis on selle maailma juures viimase, rohkem kui pooleteise aastakümnega valesti läinud.
RAAMAT KERGITAB AJAKARDINA neilt dramaatilistelt sündmustelt, mis viisid Nõukogude lipu langetamise ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Mõistel „impeerium”, mille ma olen kaasanud selle raamatu pealkirja, on oluline koht minu tõlgenduses 1991. aasta pöördelistest sündmustest. Ma kuulun nende politoloogide ja ajaloolaste hulka, kes väidavad, et kuigi võidurelvastumine, majanduse allakäik, tärkavad demokraatiailmingud ja kommunistlike ideaalide pankrot andsid kõik oma panuse Nõukogude süsteemi kokkuvarisemisse, ei olnud need Nõukogude Liidu lagunemise puhul siiski määravad. Lagunemise põhjused olid selle riigi impeeriumlikud aluspõhimõtted, paljurahvuseline koosseis ja pseudoföderaalne ülesehitus, tegurid, mille tähtsust ei hoomanud täielikult ei Ameerika poliitikategijad Washingtonis ega ka Gorbatšovi nõuandjad Moskvas.
Kuigi Nõukogude Liidu puhul kasutati sageli nimetust „Venemaa”, oli siiski tegemist rahvaste konglomeraadiga, mida Moskva kontrollis nii toore jõu kui ka kultuuriliste möönduste abil ning juhtis Nõukogude ajajärgu vältel valdavalt raudse käega. Venelased olid de jure juhtrahvus ülekaalukalt suurimas vabariigis, Venemaa Föderatsioonis, kuid oli veel neliteist liiduvabariiki. Arvuliselt 150 miljonilise rahvana moodustasid venelased kogu Nõukogude Liidu elanikkonnast kõigest 51 protsenti. Järgmine suurem rahvusrühm olid ukrainlased, neid oli üle 50 miljoni inimese ja nad moodustasid liitriigi rahvastikust ligi 20 protsenti.
Tänu sellele, et bolševikud saavutasid Vene revolutsiooni käigus võidu, õnnestus neil Vene impeerium säilitada, muutes selle mingisuguseks kvaasiföderaalseks riiklikuks moodustiseks, vähemalt põhiseaduslikku ülesehitust silmas pidades. See hädaabinõu pikendas Venemaa kui impeeriumi ajalugu, kuid pikas perspektiivis ei aidanud vältida teiste impeeriumide saatust. 1990. aastaks oli enamikul Nõukogude vabariikidest oma president, välisminister ning rohkem või vähem demokraatlikult valitud parlament. Alles 1991. aastal saadi maailmas lõpuks aru, et Nõukogude Liit ei ole Venemaa.6
Ma paigutan Nõukogude Liidu kokkuvarisemise samasse kategooriasse teiste 20. sajandi suuremate impeeriumide, sealhulgas Austria-Ungari, Osmanite, Briti, Prantsuse ja Portugali impeeriumi kokkuvarisemisega. Ma nimetan Nõukogude Liitu viimaseks impeeriumiks mitte sellepärast, et minu arvates ei saa tulevikus enam impeeriume olema, vaid sellepärast, et tegemist oli viimase riigiga, mis kandis edasi uusaja Euroopa ja Euraasia „klassikaliste” impeeriumide pärandit. Minu lähenemisel Nõukogude süsteemi lakkamise ajaloole on peamiseks eelduseks see, et impeeriumlik riigikord on kokkusobimatu valimistel põhineva demokraatiaga ning et konflikt nende kahe vahel viiski maailma viimase impeeriumi langemiseni. Kui Gorbatšov juurutas 1989. aastal Nõukogude poliitikasse mõningaid valimisdemokraatia elemente, siis said äsja valitud poliitikud Venemaal äkki võimaluse öelda, kas nad soovivad jätkata impeeriumi koorma kandmist, samas kui mittevene vabariikide poliitikud seisid silmitsi küsimusega, kas nemad tahavad jääda impeeriumi valitsemise alla. Lõpuks vastasid mõlemad rühmad neile küsimustele eitavalt.
Esimesed, kes kasutasid võimalust „ei” öelda, olid poliitikud Balti riikides ja Lääne-Ukrainas, neis Nõukogude Liidu osades, mis olid selle riigiga jõuga liidetud 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärjel. Järgmised olid nende ametikaaslased Venemaal ja Ida-Ukrainas, mis olid kuulunud Nõukogude Liitu juba enne Teist maailmasõda. Balti riikides, Georgias ja Armeenias püüdlesid uued demokraatlikud juhid iseseisvuse poole. Ülejäänud vabariikides klammerdus võimu külge vana ladvik, kuid kuna Gorbatšov loobus oma piirkondlikke asevalitsejaid keskusest toetamast ning nende poliitiline eksistents hakkas sõltuma demokraatlikest valimistest, siis hakkasid nad esile kerkinud demokraatlike jõududega tehinguid sõlmima – taoline areng viis lõpuks Nõukogude Liidu lagunemiseni mööda selle viieteistkümne vabariigi vahelisi piire.7
Minu jutustus keskendub viiele kuule – 1991. aasta juuli lõpust detsembri lõpuni –, mis muutsid sõna otseses mõttes maailma, kuna siis langetati Nõukogude Liidu saatuse seisukohalt määravad otsused. Just juuli lõpul, mõni päev enne George H. W. Bushi ajaloolist visiiti Moskvasse, mille eesmärk oli kirjutada alla ajaloolisele relvastuse piiramise leppele, jõudis Nõukogude president saatuslikule kokkuleppele Boriss Jeltsiniga Nõukogude Liidu reformimise küsimuses – see kokkulepe kutsus viimaks esile 1991. aasta augustiputši. Gorbatšovi tagasiastumine detsembri lõpul osutus Nõukogude Liidu kokkuvarisemise lõppakordiks. Kuigi Nõukogude Liidu lagunemisest on kirjutanud paljud akadeemilised ja mitteakadeemilised autorid, on peaaegu kõik neist jätnud tähelepanuta üliolulise ajavahemiku augustiputši ja Gorbatšovi tagasiastumise vahel detsembris. Mõned neist autoreist toetavad – otseselt või kaudselt – teesi, mille kohaselt kommunistliku partei tegevuse peatamine pärast putši tähendas automaatselt Nõukogude Liidu lõppu – see on ekslik oletus, nagu ma siin raamatus tõestan. Augustiputši ajaks ei suutnud see partei enam mitte midagi koos hoida, sealhulgas iseennast. Nõukogude Liitu tekkisid putši ajal ja selle järel tugevad mõrad, kuid ta püsis veel neli kuud. Just käesolevas raamatus vaatluse all olev ajavahemik – sügis ja 1991. aasta varatalv – määras ära, mis hakkab toimuma Nõukogude Liidu osadega – ning, mis sama tähtis – mis saab Nõukogude tuumaarsenalist.8
Stephen Kotkin pöörab oma sügavapilgulistes uurimustes Nõukogude süsteemi kokkuvarisemise ja Ida-Euroopas kommunistide valitsemise lõpu kohta teravdatud tähelepanu „mittetsiviilühiskonnale” – kommunistlikule ladvikule, kes valitses Nõukogude sise- ja välisimpeeriumi, enne kui otsustas kommunistlikust eksperimendist loobuda. On väidetud, et Nõukogude Liit hakkas sarnaselt Romanovite impeeriumiga kokku varisema ülalt ning et Nõukogude riigi lagundamisele pani alguse ja viis läbi selle riigi ladvik, nii keskuses kui ka mujal. Tõepoolest, tänavatel ei olnud näha vihaseid rahvahulki, kes oleksid nõudnud Nõukogude Liidu laialisaatmist. Samuti osutus kunagise ülivõimu kokkuvarisemine üllatavalt rahulikuks, eriti neljas tuumarelva omavas vabariigis: Venemaal, Ukrainas, Valgevenes ja Kasahstanis. Viimaste analüüside põhjal otsustati Nõukogude Liidu saatus tähtsates kabinettides. Otsus langetati keset poliitilist võitlust, millega olid seotud olulised poliitikategelased nii Idas kui ka Läänes – see oli närvide sõda ja diplomaatiliste oskuste proovilepanek. Panused olid tohutud, kaalul oli selles protsessis osalejate poliitiline ja mõnel juhul ka füüsiline ellujäämine.9
1991. aasta sündmuste keskmes oli mitu isikut, keda mina pean kõige enam vastutavaks selle maailmaajaloo dramaatilise, kuid ühtlasi ka rahulikult toimunud pöörde eest. Minu jutustus ei ole unipolaarne nagu maailm, milliseks see kujunes pärast 1991. aastat, ega ka mitte bipolaarne, nagu oli maailm külma sõja aastatel, vaid pigema multipolaarne, nagu on olnud maailma valdav seisund kogu tema ajaloo vältel ja milliseks ta arvatavasti jälle kujuneb, arvestades Hiina esiletõusu ning Ameerika Ühendriikide poliitilisi ja majanduslikke probleeme. Ma pööran tähelepanu otsustele, mis võeti vastu mitte ainult Washingtonis ja Moskvas, vaid ka Kiievis, Almatõs (varem Alma-Ata, mis 1993. aastal ümber nimetati), ning teiste, peatselt iseseisvaks saanud Nõukogude vabariikide pealinnades. Minu peategelasteks on neli juhtivpoliitikut, kellel väidetavalt oli suurim mõju sellele, mis juhtus Nõukogude Liiduga ja pärast selle lagunemist maailmaga üldisemalt.
Ma jutustan oma lugu, jälgides Ameerika Ühendriikide presidendi ning läänemaailma
Ellen Schrecker, „Cold War Triumphalism and the Real Cold War”, teoses Ellen Schrecker, toim.,
Nõukogude Liidu kui paljurahvuselise riigi kohta vt Richard Pipes,
Tõlgendust Nõukogude Liidu lagunemisest kui ühe impeeriumi hukust ja poliitilise rahvusluse osast selles vt Roman Szporluk,
David Remnick, kes on kirjutanud Pulitzeri auhinnaga pärjatud teose
Kotkin,