Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
gitus
Käesoleva aasta augustis saab Eesti taasiseseisvumisest 20 aastat. Oma mälestused 1991. aastal toimunud sündmustest on pannud kirja ja avaldanud mitmed tollased poliitikud. Kuid seni puudub käsitlus, kust lugeja saaks kokku tervikpildi.
See raamat jutustab Eesti riigi taasiseseisvumise kuue kõige otsustavama kuu sündmustest ja kõnelustest. Siit saab lugeda: millised arutelud toimusid Arnold Rüütli, Edgar Savisaare, Lennart Meri ja teiste poliitikute vahel? Kuidas üritas Eesti valitsus leida toetust Ameerika Ühendriikidelt ja teistelt lääneriikidelt? Milliseid salajasi kõnelusi peeti Moskvas, Washingtonis ja teistes pealinnades? Millist infot kogusid iseseisvuse vaenlaste kohta meie vastuluurajad ja milliseid katsumusi pidid taluma piirikaitsjad? Kuidas kavatses Eesti valitsus venelasi enda poole võita? Mida arvati valitsuse tööst Eesti Komitees? Kokkuvõttes: sellest raamatust saab lugeda, kuidas vaba riik tegelikult tuli.
Raamatu lehekülgedel ei tegutse ühtegi väljamõeldud tegelast. Kõik sündmused, tegelaste tollased väljaütlemised ning kirjeldused on tegelikkuses aset leidnud. Kogu materjal on pärit autentsetest allikatest. Enamus teosest põhineb meie avalikkusele seni kättesaamatul Eesti ja USA arhiivimaterjalil. Olen tutvunud nendega tingimusel, et säilitan raamatut kirjutades täieliku sõltumatuse.
Tarmo Vahter
Tallinnas, 17. juulil 2011.
“ARNOLD, TULE ÜKSI VÄLJA!” Sotsialistliku isamaa pärast muretsevad tallinlased Lossi platsil.
Toompead rünnatakse!
Mustas nahkjopes mees astus Peeter Võsa juurde ja käskis eest ära minna. Muidu litsub rahvas ta laiaks.
Ähvardaja oli tugeva kehaehituse ja enesekindla hoiakuga.
Võsa nägi meest oma silmaga esimest korda. Aga ta teadis, kes ta ees seisis. Mihhail Lõssenko jõuline nägu tuli tuttav ette nii ajalehefotodelt kui Aktuaalsest Kaamerast.
Ta juhtis Eesti iseseisvusliikumise vastu tegutsevat Vabariiklikku Streigikomiteed, mis ühendas 50–60 Tallinna ja Ida-Virumaa põhiliselt venelastest töötajatega ettevõtet.
Võsa jäi paigale. Ta seisis Toompea lossi vasakpoolset ust kaitsva miilitsaaheliku esimeses reas paljakäsi, ilma relva ja kumminuiata. 22aastase noormehe võimutäiust kehastas vaid Nõukogude miilitsa hall ja õhuke suvemunder. Võsa töötas teist kuud Tallinna vanalinna piirkonnainspektori abina.
Lõssenko haaras Võsal kahe käega rinnust. Ta tõukas noormehe jõuga miilitsaahelikku, ise järele liikudes. Võsa punnis vastu. Lõpuks jättis Lõssenko noore miilitsa rahule. Ta läks Lossi platsile pargitud veoauto juurde, ronis selle kasti ja pöördus rahva poole: “Kui meid sisse ei lasta, siis me läheme sinna ise!”
Võsa ja tema kolleegid pidasid Toompeal vahti hommikul kella üheteistkümnest peale. Neid oli sadakond meest, umbes 80 miilitsat ja veidi üle 20 miilitsakooli kursandi.
Esimesed meeleavaldajad saabusid poole nelja paiku. Nad tulid Tallinna suurtest vabrikutest, mis allusid otse Moskva ministeeriumidele. Keskpäeval oli külastanud Lasnamäel asuvat Dvigateli tehast kaks Eesti Ülemnõukogu saadikut: Pavel Panfilov ja Aleksandr Gussev. Nad kutsusid töölisi miitingule.
“Nendel oli kaks argumenti, mida nad rõhutasid,” rääkis üks Dvigatelis töötav eestlane kuu aega hiljem prokuratuuri uurijale. “Kas kodusõda või alternatiivse poliitilise ja majandusliku võimu kehtestamine. Kuid kuna on tegemist tsiviliseeritud inimestega, siis tuleb kõne alla teine variant.”
30. märtsil oli Ülemnõukogu kuulutanud välja Eesti Vabariigi taastamise. Sellele järgnes 8. mail otsus, mis lõpetas Nõukogude lipu, hümni ja vapi kasutamise. Eestis lehvis riigilipuna jälle sinimustvalge. Muutus ka nimi: Eesti Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist sai Eesti Vabariik. 14. mail andis Arnold Rüütli juhitav Ülemnõukogu Presiidium käsu taastada istungite saali ajalooline kujundus. Saali otsaseinal asuv Lenini bareljeef tuli sobivalt kujundatud riidekattega kinni katta.
Kõik see oli Moskva jaoks liig. 14. mail kuulutas Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov kõik need Ülemnõukogu otsused kehtetuks. Ka Panfilovile ja Gussevile ei meeldinud see, mis Toompeal viimastel nädalatel oli toimunud.
Samal päeval sai Tallinna Linna Siseasjade Valitsuse juhtkond teada homseks Toompeale kavandatud suurest meeleavaldusest. Luba ürituse korraldamiseks ei olnud linnavalitsusest küsitud.
Miilitsaülem, alampolkovnik Raik Saart käskis kõigil osakondadel saata Toompeale oma mehi. Ta ei tahtnud 9. mai sündmuste kordumist. Siis oli punt meeleavaldajaid roninud mööda tuletõrjeredelit Tallinna linnavalitsuse katusele ja heisanud seal Nõukogude Eesti punalipu. Toompeal tuli võtta tarvitusele tugevad ettevaatusabinõud.
“Panime välja kaks kumminuiadega varustatud posti. Ühe vaatleja lossi katusele. Teise Pika Hermanni torni. Ka sinna on mööda piksevarrast võimalik üles ronida,” rääkis mõni päev pärast 15. mai sündmusi miilitsa alampolkovnik Herman Simm. Valvekoondise ülema asetäitjana korraldas ta Toompea lossi kaitset. Lossis töötasid ühe katuse all nii Ülemnõukogu kui Eesti valitsus.
KOHE LÄHEB LAHTI! Mihhail Lõssenko peab Toompea lossi ees kihutuskõnet.
Kella neljaks täitsid Ülemnõukogu hoone ja Aleksander Nevski katedraali vahelist Lossi platsi meeleavaldajad. Kohal võis olla kaks-kolm tuhat inimest. Rahvas hoidis käes plakateid “Meil leidub veel Viktor Kingissepp” ja “Arnold, tule üksi välja!”.
Lõssenko juhtimisel oli Lossi plats tehtud sinna pargitud autodest tühjaks. Kõnede pidamiseks oli kohale toodud Dvigateli embleemiga veoauto, mille lahtine kast asendas tribüüni. Veoki kõrval seisis hall helivõimendusbuss.
TÜTARLAPS VEOAUTO KAPOTIL: Tegemist ei ole mitte Interliikumise agitaatoriga, vaid noore soome turistiga, kes pildistab 15. mail 1990 Toompea lossi sisehoovi tunginud meeleavaldajaid.
Simm käskis need masinad minema saata. Tallinna miilitsaülema asetäitja Aarne Kass läks seda Lõssenkole ütlema. “Võ uže svojo polutšili! Teper naša otšered!” käratas Lõssenko vastu. 34aastane mees ei tundnud polkovniku mundri ees vähimatki aukartust.
Kasahhi NSVs sündinud ukrainlane Lõssenko oli töötanud Tallinnas kriminaaljälituse operatiivvolinikuna. Ükskord võttis ta ühelt Moskva elanikult ebaseaduslikult ära ikooni ja valgest metallist suure pildiraami. Moskvalane otsis õigust Riikliku Julgeoleku Komiteest (KGB). Lõssenko sattus uurimise alla, andis ikooni tagasi ja maksis raami eest hüvitiseks suure summa – üle 700 rubla. Pärast seda lasti ta 1984. aastal organitest ametiau määrimise pärast lahti.
Vallandatud vanemleitnant läks Kalinini-nimelisse Tallinna Elektrotehnika Tehasesse operaatoriks. Kui eestlased alustasid laulvat revolutsiooni, sai vahepeal tsehhijuhataja asetäitjaks edutatud Lõssenkost tuntud tegija nõukogude korda kaitsvates liikumistes. Siseminister Olev Laanjärv iseloomustas teda nii: “Ta oli vana võmm, kibestunud kaevikute otsija.”
Miitingu algul ilmusid lossi rõdule Panfilov, Gussev ja mõned teised vene saadikud. Nende hulgas oli ka Dvigateli direktor Vladimir Jarovoi. Et rõdule lehvitama pääseda, pidid mehed ronima sinna läbi akna, sest Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis keeldus neile rõduukse võtit andmast. Platsile kogunenud rahvas sai oma saadikute ilmumisest julgust juurde.
“Rüütel rahva juurde!” hakati skandeerima.
“Kui ta ei tule välja nende barrikadeeritud uste tagant, siis lähme sinna ise!” hüüdis Lõssenko.
Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel viibis sel ajal hoopis Kadriorus. Eesti juhid olid eelnevalt omavahel kokku leppinud, et protestijatega läbi ei räägita. Lõpuks võttis Nugis kolm meeleavaldajate esindajat trepil vastu. Ta ütles, et Rüütlit ei ole ega tule. Demonstrandid andsid Rüütlile edasiandmiseks kirja. Sellel polnud küll ühtegi allkirja, aga see nõudis tema viivitamatut ametist lahkumist:
“Kauplused on tühjad.
Aga mis saab homme?
Kas Te annate endale sellest aru?
Kes