Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
kihlvedu
“Come on baby! Come ride with me!” Autoraadiost tuli imalat lembetümpsu. Mööda Washingtoni vihmaseid tänavaid kihutas must limusiin, mille küljes lehvis väike sinimustvalge lipp. Cadillaci roolis istuv sohver nägi välja nagu Ronald Reagan.
Limusiini tagaistmel istus kaks tõsist meest, Lennart Meri ja Arnold Rüütel. Kuigi Rüütel oli sündinud aasta varem, olid nad hetkel mõlemad 62aastased, sest Meril oli just täna sünnipäev. Nad moodustasid vägagi kummalise paari. Meril oli pea juustest juba üsna paljas, Rüütlit aga kaunistasid vägevad hõbehallid juuksed, mis lõppesid kuklas lokkidena. Hoolimata väljas tibutavast vihmast kandis Meri vaid tumedat ülikonda, nagu sõidutataks teda iga päev limusiiniga. Rüütel oli tõmmanud ülikonna peale igaks juhuks pruuni kevadmantli. Süles hoidis ta päratu suurt pruuni diplomaadikohvrit.
Meri ei hinnanud enda kõrval istuva mehe poliitikuvõimeid ülearu kõrgelt. Rüütli visiiti korraldades pihtis ta eriti usaldusväärsetele väliseestlastele: “Noh, ta on ju kena inimene, aga võib-olla natuke lihtsameelne… Temaga on nii nagu vannitoa veevärgiga, et kui tõmbad, muudkui tuleb ega lõpegi… Teisest küljest on ta abitu nagu uppuja, kes sipleb…”
Hoolimata kriitilisest suhtumisest pidas Meri koostööd Rüütliga hädavajalikuks. Ta nägi jõudude liitmises eestlaste ainsat võimalust vabaks saada: “Me peame olema täiesti koondunud nii nagu rusikas, mis läheb läbi kivimüüri, sest kivimüür seisab meie ees.”
Nii olidki Meri ja Rüütel sel hommikul üheskoos teel Valgesse Majja. Ametilt Eesti Vabariigi välisminister ja Ülemnõukogu esimees, esindasid nad maad, mis tahtis tagasi poole sajandi eest kaotatud iseseisvust. Neil oli kaasas võimas mandaat – 3. märtsil Eesti võimude poolt korraldatud referendumi tulemus. Rahvaküsitlusel tuli vastata vaid ühele küsimusele: “Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?” Hääletamas käis ligi miljon inimest ehk üle 82 protsendi Eesti sissekirjutuse omanikest. Neist 740 000 ehk peaaegu 78 protsenti vastas küsimusele “jah”.
Kaks nädalat hiljem, 17. märtsil toimus Eestis üleliiduline referendum. Sellest võttis osa umbes 250 000 inimest. Enamik neist pooldas Nõukogude Liidu säilitamist – ülekaalukalt Narvas, Kohtla-Järvel ja Sillamäel.
Ennetav referendum oli Eestile sundkäik. Rüütel kartis, et suur osa eestlasi ei võta 17. märtsi referendumist osa ja tulemuse määravad “muust rahvusest inimesed”. “Oleme sundseisus,” kurtis Ülemnõukogu liige, rahvarindelane Arvo Junti 25. jaanuaril Kadriorus toimunud nõupidamisel. “Kui mitte midagi ei tee, siis rahvusvaheline üldsus ei saa aru, kuid Moskva teeb omale soovitavad järeldused.”
Juntile vaidles vastu Ülemnõukogu liige, kristlik demokraat Illar Hallaste. Tema oli veendunud, et referendum ei anna midagi. “Ka 55protsendiline poolt olemine iseseisvusele raskendab meie edaspidist tegevust.”
Kolm erakonda eesotsas Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteiga (ERSP) olid igasuguse referendumi sõjalise okupatsiooni tingimustes hukka mõistnud. Nad ei uskunud, et Eestis oleks võimalik välistada tulemuste võltsimist. Oluline argument oli ka mure Läti pärast. Lätis oli venelaste osakaal Eestist suurem ja referendumil iseseisvust pooldava tulemuse saavutamine seega ebatõenäolisem. Pärast ägedaid debatte võttis Ülemnõukogu 31. jaanuaril vastu otsuse, et Eesti oma referendum toimub 3. märtsil. Sellest ei saanud osa võtta tegevteenistuses olevad Nõukogude sõjaväelased, teovõimetuks tunnistatud psüühiliselt haiged inimesed ega vangid.
Pärast häälte kokkulugemist saatis Rüütel Ülemnõukogu nimel pöördumise Nõukogude Liidu presidendile Mihhail Gorbatšovile. “Vastavalt referendumi tulemustele on saanud veenva kinnituse Eesti rahva tahe Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamiseks. Seega tuleb lugeda Eesti rahva tahte vastaseks mistahes katsed siduda Eesti Nõukogude Liidu võimkonnaga.”
Rüütel lõpetas oma kirja lausega: “Arvestades Teie väljapaistvat panust tänase Euroopa kujundamisel, ootame isiklikult Teilt ka Eesti rahva tahte austamist.” Kuna Kreml seda ei teinud, tuli Eesti juhtidel otsida abi lombi tagant.
“Balti küsimust saab kasutada terve inimühiskonna tervendamiseks!” seletas Rüütel enne Valgesse Majja minekut halli ülikonda kandvale mustanahalisele ameerika ajakirjanikule. “Eesmärk ei ole mitte lõhkuda Nõukogude Liitu, vaid vastupidi. Sellisel kujul ta just reaalselt võiks eksisteerida edasi. Muidugi, Balti riigid peavad taastama oma iseseisvuse.” Eestlased teadsid, mida nad öelda tahtsid. Aga nad ei teadnud, mida võõrustajad neist rääkisid.
Kaks nädalat varem, 14. märtsi keskpäeval said Kariibi meres Martinique’i saarel kokku François Mitterrand, Prantsuse Vabariigi president, ja tema USA kolleeg George H. W. Bush. See oli meeste esimene kohtumine pärast võidukat Lahesõda, milles koalitsiooniväed olid jänkide juhtimisel ja Prantsuse Võõrleegioni kaasabil peksnud Saddam Husseini armee Kuveidist välja. Nüüd tuli otsustada, mis edasi saab. Ent presidendid ei alustanud jutuajamist Lähis-Idast.
“Kuidas sa käitud Jeltsini või teiste Nõukogude Liidu vabariikide juhtidega, kui nad tulevad Prantsusmaale?” uuris Bush alustuseks.
“Ma võtsin vastu leedulase, aga ei teinud seda ametliku visiidi raames. See oleks viga.”
“Mulle avaldatakse meie Nõukogude poliitika osas survet nii vasakult kui paremalt,” kurtis Bush.
“Aga Jeltsin ei ole võimul ja Gorbatšov on,” vastas Mitterrand. “Gorbatšovi ei peaks võrdlema Jeltsiniga, teda peaks võrdlema Brežneviga. Ei ole meie vastutus otsustada, kas Gorbatšov peaks jääma võimule või mitte.”
“Olen nõus,” ütles Bush.
“Laiemalt vaadates,” jätkas Mitterrand, “Euroopa ei vaja veel 20 riiki. Ma arvan, et me peaksime vähem sekkuma Nõukogude Liidu sisemistesse arengutesse.”
“Sul on õigus,” nõustus Bush, kes oli õige murelik. Presidendi mure koosnes kolmest tähest: CFE. See tähendas Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingut. Pool aastat tagasi olid ameeriklased ja venelased jõudnud ajaloolise teineteisemõistmiseni, et saadavad suure osa aastakümneid vastasrinnas seisnud NATO ja Varssavi Lepingu Organisatsiooni riikide relvastusest vanarauaks. Aga lepingut polnud veel lõplikult heaks kiidetud.
“Ka mina olen nõus, et me peame olema valvel,” jätkas Mitterrand. “Kuid me ei saa Gorbatšovi kaljult alla tõugata.”
“Ma loodan, et Gorbatšov peab vastu,” ütles Bush. “Seni on temaga olnud hea koostöö.”
Nõukogude Liit polnud ainus maailma riik, mille ähvardavat lagunemist presidendid oma kohtumise jooksul arutasid. Peavalu valmistas ka Jugoslaavia, mille kokkuvarisemises nägi Mitterrand pideva sõjakolde tekkimist.
“Meil on vaja suuremaid riike,” seletas prantslane. “Hoolimata kõigist Austria-Ungari impeeriumi probleemidest tagas see vähemalt rahu Euroopa väga ebastabiilses kohas.” Bush aga kartis Kanada pärast, mis ähvardas poolduda inglis- ja prantsuskeelse elanikkonna vahel.
Pärast kohtumist toimunud pressikonverentsil ei maininud kumbki president Nõukogude Liiduga seostuvaid hirme sõnagagi, eelistades rääkida Lähis-Idast. Alles vahetult enne ajakirjanike lahkumist teatas Mitterrand nagu muuseas: “Me rääkisime ka Euroopast,” millega kutsus koosolijate seas esile naerupahvaku, ja lisas: “Meil on ka seal probleeme.”
Üks Mitterrand’i poolt mainitud probleem istus nüüd Lennart Meri ja Arnold Rüütli kujul Valge Maja Ovaalkabinetis. Rüütlile oli see esimene kohtumine USA presidendi ja üldse Ameerikaga. Kuigi Valge Maja sisedokumentides suhtuti temasse selgelt kui “Eesti presidenti”, kirjutati tema nimi neis valesti – “Arnold Rutell”. Valge Maja oli oodanud teda külla juba eelmise aasta oktoobris. Siis saatis Rüütel Bushile kirja, et ei saa seoses Kirde-Eesti probleemidega Eestist lahkuda. Tookord käis Meri Bushi juures koos Eesti valitsuse esimehe Edgar Savisaarega.
Enne seda oli Ameerika Ühendriikide välisministeerium (U.S. Department of State) koostanud Meri kohta üheleheküljelise, aga põhjaliku iseloomustuse. Selle