Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
Keegi soovitas tal pagunid maha rebida ja peksa anda. Kui Saart autokastist alla tuli, püüti teda selja tagant rünnata, kuid teised meeleavaldajad hoidsid “omasid” tagasi.
Kell 16.37 ilmus Ülemnõukogu katusele punalipuga mees. Ta oli pääsenud katusele ühe kõrvalmaja kaudu. See oli 44aastane Eesti Kalatööstuse laevaremonditehase lukksepp Valeri Žuravljov. Ta läks piki katuseserva lipuvardani, kus lehvis sinimustvalge. Žuravljov kinnitas oma lipu selle kõrvale. Lipp ei jäänud katusele kauaks, miilitsad võtsid selle varsti maha. See muutis meeleavaldajad veel vihasemaks. Inimesed pildusid lossi rõdul seisvaid miilitsaid porgandite, lillekastidest võetud mulla ja muu kättesaadavaga. Neid küttis üles direktor Jarovoi. Ta ütles, et kuni lippu tagasi ei panda, platsilt ära minna ei või.
Lossi platsil viibiv Ülemnõukogu liige Vladimir Lebedev üritas vaherahu sõlmida. Selleks tuli kõigepealt majja sisse pääseda. Lebedev märkas rahvamassis eririietes tumeda pea ja vuntsidega meest, kes kõike toimuvat tähelepanelikult jälgis. See oli Tallinna miilitsaülema asetäitja major Jüri Pihl. Lebedevi ettepanekul läksid nad koos lossi sisse, kus kohtasid siseminister Laanjärve.
Lebedev tegi ettepaneku heisata lossile punane lipp, et rahvast maha rahustada. Tema sõnul olid Toompea poole teel Dvigateli tuletõrjeautod – selleks, et lossi värav maha sõita. Laanjärv andis Pihlile käsu miilitsaahelikud lossi kaitseks sisse kutsuda.
Lõssenko käskis naistel Toompea lossi juurest eemale minna ja hakkas oma mehi positsioonidele paigutama. Viimased kandsid rahvamalevlase punaseid käesidemeid. Neid võis olla 50–60 mehe ringis.
Tallinna miilitsaülem Saart läks ülemusi otsima. Ta leidis siseminister Olev Laanjärve valitsuse esimehe Edgar Savisaare kabinetist.
“Kaua on võimalik lossi veel kaitsta?” küsis Savisaar. “Ja kas seda on üldse võimalik kaitsta?”
“Oleneb sellest, kui kaua uksed ja värav vastu peavad,” vastas Saart.
UUS AMET: Edgar Savisaar esines ametlikes dokumentides reeglina valitsuse esimehena. Peaministriks nimetas ta ennast väga harva.
“Budem brat šturmom!” Lõssenko tõstis rusikas käe ja karjus ilma valjuhääldit kasutamata: “Vperjod!” Ette jäävatele miilitsatele joosti “Internatsionaali” lauldes lihtsalt otsa.
Toompea lossi sisehoovi eraldas Lossi platsist suur sissepoole avanev metallist värav. See oli suletud kangiga, mille küljes rippus tabalukk. Ülemnõukogu liige Tõnis Mets nägi, kuidas rahva hulgast läks värava juurde keskealine kõhna kehaehitusega mees. Ta võttis midagi taskust ja avas sellega luku. Seejärel viskas ta luku väravast vasakul asuvasse prügikasti.
Lossi hoovis oli värava vastu pargitud veoauto. Selline oli miilitsa üksikpataljoni komandöri, miilitsakapten Jaan Tootsi käsk. Kui ründajad väravast läbi murdma hakkavad, pidi autojuht panema tagumise käigu sisse. Gaasile vajutades pidi ta hoidma väravat pinge all. Autojuht jõudis mootori käivitada, aga siis tõmbasid ründajad ta autost välja. Umbes 16aastane punastes dressides poiss istus autosse ja sulges seestpoolt uksed. Ta võttis käigu välja ja meeleavaldajad hakkasid rasket veoautot tagant lükkama.
Veoauto esiotsas üritasid miilitsad kiiruga midagi rataste ette toppida. Üks neist sättis rehvi ette väikese suruõhukompressori, teine suure kivi. Autot tõukavale massile polnud sellest takistust.
Ründajad hakkasid ronima veoauto kasti. Alampolkovnik Saart saatis sinna ka osa miilitsaid. Neid oli vähem ja nad suruti kabiinipoolsesse ossa.
Peeter Võsa ja veel kolm miilitsat olid ühel hetkel auto katusel, kuid tõugati sealt maha. 19aastane kursant Tarmo Miilits rääkis nädal hiljem: “Kukkusin, aga kuna all oli ründajaid, siis nii õnnelikult, et jäin jalule. Vastasel korral oleksin kastist pea ees alla kukkunud.”
Samal ajal lükati veoautot jälle edasi. See peatus alles keset hoovi.
Nüüd viibis lossi siseõues 200–300 inimest. “Õuel sõimasid sissetungijad miilitsatöötajaid fašistideks,” rääkis hiljem alampolkovnik Heldur Karu.
Vahetult pärast rahutusi andis kapten Jaan Toots uurijale järgmise tunnistuse: “Kui olukord läks kriitiliseks, toodi reservist välja kumminuiad. Minu käsi väänati selja taha ning kumminui väänati käest ära. Kes konkreetselt seda tegi, ei näinud.” Kokku läks tol päeval lossis kaduma seitse kumminuia.
Valitsuse meestest ei teadnud keegi ründajate edasisi plaane. Mis siis, kui nad lossi sisse tungivad?
Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis soovitas hakata käituma riigina ja tulistada enesekaitseks. Relvi nõudsid ka Andrus Ööveli juhitava Rahvarinde turvateenistuse mehed. Siseminister Olev Laanjärv säilitas ettevaatuse. Ta andis käsu kutsuda kõik miilitsad lossi sisse.
“Me ei teadnud, kas Lõssenko poistel olid tukid kaasas,” meenutas Laanjärv aastaid hiljem. “Sain argpüksi kuulsuse, et ma ei andnud relvi.”
Laanjärv mõtles ratsionaalselt. Esiteks viibis lossis palju töötajaid, sealhulgas naisterahvaid. Nende evakueerimine polnud enam võimalik.
Teiseks oleks kiviseintest rikošetina põrkuvad kuulid võinud põhjustada väga palju inimohvreid. “Tulistamine kõverates koridorides ei ole efektiivne.”
Kolmandaks oli jõudnud Laanjärveni info, et Interliikumise tegelased olid käinud sõjaväelastelt miitingu toetuseks soomusautosid küsimas. Soovitud toetust nad ei saanud. “Meil oli põhjust arvata, et verd tahetaksegi.”
Valitsus andis korralduse relvastada kolm-neli miilitsat Kalašnikovi automaatidega. Nad pidid jääma Savisaare ja Nugise juurde, juhtugu mis tahes.
Ka Savisaarel oli relv. Laanjärve mälestuste järgi oli see 6,35 mm kaliibriga püstol. Siseminister näitas ette, kuidas seda kasutada. Ta tõmbas kuuli rauda, aga tegi seda niimoodi, et padrun kukkus talle pihku. Laanjärv pistis selle märkamatult tasku. Ta arvas, et nii on ohutum. “Edgar arvab siiani, et tal oli kuul rauas,” kõneles Laanjärv 2005. aastal.
Herman Simm: “Kui olukord miitingu käigus teravnes, siis saatsin oma reservist viis meest masinaga Kadriorgu kaitsma. Samal ajal andsin korralduse minna ja võtta valve alla sissepääsud raadiomajja ning TV-majja juhuks, kui peaks nimetatud asutusi rünnatama. Samuti tugevdati valitsuse autobaasi valvet.”
Simm helistas siseministeeriumi korrapidajale ja käskis saata lossi kaitseks kõik olemasolevad jõud. Vastavalt lossi kaitsmise plaanile käskis ta nõuda abi ka Nõukogude armeelt. Sõjavägi saatiski kaks autot 50 mehega, kes jäid katedraali juurde ootele.
Kuigi mõni üksik demonstrant oli algul aknast või uksest lossi sisse pääsenud, jäi suurem tormijooks ära. Selle eest kandis hoolt Lõssenko. Ta seisis hoovis auto katusel ja keelas oma inimestel Toompea lossi ustele läheneda. “Kui täna-homme lippu uuesti ei heisata, siis on meil õigus minna lossi jõuga.”
VEIDI ENNE RÜNNAKUT: Miilitsad Toompea lossi rõdul.
40ndates aastates eestlanna Marika ei teadnud meeleavaldusest midagi. Ta jalutas sel päeval juhuslikult vanalinnas. Marika helistas oma mehele ja palus endale Toompeale järele tulla.
Marika abikaasa Tiit oli Dünamo automajandi juhataja. Ta sõitis ringi RAFi mikrobussiga. Kuna sellega veeti mõnikord ka sportrelvi ja laskemoona, oli bussi katusel vilkur. Tiit sõitis Aleksander Nevski katedraali juurde ja võttis naise peale.
“Siis karjus keegi rahva seast, et auto toob relvi. Minul mingisuguseid relvi ega laskemoona autos ei olnud. Rahvamass tormas minu auto juurde kokku, rebiti juhipoolset ust, mind löödi korduvalt. Püüdsin edasi sõita ja rahvamassi käest pääseda,” rääkis Tiit hiljem ülekuulamisel. “See ei õnnestunud. Auto tagumine ots tõsteti maast üles ning pöörati ringi. Kui rattad jälle maas olid, sõitsin edasi-tagasi, et mind kabiinist välja ei saaks rebida. Õnnestus jõuda lossiväravate ette. Seal peatati auto uuesti, hakati seda eriti tugevalt kõigutama, et autot ümber pöörata. Kui auto rattad uuesti maas olid, sõitsin lossihoovi