Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
Balti küsimuse lahendamiseks kokku rahvusvaheline konverents.
Scowcroft oli Rüütli käiku ette näinud ja soovitanud Bushil vastata konverentsi jutule viisakalt ja mitte millekski kohustuvalt. Bush seda ei teinud. Ta tundis hoopis huvi, kas rahvusvahelise lähenemise taga on rahulolematus Moskvaga peetavate läbirääkimiste suhtes.
Nüüd sekkus Meri. Ta rääkis inglise keeles ega vajanud tõlki. Ta ütles, et eestlaste eesmärk on kahepoolseid kõnelusi tagant tõugata, aga mitte asendada. “Kui ma võin lisada,” jätkas Meri, “me usume, et aega on vähe. Demokraatlikud jõud tunnevad ennast Gorbatšovi poolt petetuna. Neil ei ole Gorbatšovi enam vaja. Konservatiivsed jõud tunnevad täpselt samuti, et neil pole Gorbatšovi enam vaja.”
Meri vastus oli midagi uut. “Nii et teie kümme dollarit ütleb, et teda pole enam kauaks?” päris Bush huviga.
“Kõige olulisem on ajafaktor, sest olukord Nõukogude Liidus muutub üha ebastabiilsemaks,” vastas Meri, kes ei andnud enam jutujärge käest. “Me tahame Balti probleemi siduda strateegiliste probleemidega. Ma meenutan, et tavarelvastuse piiramise lepet NSV Liit ei täida. Rostocki kaudu Ida-Euroopast välja toodavad väed paigutatakse Balti riikidesse. See pole suur probleem mitte ainult meile, vaid ka Ameerika Ühendriikidele. Gorbatšovil võib olla valik, aga ainus võimalus panna teda seda kasutama on rääkida selget keelt: laske baltlastel minna ja see tasub ära. Balti riigid on proov. Kui totalitaarsed jõud suudavad seadusliku jõu maha suruda, ei tähenda see uut totalitarismi mitte ainult Balti riikides, vaid kogu NSV Liidus.”
“Need on huvitavad mõtted ja hästi sõnastatud,” kiitis Bush. “Ma olen nõus. USA seisab Baltikumi iseseisvuse eest. Me seisame ka vabaduse, demokraatia ning vaba turumajanduse eest Nõukogude Liidus. Kuid me peame arvestama, et me oleme väga suur riik, superriik. Me peame arvestama paljude teguritega. Ma ei tahaks suruda Gorbatšovi vastu seina, nii et tal poleks enam muud kui sõjavägi ja KGB. Me ei taha tekitada sõjaväelist riigipööret. Ma ei ütle, et Gorbatšov on ainus lootus. Kui tema asemele tuleb keegi teine, ajame me asju temaga. Me lihtsalt ei taha tagasiminekut. Sellepärast ma küsingi.”
“Ka meid huvitaks, et olukord Nõukogude Liidus stabiliseeruks, see kainestaks ka kõrgemaid sõjaväelasi,” vastas Rüütel. “Me vajame abi Nõukogude Liidu veenmises, et neil endil tõuseb tulu baltlaste minema laskmisest. Ma kordan veel kord, et ma ütlesin Gorbatšovile: “Laske meil minna. See vabastab Nõukogude Liidu suurest koormast.””
“Teil on täiesti õigus,” kinnitas Bush. “Aga kas sõjavägi ja KGB lasevad sel juhtuda?”
Jürviste tõlkis Rüütli vastuse: “Me saame aru, et Nõukogude armee ei saa lahkuda koheselt pärast meie iseseisvuse saavutamist. Me näeme ette sõjaväebaaside järkjärgulist väljaviimist. Me usume, et meie ettepanek on väga realistlik ja konstruktiivne. Komistuskohaks võib saada suurvene šovinism.”
Nõukogude armee Eestist väljaviimise kohta polnud mingit kokkulepet. Ameerikasse lennates arutas Rüütel seda küsimust oma nõustaja Raul Mälguga, kelle arvates võis vägede lahkumiseks kuluda aastaid.
“Mina arvan, et seda seitse kuni kümme aastat, seda me küll ei maini,” ütles Rüütel lennukis. “Seda ei garanteeri keegi, et see lendu ei lähe. Ja kui me sellise arvu ütleme ette, siis me Eestimaale tagasi tulles oleme väga keerulises poliitilises olukorras.”
“Ida-Euroopast äratulek kestab praegu 94. aasta lõpuni,” selgitas Mälk. “Seda küll, aga…” sekkus Rüütel. Mälk ei lasknud ennast segada: “Järelikult mitte mingisugune füüsiline võimalus lõplikuks likvideerimiseks siin ja kõige parema tahtmise juures Euroopa jaoks… peaks hõlmama veel mõned aastad pärast seda.”
“See hakkab keerlema lumepallina ja seda kasutatakse poliitikas nii ära,” muutus Rüütel õige murelikuks. “Me räägime, et see toimub etapiti lihtsalt. Ja ongi milline see etapp – see selgub läbirääkimiste käigus.”
Ovaalkabinetis toimuvasse vestlusse sekkus taas Meri: “Viimase kolme-nelja kuuga on ajakirjandus loonud Gorbatšovist uue kuvandi kui KGB ja armee pantvangist. Ma arvan, et see ei ole nii. KGB ja sõjaväe käsitlemine ühtse jõuna on ebaadekvaatne. KGB on Andropovist peale olnud võimsaim jõud Gorbatšovi reformide toetamisel. Gorbatšovi vaenlased on kindlasti 7000 kindralit, kes kõik tahavad olla marssalid, kuid ma kahtlen, et KGB.” Seda öeldes pöördus Meri Bushi poole: “Teie võimuses on kallutada Gorbatšovi sõjaväelastest eemale.”
Kohtumine oli kestnud juba veerand tundi plaanitust kauem. Bushi ootas ees järgmine kohustus: “Ma pean oma naise kirikusse viima. Ma olen seda vestlust nautinud. Ma saan nüüd olukorrast paremini aru. Viimane punkt oli minu jaoks väga huvitav. Ma pean teist väga lugu. Me tahame teie iseseisvust. Ma ütlesin Gorbatšovile, et see oleks talle parim. Isegi toiduabi on raske anda, kuni see asi edasi vindub.”
Eelmisel korral Valges Majas käies oli Meri teinud risti Ovaalkabineti vanaaegsele gloobusele. Ta märkis ära Kamtšatkal asuva jõe, kus ta noore kirjanikuna oma elu suurima lõhe püüdis. Ta oli kutsunud Bushi sinna kalale.
Gloobus asus ka nüüd Ovaalkabinetis, aga risti sellel enam ei olnud. Keegi oli selle hoolikalt maha kustutanud. Meri nõutut pilku nähes ulatas Bush talle oma sulepea ja ütles: “Tehke uus märk! Siin ei ole kedagi, kes kustutaks minu tehtud märki.” Seejärel pöördus ta Rüütli poole: “Näete, mis härra Meri tegi minu gloobusega?!”
“Kui ta mulle selle sulepea kinkis, ma küsisin: “Kas sulle jääb veel mõni?”” Välisminister rõõmustas nagu edukalt lõpueksami sooritanud koolipoiss. Ta nautis mõtet, et saab teha kõik parandused dokumentides Bushi sulepeaga.
“Lennart, ütle palun, missugune on Ühendriikide huvi Baltikumis?” küsis Mark Soosaar, hoides käes töötavat videokaamerat. Soosaar oli lennanud koos Rüütliga Ameerikasse, et koguda eksklusiivset materjali dokumentaalfilmi tarvis. “Ühendriikide huvi on nagu esimese armastaja huvi,” vastas Meri käigu pealt. “See on äkki ärganud ja mulle tundub – kirglik.”
Soosaarel oli varuks veel üks küsimus: “Mispärast hoidsite te saladuses Eesti esimese kodaniku Arnold Rüütli tuleku aega ja isegi nii, et Arnold Rüütel ise täpselt ei teadnud, millal ta jõuab kohale?”
See küsimus võttis Meri tõsiseks. Ta neelatas ja leidis siis õiged sõnad: “Meil on vastane, kes ei ole huvitatud meie edukast tegevusest. Ja üks väheseid asju, mida me suudame saladuses hoida, on ajafaktor. See on enesest mõistetav.”
MIDA TÄNA SÖÖME? Järva maavanem Arvo Sarapuu esitleb Edgar Savisaarele märtsis 1991 Kabala toidupoe kaubavalikut. Paremalt kolmas põllumajandusminister Harri Õunapuu.
VERINE JAANUAR: Ööl vastu 13. jaanuari 1991 üritasid leedulased oma eluga riskides peatada Vilniuse telekeskusele lähenevaid tanke.
APRILL
Õhtu tundus tulevat rahulik. Seni oli Kodukaitse korrapidaja telefonile tulnud ainult üks kõne. Helistaja teatas, et nägi Balti jaama juures kumminuiadega sõdureid. Valves olev Kodukaitse Keskdivisjoni ülem Rein Mill oli selle oma töölaual lebavasse kladesse korralikult kirja pannud. Ka kõige udusem vihje võis päästa inimelusid.
Veidi üle kahe kuu tagasi olid Nõukogude sõjaväelased rünnanud Leedus ja Lätis iseseisvusmeelsetele valitsustele olulisi hooneid. Kõige verisemad sündmused olid leidnud aset ööl vastu 13. jaanuari Vilniuses, kui eriüksus vallutas Vilniuse teletorni. Baltikumis toimuv tekitas Läänes suurt muret.
Tollal Leedu pealinnas kohapeal viibinud Rootsi diplomaat Lars Freden esitas 14. jaanuaril oma kolleegidele telefoni teel järgmise ettekande:
“PRIMO Täna hommikul parlamendis rahulikum meeleolu kui eile. Juurdepääsuteid blokeerinud sõidukid eemaldatud. Muud barrikaadid alles. Olukord parlamendis nagu eile. Magatakse põrandal, valve kõikjal jne. jne. Tapetute koguarv on 13, neist üks