Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter

      Tanke tundis Venemaal Kurski kubermangus sündinud Aksinin tõesti hästi. Ta alustas oma sõjaväeteenistust 1944. aastal võitlejana 1. Balti rinde koosseisus, mis ründas Lätis ja Leedus asuvaid Saksa vägesid. Pärast sõda õppis ta tankivägede akadeemias ning jagas Nõukogude nõunikuna neli aastat oma teadmisi Ida-Saksa rahvaarmeele. 1983. aastal läks Aksinin Balti sõjaväeringkonnas pensionile staabiülema esimese asetäitja kohalt.

      “Pean vajalikuks teile teatada, et Kõrgem Ülemjuhatus tuli järeldusele – on vaja luua Kõrgem Päästekomitee,” ütles Aksinin. Ta luges üles mitu Gorbatšovi lähimat nõustajat, kes tuleks ära koristada.

      “On vaja anda “demokraatidele” otsustav löök. Olen Gorbatšovi otsustusvõimetuse vastu. Jeltsin on vene rahva häda. On vaja teha jõudude ümberpaigutust. Seda ma ütlen teile kui kõrgemas auastmes sõjaväelane. Kasutusele võib tulla pantvangide võtmine. On vaja jõuga vabastada tele- ja raadiokeskused. See, kelle käes on massiinformatsiooni vahendid – võidab palju. On vaja sünnitada uut Žukovit, et anda “demokraatidele” vastulöök. On piinlik, kui leitnant Savisaar võidab kindrali.”

      “On vaja rohkem jõudu, on vaja meie organiseeritust. Tean midagi kindralstaabi plaanidest. Võin teile täie vastutustundega öelda, et armee Baltikumi ja teid maha ei jäta.”

      Pärast võimsa sõnumi edastamist tegi Aksinin juttu võidupüha tähistamisest. Tallinna tehaste direktoritele oli tehtud ettepanek kuulutada see päev ettevõtetes puhkepäevaks. 9. mail pidi Maarjamäel toimuma traditsiooniline sõjaveteranide miiting.

      “Mul on rõõm teile teatada, et seal annab Lõssenko malev vande. Toimub väike paraad roodude kaupa,” rääkis Aksinin ja hakkas harjunult jagama korraldusi. Ta käskis kutsuda kohale aktiivsemaid veterane, kes peaksid tooma kaasa punaseid nelke. “Hernesupp on meie poolt. Viin aga raha eest.” Kuna Aksinin pidas võimalikuks provokatsioone, lubas ta võtta tarvitusele vajalikud abinõud.

      “Meil ei ole jäänud palju aega. Me võitleme. Meil on oma struktuur. Kui lahkume parlamendist, siis on meil oma organisatsioon, kus jätkame võitlust.”

      Koosolekul võttis sõna teinegi Ülemnõukogu liige, Narva saadik Vladimir Kuznetsov. Ta kuulus koos Aksininiga samasse saadikurühma “Za ravnõje prava” ehk “Võrdsete õiguste eest”. Kuznetsov oli käinud Interliikumise kuueliikmelise delegatsiooniga Siberis kohtumas Kuzbassi söebasseinis streikivate kaevuritega. “Tavaliselt igal kohtumisel oli ette valmistatud meievastane konfrontatsioon,” kaebas Kuznetsov. “Tunni jooksul kuulasime nende hüsteerilist sonimist presidendi, Nõukogude valitsuse ja Ülemnõukogu vastu. Näha oli, et kõnelejad olid töödeldud. Kõik nad lugesid oma tekstid paberilt maha.”

      Kui Kuznetsov Kuzbassis lõpuks sõna sai, süüdistas ta streikijaid Baltikumi venekeelse elanikkonna mahamüümises. “Tööliste kontingent on seal raske, sest palju on seal endisi kurjategijaid. Peale meie ärasõitu saime teada, et saabus Rahvarinde delegatsioon. Esimeses vagunis toodi vorsti kaks rubla kopikatega. Ka toiduaineid tõesti viidi Eesti valitsuse poolt – nagu näete, tehti suurt poliitikat. Teie saate kallist vorsti, aga sinna viidi odavat.”

      Koosolekul võttis sõna ka Eesti Interliikumise aktivist Juri Stefanovski. Ta nentis, et Läti ja Leedu mõttekaaslastel on raskem, sest seal on kõik avalik. Paraku käib oma ajalehe väljaandmine Eesti Interrindel üle jõu. Loota tuleb raadiojaamale Nadežda, mis töötab Tallinnas ja Rakveres lühilainel.

      “Järgmisel nädalal alustab tööd väga tugev jaam Kohtla-Järvel ja töötab kesklainel,” teatas Stefanovski, Nadežda usin kaastööline, rõõmusõnumi. Juba järgmisel nädalal pidi algama Interliikumise televisiooni montaaž. Ees ootav töö polnud kergete killast, sest “masti püstitamine on keeruline probleem”.

      Koosoleku lõpus andis Aksinin edasi KGB endise esimehe, armeekindral Viktor Tšebrikovi sõnad. Need oli selged ja konkreetsed: “Varsti tuleb aeg, kus Eesti valitsust sunnitakse tegema ja täpselt täitma Nõukogude seadusi.”

      Eriteenistus koostas Interrinde koosoleku põhjal olukorrast riigis väga konkreetse analüüsi. Neli kõige tähtsamat järeldust olid:

      1. Moskvas on loodud Kõrgem Päästekomitee.

      2. Kindlaks on määratud päev “X”.

      3. Eesti Vabariigis on loodud Päästekomitee (võrdle analooge Lätis ja Leedus).

      4. On karta “X” päeva eel pantvangide võtmist selleks, et sundida Eesti Valitsust ja Ülemnõukogu astuma tagasi ja loovutama võim nn Päästekomiteele.

      Kokku võttis Eriteenistuse informatsioon Interliikumisest enda alla viis lehekülge teksti. Savisaar pidas materjali nii oluliseks, et jagas seda poliitikutega, keda ta eriti usaldas. Need olid välisminister Lennart Meri, siseminister Olev Laanjärv, riigiminister Raivo Vare, Ülemnõukogu asejuhataja Marju Lauristin ja kuue valitsust toetava saadikurühma juhid. Dokument, mille nad Savisaare otsusel said, oli triiki täis salajast informatsiooni. Sel paberil oli veel üks tähelepanuväärne külg, nimelt puudus mis tahes viide teksti koostajate kohta.

      Mida teha Eestis elavate venelastega? See küsimus kerkis välisminister Lennart Meri jaoks üles ikka ja jälle. Ei olnud erandiks tänanegi päev, kui teda külastas Markus Lyra, Soome peakonsul Leningradis. Lyra oli toimekas diplomaat, kel oli lai kontaktide võrk. Enne Meriga kohtumist oli ta vestelnud Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugisega.

      Alustuseks tahtis Meri Lyralt infot. Teda huvitas, kuidas töötab Soome riik, mis moodi näevad välja valitsuse istungid ja kuidas sünnivad otsused. Lyra rääkis sellest hea meelega. Rohkemgi veel – ta teatas, et Eesti valitsuse liikmed on oodatud Soome ennast täiendama.

      Ent Lyral oli veel midagi öelda. Soome valitsus jälgis murega Eestis elavate eestlaste ja venelaste suhteid. Lyra soovitas anda venelastele rohkem tagatisi nende tuleviku suhtes.

      Ka teised Lääne diplomaadid andsid Merile sama nõu. “Proovige saada venelased oma poolele,” oli öelnud Rootsi peakonsul Leningradis Dag Sebastian Ahlander oktoobris 1990. “Kui nad on pädevad, võtke neid tööle oma politseisse, piirikaitsesse ja nii edasi.”

      Rootslane julgustas leppima kokku ka Moskvale alluvate tehaste direktoritega. “Kui venelastest mänedžeridel läheb hästi, võib Eesti Vabariik saada sellest ainult kasu.” Meri tundis Ahlanderi suhtes äärmiselt suurt usaldust, kuid tol korral oli ta suhtunud mehe juttu kõhklustega.

      Eesti valitsuse jaoks olid rahvussuhted ülimalt keeruline ja valus teema, millest ministrid pidevalt omavahel rääkisid. Septembris 1990 oli Edgar Savisaar saatnud neile arvamuse avaldamiseks lähema poolaasta majanduspoliitika projekti. See lõppes sellise lõiguga: “Eesti Vabariigi taastamine mistahes hinnaga:

      – nõustuda 300-400 miljoni dollarilise NSV Liidu välisvõla osakuga

      – nullvariant kodakondsuse osas, parima lahendusvariandi järgi kodakondsuse andmine automaatselt kõigile siin sündinud ja siin alaliselt elavatele kodanikele

      – Kirde-Eesti probleemi lahendamine referendumiga a) territoriaalautonoomia à la Ahvenamaa; b) mingi osa Ida-Virumaast lülitatakse Venemaa külge à la Sopron 1920; c) koos Ivangorodiga moodustub vabalinn à la Danzig.”

      Venelaste käitumine jäi paljuski ettearvamatuks. Küll olid valitsuse liikmed ühel meelel, et venelaste jaoks on majanduslik toimetulek palju olulisem kui eestlastele. Seepärast ei varjanud nad omavahel rõõmu, kui Gorbatšov võttis Moskvas vastu järjekordse otsuse, mis rahva rahakoti pihta