Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
mitme mehega korraga vaielda käis isegi Savisaarel üle jõu. Ta ütles neile vaid ühte: “Mitte esitada projekti Ülemnõukogule on vastutustundetu.”
Rahvarinde kongressil peetud kõnes ei nimetanud Savisaar Narva linna nime mitte kordagi. Vabamajandustsooni aruteluni Ülemnõukogus oli jäänud viis päeva.
“Kui ma aasta tagasi nõustusin kandideerima majandusministri ametikohale,” ütles Jaak Leimann, “siis tõtt öeldes, olles tolle ajani poliitikast mõnevõrra eemal, mul oli arvamus, et Eesti poliitikutel on küllalt selged ja alternatiivsed iseseisvuse taastamise stsenaariumid valmis.”
HAPUD HINNAD: Nii leiva kui ka paljude teiste kaupade maksumuse kehtestas riik.
See ei olnud Leimanni elu parim päev. Mees teadis suurepäraselt, mis teda ees ootab. Eelmisel päeval oli minister Endel Lippmaa avaldanud Postimehes artikli “Mis saab Narvast?”. Lippmaa süüdistas valitsust Eesti lõhestamises ja lõhkumises, poole fosforiidi, enamiku põlevkivi ja kogu Jõhvi rauamaagi ära andmises.
Leimann oli tüli ette näinud. Aasta algul oli ta hoiatanud valitsuse istungil Savisaart: “Ülemnõukogu pöörab selle asja puhtpoliitiliseks. Ütleb, et te tahate Narvat ära anda!”
Majandusmehena ei uskunud Leimann, et Narva oleks investeeringute efektiivsuse mõttes muust Eestist millegi poolest parem. Kuid ta sai aru, et Narvale tuleks anda raha poliitilistel põhjustel.
Saatuse irooniana pidi Leimann nüüd vabamajandustsooni ideed avalikult kaitsma. 50aastane majandusdoktor oli Eesti valitsuse mõjukamaid liikmeid. Kui Savisaart ei olnud kohal, juhtis just Leimann ministrite koosolekuid. Paarikümne valitsuse liikmega oli aga tunduvalt kergem hakkama saada kui 104-liikmelise Ülemnõukoguga, mille ees ta nüüd seisis.
“Tänaseks on mulle siiski selgeks saanud, et me kõik oleme liiga vähe tegelenud Eesti iseseisvumise optimistlike ja pessimistlike stsenaariumidega. Meil ei ole piisavalt stsenaariume, kuidas me oma iseseisva tulevase Eesti majanduse taastame. Kui palju see võtab aega ja kui palju see võtab raha,” rääkis Leimann. “Me ei taha ausalt näiteks seda välja öelda, et selleks võib-olla läheb üks inimpõlvkond. Ma julgen väita, et Eesti taastamine normaalse Euroopa riigina läheb maksma vähemalt 100 miljardit dollarit. Ma võin eksida suuruses, aga suurusjärgus mitte.”
Kust see raha tulema pidi? 11. aprillil oli rahvussuhete minister Artur Kuznetsov teatanud, et tema juures käinud huvilised sooviks paigutada Narvasse meeletu summa – rohkem kui 500 miljonit Saksa marka. Selle eest oleks rajatud uusi ehitusmaterjalide tehaseid ja toiduainetööstust. Idee seostus endise Ida-Saksamaa firmadega, mis otsisid endale uusi turge.
Kuznetsov hindas ettepanekut piisavalt huvitavaks, et sellega tõsiselt tegeleda. Tõsi, finantseerimise tingimused jäid üsna ebamääraseks. Ministri jutul käinud sakslased nägid lüpsilehmana alles seitse kuud tagasi taasühinenud Saksa riiki. Bonni poliitikuid huvitas Ida-Saksa firmade pankrotistumise vältimine, et mitte suurendada tööpuudust ega maksta suuri summasid töötute abirahadeks.
Miks välisinvestorid oma õnne just Narvas leida lootsid, sellele andis Kuznetsov üsna müstilise vastuse: “Ühtlasi rõhutasid sakslased kohtumisel, et tänu Eestis valitsevale rahulikule õhkkonnale on meie vabariik praegu sobiv paik suurte projektide realiseerimiseks.”
Normaalsest riigist olid asjad Eestis tol hetkel sama kaugel kui Maa Kuust. Vaid eraettevõtjate poolt avatud valuutapoodidest võis saada USA dollarite ja Soome markade eest kõike, mida hing ihaldas. Eesti Ekspressi erakuulutustes pakuti pakendis õmblusmasinat Veritas näiteks 900 Soome marga eest. Vahetuskursi järgi vastas see vähemalt 5400 rublale. Võrdluseks: Statistikaameti andmetel oli 1991. aastal keskmine brutokuupalk Eestis 705 rubla.
Riiklikus kaubandusvõrgus oleks samasugused kaubad maksnud Nõukogude rublades märksa vähem. Konjunktuuriinstituut jälgis sel kevadel mitu nädalat järjest kaubavalikut üle Eesti. Kõikjal oli olukord väga halb. Sukki ja sokke, pesu ning elektripirne müüdi talongiga. Aprilli algul oli valitsus teostanud hinnareformi, millega paljud kaubad kallinesid kaks-kolm korda. Sellest hoolimata polnud riiklikest kauplustest võimalik osta külmkappe, pesumasinaid, tolmuimejaid, elektripliite, triikraudasid ega jalgrattaid. Konjunktuuriuurijad leidsid poodidest küll lusikaid, aga mitte kahvleid. Müügil olev kaubavalik moodustas vaid 10–15 protsenti sellest mis mõned aastad tagasi.
MAGUS ELU: Ülemnõukogu liikmete Mati Ahvena ja Illar Hallaste avaldused oma materiaalse olukorra parandamiseks.
Raskustes oli isegi alkoholiäri. Klaastaara puudusel villis Liviko viina õli- ja õllepudelitesse. Ettevõtetele müüdi alkoholi ja õlut vastavalt nende poolt tagastatud tühjade pudelite arvule.
Nagu viimati sõja ajal üle 40 aasta tagasi, nii olid ka nüüd ilmunud väärtust kaotava paberraha kõrvale uued üldtunnustatud valuutad – sigaretid ja kalakonservid. Valitsuse Kaubavahetuse Korraldamise Komitee sooritas uskumatult keerulisi tehinguid. Teravilja sisseostmiseks läks vaja 800 000 pakki sigarette Astra. Bensiinijaamade remondiks aga 50 000 tingtoosi kalakonserve.
Ka toiduainetega oli seis äärmiselt niru. Jaanuarist aprilli lõpuni sai iga inimene osta talongide eest kokku vaid neli kilogrammi suhkrut. Ka kõrgema ja I sordi nisujahu, riisi ja manna müük oli rangelt limiteeritud. Liha poolfabrikaadid olid muutunud nii kalliks, et nende kasutamine toidu valmistamisel ähvardas käia töölissööklatele üle jõu.
Rahva ostujõu langust peegeldas kalaäri. Võrreldes eelmiste aastate kalapüügi kõrghooajaga müüdi räime ligi poole võrra vähem. Räime kilohind olid tõusnud 31 kopikalt kahele rublale ehk rohkem kui kuus korda.
Enamik kaupu toodeti riiklikes ettevõtetes. Riik otsustas, kui palju üks või teine asi maksis. Näiteks 16. mail kehtestas Hinnaameti peadirektor Peeter Tammistu kõrgema sordi Paide keeduvorstile kilohinnaks 9 rubla. Hakkliha Lemmik aga maksis 8.40 kilo.
Leimanni ettekannet kuulavad Ülemnõukogu liikmed evisid valijatest mõnevõrra rohkem võimalusi. Oli avalik saladus, et Toompeal töötas erikauplus. Näiteks ilmus selle kohta irooniline uudis Eesti Päevalehes Stockholmis. Ajakirjanik Kalle Muuli kirjutas: “9. mail oli meie valitsusametnikel ja Ülemnõukogu liikmeil kurb päev – Nõukogude Liidu Võidupühal jäi Toompeal asuva erikaupluse uks suletuks, ehkki Eesti seaduste järgi oleks pidanud olema tööpäev. Iseäranis nukrad olid need rahvaasemikud, kes elavad väljaspool Tallinna ja peavad nüüd nädalavahetuseks koju sõitma tühjade kätega. Eks katsu perele seletada, mida sa seal Toompeal teed, kui iseendalgi enam midagi süüa pole. Üks erikaupluse ukselinki logistanud Ülemnõukogu liige kurtis: milleks üldse seadusi teha, kui valitsus ei suuda koguni oma lossis nende täitmist kindlustada, rääkimata Narvast või mõnest muust eestlastele eksootilisest paigast.”
Rõhuv enamik Ülemnõukogu liikmetest kasutas saadikupositsiooni isikliku elukvaliteedi parandamiseks. Ülemnõukogu Asjadevalitsus pidas seda delikaatseks teemaks, millest ei sobinud avalikult rääkida. Aprilli alguse seisuga koostatud nimekirja järgi oli rohkem kui 70 saadikut esitanud taotluse defitsiitsete kaupade ostmiseks. See nimekiri oli ilmselt ainus koht, kus Rahvarinde, Eesti Komitee ja Interrinde poliitikud ühel meelel kokku said.
“Palun mulle võimaldada osta üks soliidne riigiametnikule kohane portfell (must või tumepruun) oma ametipaberite ja muu tarviliku kandmiseks. Vana lagunes ja uut pole võimalik saada. Kaupluses passimas pole aga aega käia,” kirjutas üks mees oma taotluses. Paljud saadikud palusid endale müüa külmkapi Minsk, pesumasina Vjatka, värviteleri või tolmuimeja. Sotsiaalkomisjoni esimees Lehte Sööt (Hainsalu) tegi koguni ettepaneku korraldada Toompeal saadikute majas Marati pesu ja Kommunaari saabaste näitusmüük. Ülemnõukogu juhatus ei andnud selleks siiski luba.
Kõige suuremad kired käisid autode ostulubade jagamise ümber. Üks saadik kurtis, et on teinud Rahvarinde huvides nii palju sõite, et tema auto on “praktiliselt