Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
Liit üle kahe-kolme aasta. Võib-olla veelgi vähem. On väga tähtis, et regulaarselt tuleks Läänest signaale, et välisabi antakse ainult siis, kui jätkub demokraatia protsess, vabaturu arendamise protsess. See on ka Lääne ja maailma huvides – Balti riikide huvides niikuinii. Me tahame stabiilset naabrit.”
“Praegu on Nõukogude Liidul kaks arenguvõimalust:
1) totalitaarne: siis kannataksid mitte ainult Baltimaad, vaid ka Euroopa laiemalt.
2) demokraatlik: see on pikem, raskem tee, kuid garanteerib Nõukogude Liidu demokraatliku arengu, mis välistaks agressiivsed eesmärgid.”
“Votre analyse nous intéresse,” kiitis Scheer. “Nõukogude Liit ei tohi loota ainult välisabile, ilma et toimuksid muutused seespool. Mida enam on detsentraliseerimist, seda enam on šansse. Olukorda on majanduses raskem lahendada, poliitikas lihtsam, aga üks ei saa teiseta. Hetkel palume Balti riike olla kannatlikud. Me kordame Nõukogude Liidule, et aeg on loetud, et nad ei või lõpmatuseni arvestada meie leebe vastutulelikkusega.”
Poolteist tundi kestnud audients Quai d’Orsay’l sai läbi.
Baltlastega tuli kiiresti midagi ette võtta. Veel kolm päeva tagasi oli Nicholas Burnsi jaoks kõik selge. Ta oli “Director for Soviet Affairs” ehk Valges Majas Nõukogude Liidu küsimuste peamine asjatundja.
Leedu president Vytautas Landsbergis pidi saabuma mai algul Washingtoni, et osaleda USA Kongressi ühe komisjoni istungil. Kuigi tegemist oli eravisiidiga, palus ta vastuvõttu president Bushi juures.
Kongresmenid ootasid USAsse ka teisi Balti juhte, sealhulgas Läti peaministrit Ivars Godmanist. Eestit pidid esindama madala taseme ametiisikud.
Burns soovitas presidendil pühendada Landsbergisele pool tundi. Ta kartis, et vastuvõtust loobumine tooks Valgele Majale kaela süüdistused baltlaste väheses toetamises. Seepärast kirjutas Burns konfidentsiaalses memorandumis: “Me ei usu, et presidendil on vajalik kohtuda Läti peaministri või Eesti ametnikega. Nad ei ole kohtumist küsinud ja välisministeeriumi andmetel ei oota seda.”
Nüüd, 29. aprillil osutus olukord ootamatult tülikaks. Baltlased olid muutnud mõne päevaga meelt ja soovisid ühiskohtumist presidendiga. Valge Maja üllatuseks selgus, et Eesti vähemtähtsate ametnike asemel sõidab Ameerikasse peaminister Edgar Savisaar isiklikult. Välisministeerium kahtlustas, et tegemist on kokkumänguga, mille eesmärk on tõmmata kohtumisele suuremat rahvusvahelist tähelepanu. Aga mida uksele koputavate külalistega teha?
45aastase Burnsi ees seisis keeruline diplomaatiline pähkel, aga see mees oli nende lahendamise peale mihkel. Ta alustas välisteenistuses noore mehena Aafrikas Mauritaania pealinnas Nouakchotis ja töötas seejärel Kairos ja Jeruusalemmas. Seal tegeles ta nii keerulise asjaga nagu Palestiina küsimus.
Pärast järelemõtlemist leidis Burns, et Bush peaks Balti kolmiku siiski vastu võtma. See oleks olnud juba kuues presidendi kohtumine Balti liidritega viimase kaheteistkümne kuu jooksul.
Ettekandes rahvusliku julgeoleku nõunikule Brent Scowcroftile põhjendas Burns oma soovitust järgmiselt: “Samal ajal kui Nõukogude pool peab sellist kohtumist kasutuks, usume meie, et see on seda väärt, et vältida paratamatut negatiivset meediakajastust ja avalikku kriitikat, kui president ei võta rühma vastu.”
Burnsi arvates tuli baltlastega käituda ettevaatlikult. Tuli vältida muljet, et neile audientsi andes soovib USA anda märku oma aktiivsemast rollist Balti probleemi lahendamises.
NÕUKOGUDE VÕIMU EEST: Mihhail Lõssenko töölissalklaste demonstratsioonesinemine 9. mail 1991 Tallinnas Maarjamäe memoriaalkompleksis.
TOHUTU RISK: Boriss Jeltsin saabus 13. jaanuari õhtul 1991 Arnold Rüütli ja Edgar Savisaare kutsel ootamatult Tallinna.
MAI
Moskvas ei olnud kõik nii, nagu paistis. Lääs lootis ikka veel Nõukogude Liidu presidendile Mihhail Gorbatšovile. Paljud eestlased lootsid Vene Ülemnõukogu esimehele Boriss Jeltsinile. Aprilli algul Rahvarinde kongressil peetud kõnes rääkis Edgar Savisaar “Venemaa demokraatlikust juhtkonnast” kui “Eesti iseseisvumisprotsessi ühest garandist”.
Eestlased mäletasid hästi 13. jaanuari, kui Jeltsin oli saabunud Rüütli ja Savisaare kutsel ootamatult Eestisse. Eelmisel päeval olid toimunud Vilniuses kokkupõrked Leedu iseseisvuslaste ja Nõukogude sõjaväelaste vahel. Jüri Luik on meenutanud, kuidas ta teatas Jeltsini tulekust Tallinnas asuvatele lääne diplomaatidele. “Välisriikide diplomaadid ei uskunud mind. Arvasid vist, et poiss on päris hulluks läinud. Jeltsini tulek oligi hullumeelsus. Tema jaoks tohutu isiklik ja poliitiline risk.”
Jeltsin kirjutas Toompea lossi Valges saalis alla Venemaa, Eesti, Läti ja Leedu ühisavaldustele. Neli riiki kinnitasid üksteise suveräänsust ja palusid ÜRO-l arutada kiiresti Balti küsimust. Ühtlasi pöördus Jeltsin avalikult Baltikumis elavate venelaste ja sõjaväelaste poole. Ta kutsus neid üles säilitama rahu ning mitte osalema seaduslike valitsuste kukutamises. Paljudele Eestis elavatele venelastele valmistasid Jeltsini sõnad sügava pettumuse. 15. jaanuaril Lossi platsil toimunud suurel meeleavaldusel kanti plakateid “Sa reetsid meid, Vale-Boriss!” ja “Häbi Jeltsinile Balti Müncheni eest!”. Kuid erinevalt eelmise aasta 15. maist ei muutunud meeleavaldus seekord märuliks.
Paljud nägid Jeltsinis 12. juunil toimuvate esimeste Vene presidendivalimiste kindlat võitjat. Savisaare arvates võis pärast presidendivalimisi saabuda Nõukogude Liidu sisepoliitilise kriisi tipp-punkt: “Venemaa presidendivalimiste järel osutub Gorbatšov peaaegu eikellegi presidendiks.”
23. aprillil tuli Gorbatšov välja ettepanekuga sõlmida uus liiduleping. See sai tuntuks kui plaan 9 + 1. Numbrid tähendasid üheksat liiduvabariiki ja keskvalitsust, mis tahtsid uue riigi rajamises kokku leppida. Kuus liiduvabariiki ei soovinud selles osaleda. Need olid Eesti, Läti, Leedu, aga ka Moldova, Gruusia ja Armeenia.
“Mida tähendab Eestile 9 + 1 leping?” küsis mai algul üks Rootsi diplomaat. Meri vastas: “Antud dokument ütleb esmakordselt Nõukogude praktikas, et Balti vabariigid võivad astuda soovi korral antud lepinguga loodud liidu liikmeks.” Mida aga liiduleping tegelikult Eestile tähendas?
Meri sai küsimusele vastuse 7. mail Välisministeeriumi I poliitiliselt osakonnalt. See oli tema lemmiktiim, kus töötasid Jüri Luik, Indrek Kannik, Mart Nutt. Nad tegelesid kõige sellega, mida Meri vajas. Nüüd oli osakond koostanud seisukoha 9 + 1 lepingu ja selle salaprotokolli kohta. Kuna Eestil ei olnud veel riigisaladuse seadust, kandis dokument paremas ülanurgas lihtsalt suurte trükitähtedega kirjutatud märget “ISIKLIK”.
See paber purustas kõik illusioonid Moskva ülemvõimu lagunemisest. “Otsused võtab vastu ikkagi keskus,” luges Meri paberilt. “Lepinguga nähakse ette liidu ühtse majanduskompleksi säilimine. See tähendab totalitaarse riigistruktuuri ühe põhilise alustoe, sõjalistööstusliku kompleksi säilitamist ja jätmist keskuse kontrolli alla.”
“Seega laiendab leping vabariikide vormilist, mitte aga faktilist iseseisvust ning suveräänsus jääb tegelikult olematuks.”
Tõrksaid vabariike ähvardasid Moskva poolt tõsised majanduslikud tagajärjed.
“9 + 1 salaprotokollis viidatakse, et vabariikidega, kes liidulepinguga ei ühine, hakatakse suhtlema kui välisriikidega, seda eeskätt majanduse vallas.”
See oli eriti oluline seisukoht. Nõukogude Liit oleks hakanud Eestiga kauplema mitte enam odavates rublades, vaid kallis valuutas. Poliitikaosakonna analüütikute arvates tähendas see blokaadi ehk majanduslikku survet liidulepinguga ühinemiseks.
“Prognoos lähikuude sündmuste kohta on järgmine: Armeenias ja Gruusias provotseeritakse verised etnilised konfliktid, mille lõpetamise ettekäändel allutatakse võim nõukogude sõjaväele.