Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
SAI VABADUSE VALVUR: Boriss Sleptsov töötas pärast Eesti iseseisvumist 1992–1993 Tallinna vanglas vanemkontrolörina. Fotol on tema teenistuskaart. Kaitsepolitsei avastas Sleptsovi seose plahvatustega 1999, kuid lõpetas uurimise seoses kuriteo aegumisega.
Politsei peadirektor Jüri Nurme oli väga vihane. Nii tundmatute kurjategijate peale, keda ta pidi taga ajama, kui omaenda alluvate peale.
Esimene teade Tahkurannas toimunud vahejuhtumist jõudis Politseiameti korrapidamisteenistusse hommikul kell 7.55. Teate võttis vastu öist vahetust lõpetav politseiinspektor.
Pärnu politseile oli laekunud info Tahkurannas toimunud laskmisest. Tulistamine kostis Konstantin Pätsi ausamba ümbrusest, mida rahvas kutsus enne sõda “Pätsiväljaks”.
Mälestussammas tähistas Eesti Vabariigi esimese ja ainsaks jäänud presidendi sünnitalu asukohta. See avati suurte pidustustega 1939. aasta suvel. Aukülalisena astus üles tollal 65aastane Päts ise, kes ennustas oma sambale pikka tulevikku: “Inimesed surevad, perekonnad kaovad, kuid mälestusmärgid, nagu Rooma luuletaja ütleb, on igavesed. Neid ei hävita tormid. Neid ei hävita ka siinsed põhjatuuled, vaid nad kestavad igavesti.” Kommunistid hävitasid samba juba järgmisel aastal. See taastati eestlaste poolt laulva revolutsiooni tulemusena 1989. aastal.
Nüüd oli “Pätsiväljal” jälle midagi lahti. Politsei saatis sinna toimkonna, kes leidis eest lõhkamise jäljed. Kohale kutsutud operatiivgrupp võttis kaasa koera, aga loom ei võtnud jälgi üles.
Valves olev politseiinspektor kandis sellest ette korrapidamisteenistust üle võtma saabunud hommikusele vahetusele. Ta teavitas ka Siseministeeriumis asuvat politsei vanemreferenti. Keegi neist ei öelnud sõnakestki Politseiameti juhtkonnale. Peadirektor Nurme kuulis Pätsi ausamba ründamisest alles kell 13.30. Ta oli kaotanud viis ja pool tundi jälitustegevuse seisukohalt eriti hinnalist aega.
Organisatsioon pidi oma nõrkustest õppima. Mai jooksul said kolm korrapidamisteenistuse politseinikku distsiplinaarkorras karistada. Nurme hoolitses, et karistused saaksid teatavaks kõigile politseinikele, igas linnas ja maakonnas.
Pärast Eesti juhtidega kohtumist sõitsid USA diplomaadid autoga Tallinnast Riiga. Euroopa asjadega tegelev abivälisministri asetäitja Curtis W. Kamman ja Paul Goble olid saabunud Stockholmi lennukiga Eestisse päev varem.
Meri pööras nende vastuvõtmisele suurt tähelepanu. Esialgse plaani järgi pidid külalised minema õhtul Estonia teatrisse vaatama muusikali “Viiuldaja katusel”. Meri käskis teatrikülastuse programmist maha tõmmata ja asendada teejoomisega oma kodus Nõmmel.
EESTLASTE SÕBER: Paul Goble.
Kammani ja Goble’iga rääkis Meri Eesti olukorrast väga lahtiselt. Moskva poolt peetavaid läbirääkimisi nimetas ta lihtsalt teesklemiseks. “Programmis on kõike Aadamast ja Eevast tänapäevani. See võib meil võtta 200 aastat.”
Meri käis ameeriklastele peale, et nad midagi ette võtaksid. “Tundub, et arvamus Euroopas ja Ameerikas on, et on kergem impeeriumiga asju ajada. Terve Euraasia kontinendi saatus otsustatakse sellega, kuidas Balti küsimus lahendatakse.”
“Aga meie ei taha vahendada või osaleda,” vastas Kamman. “Me ainult tõukame mõlemalt poolelt.” Rüütli poolt välja pakutud rahvusvahelist konverentsi Balti küsimuse lahendamiseks pidas ta mõttetuks: “See ei oleks Versailles.” Kuna delegatsioonidel poleks voli hakata muutma maailma riikide piire, ei saanud konverentsil ka mingit tulemust olla.
“Kui me aga praegu ei suuda Baltikumi küsimust lahendada, ei ole meil enam ligima saja aasta jooksul uut šanssi,” nentis Meri.
“Ma nõustun, et praegu on see aeg,” ütles Kamman. “Väike ime juhtus Ida-Euroopaga. Kui Balti küsimus saaks lahendatud, tekiks teatud ekviliibrium.”
“Ma usun protsessidesse, mitte ekviliibriatesse,” polnud Meri nõus. “Ma usun, et me oleme praegu ekviliibriumis, mida teie peate õigele poole tõukama. See tooks ka Venemaale suuremat demokraatiat.”
Kallaletungijad saabusid Pihkva-Riia maanteel asuvasse Luhamaa kontrollpunkti kell 5.40. Nad tulid uuemat sorti kollakasbeeži Moskvitš 2141-ga, mis kandis Leedu numbrimärki.
Autos istus kaks meest. Üks neist oli umbes 35–40aastane. Ta oli keskmist kasvu ja tugeva kehaehitusega. Tal oli tume pea ja sama värvi vuntsid. Teine mees oli 20ndates eluaastates. Ta kandis poolsõjaväelist riietust. Silma torkasid tema rõugearmid. Mööda mehe üht põske ulatus lai arm.
Kui piirikaitsja lähemale astus, näitas autojuht talle punaste kaantega venekeelset tunnistust. Foto kujutas siseministeeriumi ohvitseri mundris meest. Seejärel astus juht autost välja ja kaaslane järgnes talle. Üks neist hoidis käes Kalašnikovi automaati, teine püstolit. Nad sundisid kaks ettesattunud piirikaitsjat põlvili ja peksid nad läbi.
Vanem ründaja võttis ühelt piirikaitsjalt saagiks saadud kumminuia ja astus kontrollpunkti hoonesse. Soojakus olnud inspektor sai nuiaga vastu pead. Kallaletungija leidis soojakust matkakirve ja asus sellega juhtmeid purustama. Siis virutas ta kirvega ka seinal rippuvale Konstantin Pätsi portreele.
Lahkudes võttis kallaletungija kaasa piirikaitsjate raadiojaama ja kaks kumminuia. Tollimehe seifist sai ta trofeeks veel taskuarvuti ja plommitangid.
Samal ajal käskis auto juurde jäänud noorem kallaletungija piirikaitsjatel ennast aluspesuni paljaks võtta. “Jäta nad,” ütles lõhutud kontrollpunktist naasev mees. Nad istusid Moskvitši ja lahkusid Petseri poole. Kõik kokku kestis vähem kui kümme minutit.
Rünnak oli jõhker, aga ka mõistatuslik. Tallinnas istuv piirikaitse korrapidaja sai esimese pikema ettekande kell 9.50. Ta kirjutas oma valvežurnaali: “Just sel ajal muidu tiheda liiklusega punktis ei tulnud ühtegi autot (?)”
“Võime sattuda olukorda, kus me peame pöörduma ÜRO poole, et saata siia ÜRO väed. Lõputult ei saa lasta end kägistada.”
Koos Arnold Rüütliga istus Kadriorus Ülemnõukogu Presiidiumi hoones üksteist tõsist meest. Keegi neist ei kiirustanud mõtet toetama.
Rüütel oli kutsunud nad kokku nõu pidama. Teda vaevas hirm, et seoses 9 + 1 lepinguga ähvardab Eestit isolatsioon nii idast kui läänest. Mitmed laua taga olijad nägid tulevikku sama mustades värvides.
“Idapiiri sulgemisega luuakse meil omamoodi geto,” kartis Eesti Panga president Rein Otsason. “Satume täielikku isolatsiooni,” leidis rahandusminister Rein Miller.
Rüütel pakkus välja veel ühe lahenduse: kohtumise Gorbatšoviga. Ta tahtis Nõukogude Liidu presidendile öelda, et on vaja sõlmida leping Eesti iseseisvuse kohta. Kohtumise korraldamisega oli aga raskusi, sest Moskva ei võtnud Rüütlit jutule.
“Peaksime koos Läti ja Leeduga välja töötama ühise taktika,” selgitas Rüütel oma tegevuskava. “Gorbatšov väldib meie kolmega ühist kokkusaamist. Tema meelest Balti küsimust ei eksisteeri.”
Lahenduse otsimisega ei saanud enam päevagi viivitada. Tallinn oli saanud Moskvast ultimatiivse kirja, et kogu kaubavahetus kavatsetakse viia üle maailmaturu hindadele. Bensiini, kivisütt, masuuti ja kõike muud oleks tulnud hakata ostma valuuta eest.
Rüütel muretses, et maailmaturu hindadele üleminek on Eestile hullem kui võimalik blokaad.
“Kaks-kolm kuud elaksime üle,” arvas Edgar Savisaar. “Kuid selle aja jooksul peaks jõudma lahendada poliitilised küsimused.”
Rüütli majandusnõunik, akadeemik Raimund Hagelberg teadis, mida teha: “Vaja oleks maksimaalselt 1,2 miljardit USA dollarit. Vajalik oma rahale üleminek.”
Rüütli