Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
teile oma nime ja aadressi, kuid loodan, et te seda ei avalda, sest muidu võin ma sattuda musta nimekirja.”
Aga samas loeti ette ka Eesti Ekspressis ilmunud Ülemnõukogu liikme Mart Laari artikkel. See sisaldas iroonilisi repliike Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise kohta 24. veebruaril 1991 Estonia teatris.
“Naeratan paarile “Eesti vabariigi diplomaatide koolis” õppivale endisele komsomolifüürerile, vahetan inimõiguste teemal paar lauset rahvaküsitlust ettevalmistava õigusteadlasega, kes omal ajal mu parima sõbra Tartu Ülikoolist nõukogudevastase tegevuse eest välja viskas.
Kaugelt näen paistmas auväärt prokuröri, kes mulle kaks aastat tagasi “nõukogudevastase laimu” eest õige mitmeid aastaid soovis anda. Siis saan veel oma negativistliku suhtumise pärast isalikult noomida Rahvarinde tähtsalt tegelaselt, kes kaks aastat tagasi autokastist punaste lippude lehvides nii Eesti Vabariigi kui ka selle aastapäeva tähistajaid ründas.
Mõtlen, et vahest oleks olnud mõttekas kaasa võtta 1988. aasta veebruaris ilmunud ajalehti ja ajakirju ning jagada neid tollal aktiivselt “üles astunud” sulemeestele. Kuid ei, ma ju tean, et just need mehed on kogu aeg töötanud “meie väikse isamaa hüvanguks”,” tsiteeris raadio Lootus Laari.
“Mina neid ei usalda. Poliitika on küll kogu maailmas räpane mäng. Kuid kvislingeid suurimateks aatemeesteks tituleerides pole küll ükski rahvas vabadust ega õigust saavutanud.”
Laari artikli ettelugemise lõpetas saatejuhi kommentaar: “Ausõna, meil ei ole midagi ühist härra Laariga, välja arvatud suhtumine reeturitesse. Usun, et sellist suhtumist jagab igaüks, aus inimene. Aga teie, hea kuulaja?”
Nadežda toimetuse moodustas käputäis Eesti Interliikumise aktiviste. Nad lugesid oma saated linti, lindid aga viisid tankipolgu pääslasse.
Seal ootas neid 22aastane kapten Anatoli Aleksejuk. Valgevenelasest noormees oli sõjaväe raadiojaama R-245 komandör. See, Ungarist toodud jaam mängiski Nadežda linte. Saated olid eetris kolmel korral päevas: hommikul 6.30–8.00, keskpäeval 12.30–14.00 ja õhtul 18.30–20.00. Jaama tööl ja saadete sisul hoidis silma peal Balti sõjaväeringkonna eripropaganda osakond. See oli loomulik, sest salajane käsk jaama avamiseks oli tulnud kaitseminister Dmitri Jazovilt isiklikult. Nadežda loomise taga oli Eesti Interliikumise mõjuka tegelase Jevgeni Kogani poolt Moskvas tehtud osav veenmistöö. Raha jaama tegevuseks tuli annetustena eraisikutelt ja ettevõtetelt, sealhulgas Leningradist ja Moskvast. Interliikumise sekretär Vladimir Vinogradov rääkis hiljem ülekuulamisel: “Oli jutt, et raha taha ei jää mitte midagi. Liidus on ettevõtteid, mille jaoks miljon pole raha.”
Aprilli lõpus käivitas Interliikumisega seotud firma RIF oma televisiooni. Seegi sündis kaitseministeeriumi juhtimisel. Tallinna külastas Moskvast kolm polkovnikut, kes valisid uue jaama asukohaks Tondil asuva sõjaväeosa. RIF pidi tegema saateid vene, eesti, läti ja leedu keeles.
Kuna Eesti võimud ei saanud midagi ette võtta, tundis Nadežda toimetus ennast kindlalt nagu soomustläbistav mürsk. Kui märtsi algul alustas tööd Eesti politsei, jagas Nadežda oma kuulajatele juristi juhtnööre politseinikega kohtumise puhuks.
“Käituge rahulikult ja külmavereliselt. Kui hakkate protestima, siis süüdistatakse teid avaliku korra rikkumises.”
“Kui nõutakse, et läheksite jaoskonda, siis tehke seda. Nõudke, et jaoskonna korrapidaja end teile tutvustaks. Jätke ta nimi meelde. Veel parem, kirjutage üles.”
“Kui teie suhtes kasutatakse jaoskonnas füüsilist vägivalda, siis püüdke end kaitsta passiivselt, varjates kõhtu, pead jne. Jaoskond ei ole koht oma vastupidavuse näitamiseks.”
“Katsuge tõmmata tähelepanu karjudes. Vandumist vältige, seda tõlgendatakse ametiülesandeid täitvate politseinike solvamisena.”
“Kõigist politsei ebaseaduslikest tegevustest teatage prokuratuuri.”
“Nii et seltsimehed, olge ettevaatlikud!”
MAJONEESIST MINERAALVEENI: Esimene lehekülg pikast nimekirjast, kuhu kuuluvaid kaupu tohtis viia Eestist välja vaid riigi loal.
Eriteenistuse salajane analüüs ennustas Savisaare juhitavale Eestile raskeid aegu.
“Seoses NSVL-is üha suureneva toiduainete defitsiidiga on alust karta lähema 1,5–2 kuu pärast suurt inimeste voolu vabariiki selleks, et hankida toiduaineid (leib jne.),” kirjutas Eriteenistuse analüütik. “Arvata võib, et see saab olema sarnane sõjajärgse näljahäda ajal vabariigis tuntuks saanud nn “kotipoiste” gastroleerimisega.”
Kutsumata külaliste takistamiseks soovitas Eriteenistus viia raudteel sisse kõigi Venemaalt ja Lätist saabuvate reisijate kontroll.
23. aprillil arutas “kotipoiste” küsimust valitsuse majanduspiiri kehtestamise komisjon. Seda juhtis 38aastane Toomas Puura, ametilt füüsika- ja tööõpetuse õpetaja. 1980ndate esimesel poolel töötas ta Tallinna Mererajooni Täitevkomitees haridusosakonna juhataja asetäitjana. Samas majas töötas tollal ka Edgar Savisaar, kes oli täitevkomitee esimehe asetäitja ja plaanikomisjoni esimees.
Puura juures toimunud arutelust võttis osa üle 20 ametniku, keda polnud aasta tagasi Eesti riigis veel olemas – piirilõikude ja tolliinspektuuride ülemad. Andrus Ööveli juhitav Piirikaitseamet tegutses alates aprilli algusest. Piirikaitsjad otsustasid, et reisirongide kontrollimise kord peab olema valmis suve alguseks. Samuti tuli töötada välja majanduspiiri kontrollpunktide kaitsmise süsteem kuritegelike rünnete vastu. Piir oli tõsine teema, aga sellega sai ka nalja. Näiteks Valga maakonnavalitsus pidi uurima välja, kas piirirajatiste taastamise korral võivad eestlased teisaldada mulla Läti territooriumile.
Kevadel 1991 tegutses Eesti-Läti ja Eesti-Vene majanduspiiril 20 kontrollpunkti. Veel 17 punkti oli Peipsi ääres rajamisel. Kokku teenis piiril ligi 600 inimest. Välja oli õpetatud üle kahesaja majanduspiiri kaitseteenistuja ja sama palju õppis Peipsi ääres Remniku külas õppekeskuses. Linnades ja maakondades tegutsesid Eesti võimude poolt loodud riigi- ja piirikaitse osakonnad, mis suunasid poisse aega teenima või tööteenistusse.
Majanduspiiri loomist saatsid suured vaidlused. Rahvuslased polnud rahul, et valitsus tegeles vaid Eesti NSV piiridega, mitte aga pärast sõda Venemaaga liidetud Narva jõe taguste alade ja Petserimaaga.
Ülemnõukogu riigikaitsekomisjon pidas sõna “majanduspiir” poliitiliselt valeks. Komisjon pakkus asemele pikka ja lohisevat nime: “kontrollpunktide süsteem Eesti Vabariigi territooriumil siseturu kaitseks, migratsiooni kontrollimiseks ja kuritegevuse vastu võitlemiseks”. Loomulikult ei läinud see rahva seas käibele, kuigi oli sisult õige.
Piirikaitsjate peamine ülesanne oli takistada keelatud kaupade väljavedu. Nimekiri oli pikk: ahjupotid, küttepuud, turbabrikett, naaritsanahad, lahtine mineraalvesi ja nii edasi. Lisaks sellele kehtis majandusminister Jaak Leimanni poolt kinnitatud loetelu kaupadest, mida võis välja viia vaid erilubadega. See oli veel pikem, alates toiduainetest: liha, juust, või, närimiskummi… Aga ka sukad-sokid ja aluspesu, tapeet, viin, konjak, õlu, kõnniteeplaadid, tsement, puittaara ja taaraalused.
Majanduspiiriga oli probleeme palju. Kontrollpunktides tegutses inspektoritena isikuid, kes ei olnud läbinud vastavaid kursusi ja kellel polnud töölepingutki. Kuna piirikaitsjatel puudus relva kandmise õigus, siis pidi igas kontrollpunktis valvama kaks politseinikku. Piirikaitsjate ning politseinike taust ja elukogemus võisid olla vägagi erinevad.
21. veebruari Võru Teatajas rääkis Tallinna Lenini rajooni piirkonnainspektor miilitsaleitnant Argo Jõgis, et Kodukaitse saadab piirile juhuslikke mehi: “Kui mees ikka jutu sees kelgib, et on tapmise pärast kaheksa aastat kinni istunud, ja teine tuleb selle vastu välja oma viie türmiaastaga, ega siis nende meestega ikka õiget koostööd tee. See ei tähenda kaugeltki, et piiril ainult sellised ongi.”
Samasuguseid probleeme oli politseil ka mujal