Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
piiri, kuidas parajasti tuju. Kes tahtis, näitas dokumente, kes tahtis, sõitis lihtsalt läbi. Kui Iklas peeti kinni armee meditsiiniauto, lubas vihane polkovnik tulla järgmisel korral tanki ja 40 mehega. Sellised ähvardused polnud haruldased. Tihti olid jõud nii ebavõrdsed, et mingisugune kontroll polnud mõeldav. Näiteks 22. aprillil sai piirivalve korrapidaja Eesti-Vene piirilt teate, et “Koidula piiripunkti läbisid jalgsi umbes 1200 automaatidega varustatud dessantväelast. Neid saatsid kaks autot.”
Lisaks reisirongide lauskontrollile pakkus Eriteenistus võitluseks “kotipoistega” välja veel ühe abinõu. See kandis nimetust psühholoogiline “müra”.
Nimelt külastas Eestit üha vähem turiste mujalt Nõukogude Liidust. Üheks selle põhjuseks peeti Moskva keskajakirjanduse Eesti-vastast kampaaniat. Inimesed lihtsalt ei julgenud Baltikumi sõita.
Eriteenistus soovitas Moskva poolt levitatud desinformatsiooni julgelt Eesti huvides ära kasutada: “See “müra” peaks toimuma juba lähemal ajal. Võimendades varem massiinformatsioonis avaldatut, suudaksime suurel määral hoida tagasi n-ö “kotipoiste” gastroleerimist.”
“Mul on hea meel esitleda proua Talvetit, kes on meie, küll mitte saadik…” alustas Lennart Meri.
“Mitte veel!” torkas François Scheer vahele. Ta oli Prantsuse välisministeeriumi peasekretär ja eestlaste tänane võõrustaja. Kohtumine toimus Quai d’Orsay’l, nagu diplomaatilistes ringkondades Prantsuse välisministeeriumi kutsuti.
“Jah, mitte veel,” nõustus Meri. “Kuid kellest ehk saab meie esimene naissaadik.”
35aastane Malle Talvet oli tuntud kui paljulubav tõlkija. Meri tahtis panna Talveti juhtima Pariisis avatavat Eesti kultuuri- ja infokeskust.
Sellised keskused tegutsesid juba Taanis, Rootsis, Soomes ning olid kavandamisel Saksamaal, Inglismaal ja Washingtonis. Meri strateegia kohaselt oli sisuliselt tegemist Eesti varisaatkondadega.
Näiteks detsembris 1990 Kopenhaagenisse lähetatud Välisministeeriumi ametlik esindaja Arvo Alas pidi alustuseks selgitama välja Taani ühiskonna struktuuri ja jagama selle viieks:
1) kohalikud eestlased
2) estofiilid (aktiivsed ja passiivsed)
3) Eesti ja teiste Balti ringkondade suhtes soodsalt meelestatud ringkonnad
4) neutraalne demokraatlik üldsus kui potentsiaalne liitlane
5) Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvumise suhtes negatiivselt meelestatud elemendid.
Alase ülesanne oli suurendada 2. ja 3. gruppi 4. ja 5. arvel. Peale selle pidi ta esinema Taani ajakirjanduses ning koostama välisministeeriumi jaoks igasuguseid analüüse. Neid kirjutas Alas vanadel, Taani välisministeeriumi poolt maha kantud arvutitel. Nii Kopenhaagenis kui teistes Põhjamaade pealinnades said infobürood asukohariikide valitsustelt tõhusat abi.
Keerulisem oli lugu Bonnis. Sinna maad kuulama saadetud Tiit Matsulevitš raporteeris Merile 16. aprillil: “Saksa valitsust ei saa sundida praegu avalikult kaitsma Baltikumi huvisid.” Bonn pidas esmatähtsaks vabaneda Ida-Saksamaal asuvatest Nõukogude vägedest ega riskinud Moskvaga tülli minna. Kuid eestlased võisid paluda infobüroo jaoks raha arvukatelt Saksamaal tegutsevatelt poolriiklikelt fondidelt või erakapitalilt.
Meri tundis huvi, kas Prantsusmaa oleks nõus toetama infobürood näiteks kahe aasta jooksul.
“Kas te kavandate täiesti oma, Eesti infobürood või Balti bürood?” uuris Scheer.
“Balti riikide poliitika Nõukogude Liidu suhtes on enam-vähem ühesugune,” vastas Meri. See polnud päris tõsi. Erinevalt Eestist ja Lätist kuulutas Leedu ennast märtsis 1990 sõltumatuks riigiks. See põhjustas terava konflikti Kremliga. Aga ka Lääs ei tunnustanud Leedu iseseisvust.
“Ma tahan olla võimalikult lojaalne Landsbergise suhtes,” jätkas Meri. “Kuid meil on siiski veidi lahkuminevad seisukohad. Välispoliitika arendamiseks Pariisis võiksid meil olla eri bürood.”
Edasi avaldas Meri delikaatse saladuse. “Sidega on palju probleeme. Me ei usalda hästi liini Prantsuse saatkond Moskvas – Eesti esindus Moskvas – Tallinn. Kas te näete võimalust side pidamiseks Helsingi saatkonna kaudu? Ka Poola, USA ja teiste maadega ajame asju Helsingi saatkondade kaudu.”
Usaldusväärse sidepidajana pakkus Meri välja Kulle Raigi nime. Raig juhatas Helsingis veebruari algul avatud Eesti kultuuripunkti. Enne seda oli ta töötanud aastaid Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetajana.
Scheer ei näinud probleemi. “Kui te nii soovite. Prantsuse saatkond Helsingis saab sidekanaliks.”
Kohtumine Quai d’Orsay’l jätkus. “Eestis on liikumisi – idealistlikke, romantilisi, kuid tagajärgedelt Eesti-vastaseid, kes arvavad, et tuleb toetada ja toetavad teisi Nõukogude Liidu rahvaid. Selleks, et aidata kaasa Nõukogude Liidu lagunemisele,” rääkis Meri. “See pole meie huvides.”
“Muidugi,” nõustus Scheer. “Balti küsimus on omaette. Me tahame, et see laheneks. Nõukogude Liidu siseprobleemide suhtes oleme palju ettevaatlikumad.”
Meri kasutas juhust. Ta viis jutu 11. märtsil enda poolt Kopenhaagenis alla kirjutatud Eesti-Taani lepingule. See nägi ette mõlema riigi vahel diplomaatiliste suhete sõlmimist, niipea kui olukord seda võimaldab. Leping ajas Moskva vihale ning Taani suursaadik kutsuti Nõukogude välisministeeriumisse peapesu saama. Lääne diplomaatilistes ringkondades äratas see vahejuhtum suurt tähelepanu.
“Kas analoogiline dokument tuleks kõne alla Prantsusmaa ja Eesti vahel?” uuris Meri. “See on küll sümboolne žest. Kuid väga selge tähendusega. See võiks mõju avaldada ka meie ja Nõukogude Liidu läbirääkimiste käigule, mis praegu pole ikka veel päris õiged läbirääkimised. Moskva tahab lihtsalt aega võita.”
Scheeri asemel võttis sõna René Roudaut, teine kohtumisel osalev Prantsuse diplomaat. Nõukogude Liit oli mehe spetsialiteet, ta oli töötanud Moskvas Brežnevi ajal. Roudaut tsiteeris oma ülemust, välisminister Roland Dumas’d. Too ütles paar kuud tagasi, et praegusel ajal, kui asjad on väga segased, ei tahaks Prantsusmaa osaleda aktiivselt selles “hallis tsoonis”.
“Ma mõistan,” ütles Meri. “Aga meie paraku oleme selles “hallis tsoonis”. Me peame tegema pisikesigi samme. Saama liikmeks rahvusvahelistes organisatsioonides.”
Scheer juhtis viisakalt tähelepanu, et Prantsusmaad ei maksa võrrelda Taaniga. “Prantsusmaa on ka ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige, kus meil on käimas privilegeeritud dialoog Nõukogude Liiduga. Ja selles “hallis tsoonis” ei tahaks me avantüüre, mis komplitseeriksid meie dialoogi Moskvaga. Meie vastutus rahvusvahelises plaanis on suurem.”
“Me ei tahaks igaveseks sinna “halli tsooni” jääda,” ütles Meri.
“See on loomulik,” nõustus Scheer. “Kuna me arvame aga, et te ei saa saavutada tõelist iseseisvust ilma tõeliste läbirääkimisteta Moskvaga, siis me ei tahaks kuhjata ärritusmotiive. Tuleb vaadata rahvusvahelises dimensioonis: kas surve avaldamine Moskvale on positiivne või negatiivne? Ärgem tehkem Gorbatšovi ülesannet keerulisemaks, jätkem talle veel šanss. Kui progressi ei toimu, peavad lääneriigid muutma hoiakut.”
Kõik Meri katsed suuremat toetust saada põrgatati prantslaste poolt tagasi. Aga välisminister ei andnud järele, vaid tõi näite Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi ajalehest Krasnaja Zvezda. Seal oli ilmunud artikkel, et Nõukogude Liidu kaitseliin olgu jälle 1939. aasta tasemel.
“Pressis, televisioonis räägitakse Balti riikide “nakkusest” negatiivselt,” arutles Meri. “Jääb mulje, et tahetakse veenda, et neist tuleks lahti saada. Räägitakse Balti viirusest, nagu omal ajal bolševismi viirusest 1920, mis tingis “sanitaarkordoni”. See oleks nüüd Nõukogude Liidu huvides. Balti riikidest moodustuv neutraalne tsoon oleks ka Nõukogude Liidu majanduse huvides. Baltimaad on alati olnud Euroopa eelpost, samas tunneme Nõukogude Liidu probleeme.”
Meri jätkas: “Nõukogude