Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
Jaak Leimann lisas seepeale: “Mulle räägiti, et Lasnamäe bussis Dvigateli töölised olid sõimanud Gorbatšovi lausa üle bussi.”
Mure venelaste käitumise pärast kasvas iseäranis suureks paar nädalat enne märtsikuist iseseisvusreferendumit. 17. veebruari valitsuse istungil oli Meri jaganud Eestis elavad venelased kolmeks:
– 45 protsenti toetab iseseisvust, kuna Eesti pakub normaalsemat elu ja nad ei näe apartheidiohtu.
– 45 protsenti ei ole otsustanud.
– 10 protsenti moodustavad agressiivsed sõltumatu Eesti vastased.
ÕHUS ON PAATOST: Kodukaitse ja Eesti piirikaitse rajaja Andrus Öövel annab Edgar Savisaarele aru olukorrast riigis.
“Mul on üks lihtne ettepanek,” ütles Meri. “Mulle tundub, et me alahindame seda üldist väsimust, mis venelaste hulgas praegu olemas on. Ja on üks lihtne lause. Kui hääletate vastu – hääletate kommunistliku pasa poolt!”
Valitsus purskas naerma. Meri jätkas. “Ja see läheb peale ohvitserile, perenaisele, kaevurile ja ta ei lähe peale nendele kümnele protsendile, kes saavad palka sealt künast.”
“Õigus,” nõustus üks ministritest. “Ainult, et sellise tekstiga ei saa muidugi Vabariigi Valitsus välja minna.”
“Ega ma ei ütlegi, et sa pead plakati kõrval seisma,” rahustas Meri. “Need plakatid sünnivad nagu seened iseenesest.”
Meri prognoos osutus liiga optimistlikuks. Referendumil hääletas Eesti iseseisvuse poolt umbes veerand mitte-eestlastest. See oli siiski tubli samm edasi, sest 1989. aastal oli neist toetanud iseseisvust vaid 7 protsenti.
Üks päev enne Sakala keskuses algavat Rahvarinde III kongressi oli Savisaare valitsus viinud ellu kaitseoperatsiooni vastavalt Interrinde koosolekult hangitud infole. Kodukaitse käskkiri kõlas nii:
“Käskkiri nr 59
Seoses Eesti Vabariigi Valitsuse poolt korraldatud kaitseoperatsiooniga vabariigi sidekeskustes normaalse töörütmi tagamiseks käsin
Eesti Kodukaitse organisatsiooni Tallinna Maleval kehtestada valverežiim Eesti Ringhäälingu saatekeskustes ja Tallinna Teletornis.
Kogu tegevuse eest vastutavaks määrata Tallinna Maleva ülem hr. I. Tiri.
Kulud kinnitada vastavalt esitatud eelarvele.
Eesti Kodukaitse staabiülem: A. Öövel.”
Kaitsemeetmed pidid tagama sidekeskustes “normaalse töörütmi”. Operatsioonile kulus 1700 rubla, millest jätkus 200 inimese toitlustamiseks ja transportimiseks.
Olles võtnud tarvitusele ettevaatusabinõud, sai Savisaar pühenduda kongressi delegaatide ees sõna võttes Eesti iseseisvumise väljavaadetele. Ta leidis, et Moskva käitub Charles Maurice de Talleyrand’i, oma pika elu jooksul nelja Prantsuse kuningat ja Napoleon I teeninud diplomaadi õpetuse järgi. “Talleyrand on öelnud: kui tahad võita, siis on teinekord kasulik mitte midagi teha.”
Eesti puhul tähendas see venitamistaktikat. “Keskus ei aja meie vastu aktiivset poliitikat,” rääkis Savisaar. “Ta ei anna aga ka meile võimalusi tupikust välja tulla, ta vintsutab ja väsitab meid just nimelt ebamäärasusega.”
Savisaar nägi olukorrast vaid üht väljapääsu, Eestis elavate venelaste kaasamist. “600 000 inimest võib blokeerida 900 000 inimese mis tahes samme – kui 600 000 muidugi läheb selle peale välja,” arutles Savisaar. “Ühed teevad näo, et venelasi pole olemas. Teised püüavad neid vaid rahustada ja tegelikest probleemidest eemal hoida. Kolmandad on jätnud nad rahumeeli intrite meelevalda.”
Savisaar nimetas mitmeid venelasi huvitavaid teemasid: inimõiguste järgimist, neile võimuorganites esindatuse tagamist ja tegelikku kultuurautonoomiat. Mida ta ise arvab, seda Savisaar aga selgelt välja ei öelnud, pöördudes kuulajate poole retoorilise küsimusega: “Peame selgelt vastama, kas tuleviku Eesti riik on meie seisukohalt põhiliselt üherahvuseline või elab siin kaks suurt kooslust. Ning kui nii, siis kuidas nad omavahel hakkama saavad?”
Tegelikult üritas Savisaar mõjutada venelasi juba mitmendat kuud erinevate psühholoogiliste võtetega, millest ta avaliku üritusena toimuval kongressil targu vaikis.
Kui Interrinne korraldas aasta algul Eesti valitsuse vastu streike, pidid Rahvarinde aktivistid saatma haiglatest, koolidest ja lasteaedadest tänuavaldusi. Need olid adresseeritud Narva elektrijaamade töölistele ja Ida-Virumaa põlevkivikaevuritele selle eest, et “nende pidev ja kohusetundlik töö kaitseb kõiki inimesi külma, nälja ja raskete õnnetuste eest”.
Mõjuvõimsate venelastest tehasejuhtidega pidas Savisaar läbirääkimisi isiklikult, tehes seda puhtas raha keeles. Lohusalus toimunud kohtumisel tundsid direktorid huvi, kas neil oleks õigus omada teatud osa aktsiaid. Savisaar rääkis sellest 28. jaanuaril valitsuse istungil: “Kas me lähme selle peale või ei lähe? Palju me võidame ja palju me kaotame? Ettevõtte direktor omaks õiguse ise jaotada oma lähikonnale 10 protsenti aktsiaid.”
Piltlikult öeldes käis jutt kuldsetest käeraudadest. Majandusminister Jaak Leimann kiitis idee heaks.
“MÄNGURI” PRINTSIIBI AUTOR: Vladimir Juškin.
Savisaare idapoliitika üks arhitekte oli Vladimir Juškin, endine kompartei ametnik. Tänu parteitööle tundis ta kõiki olulisemaid venelastest tippjuhte, sealhulgas Interliikumise liidreid. Juškin kirjutas kokku ambitsioonika plaani Eesti idapoliitikast, mis soovitas lähtuda “Mänguri” printsiibist. Selle kohaselt ei saanud Eesti ajada iseseisvat ja tugevat idapoliitikat selle sõna täielikus tähenduses. Kuid Juškini arvates võis Eesti teostada edukalt oma poliitilisi huve idas, kasutades ära NSV Liidu sisemisi ja väliseid vastuolusid ning vigu, aga ka tema liitlaste möödalaskmisi. “Hoia silmad lahti… ja tegutse,” kirjutas Juškin oma plaanis.
Muuhulgas nägi Juškin ette Eesti venekeelses meedias uue kangelase – “tüüpilise keskklassi esindaja” loomist. Selleks sobis näiteks “edukas ettevõtja”. Plaani punkt 6.3 kohaselt tuli panna Tallinnas tööle oma televisioon, millele pidi järgnema satelliittelevisiooni rajamine.
“Mänguri” printsiip polnud ainus tegevusvariant venelaste hõlmamiseks, millega valitsusjuhi lähikond tegeles. Suurim projekt seostus Ida-Virumaal vabamajandustsooni loomisega. See oleks andnud Narvas tegutsevatele ja loodavatele väliskapitali osalusega ettevõtetele pikemaaegseid maksusoodustusi.
See plaan häiris paljusid eestlasi, sealhulgas rahvarindelasi. Nimelt ei tahtnud venelastest narvakate enamik Eesti iseseisvumisest midagi kuulda. 1990. aastal otsustas Narva linnavolikogu, et linn jääb Nõukogude Liidu koosseisu.
Narvas kehtisid edasi üleliidulised seadused, mitte Eesti omad. Sama lugu oli Kohtla-Järve ja Sillamäega. Venelaste vastupanu sümboliks kujunes kohalike omavalitsuste hoonetel lehviv Eesti NSV siniste merelainetega punalipp. Kui aga valitsus asus moodustama Eesti politseid, soovisid kolm mässulist linna säilitada miilitsa, allutades selle otse Nõukogude Liidu Siseministeeriumile. Eesti siseminister Olev Laanjärv suutis Moskvat siiski veenda ettepaneku mõttetuses.
MUREMÕTTEIS: Majandusminister Jaak Leimann.
Märtsi alguses oli Narva küsimus viinud Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli juures toimunud nõupidamisel suure konfliktini. Seal põhjendas Savisaar vabamajandustsooni loomise hädavajalikkust väitega, et “Narva on libisemas Eestist välja”. Vastuseis oli ühine ja terav. Esimesena ründas Teaduste Akadeemia president, majandusteadlane Arno Köörna. Ta torkas: “Eritsooni loomine on üks samm Narva eraldumisele.” Akadeemikut toetas Rüütel: “Kui Nõukogude kapital tungib meile selle kaudu, siis ei saa juttu olla Eesti iseseisvumisest.”
Savisaar