Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
11.00 kõneles Landsbergis parlamendile, et ta oli rääkinud Gorbatšoviga. Gorbatšov oli teatanud, et sõjaväge rohkem Leedus ei kasutata. Vahepeal okupeeriti kl 12.15 Vilniuses veel üks hoone. Hoones paikneb kohalik raadiojaam ning praegu pole Leedu raadiot Vilniuses enam kuulda. Ainult “Päästerinde” jaam töötab pidevalt.
Landbergis pöördus täna ülejäänud maailma poole ja küsis: kes õigupoolest juhib Nõukogude Liitu?
QUARTO Parlament on olnud ja on ka praegu istungil. Arutab olukorda. Kl 16.00 anti häire võimaliku õhudessandi kohta parlamendihoone katusele (mis on täiesti lame). Jätkuvalt tuhandepäine rahvamass.
KES KAITSEB VÄLISMINISTRI PEREKONDA? 24. märtsil 1991 Kodukaitse korrapidaja päevikusse tehtud sisekanne. Helle Pihlak ja Lennart Meri tütar Tuulega.
QUINTO Leedu teine peaminister, imėnas, pole vaatamata taas välja ilmumisele eilse müstilise kadumise järel enam peaministri ametikohal. Tema asemel on postil nüüd Gediminas Vagnorius, kes nimetati ametisse suure kiiruga 13nda hommikul; kohe, kui Simenase kadumine sai teatavaks. V. on sündinud 1957. aastal ning majandustegelane. Parteitu. V-lt oodatakse uue valitsuse loomist. Esialgu jäävad ametisse enamik neist, kes võtsid vastu Rootsi arvuka Leedu-delegatsiooni.
SEXTO hoian loomulikult Landsbergisega kontakti, mh on ta mulle kinnitanud, et on saanud kätte peaministri ja Põhjamaade välisministrite kirja Gorbatšovile. Väljendab oma tänu, kuid märkis lakoonilise teravusega: “Ma soovitaksin teil hoolega kindlaks teha, kas Gorbatšov on kirjad kätte saanud. Me usume, et teda praegusel hetkel blokeeritakse.”
Voolanud veri tõi leedulastele enneolematult suure kaastunde ja toetuse Venemaal. Mõjukas ajaleht Moskovskije Novosti nimetas Vilniuse sündmusi “Veriseks pühapäevaks”.
20. jaanuaril toimus Moskvas Maneeži väljakul Baltikumi toetuseks massimeeleavaldus hoiatava pealkirjaga “Täna Leedu – homme Venemaa”. Eesti Ülemnõukogusse saabunud faksis hinnati osavõtjate arvu rohkem kui 700 000 inimesele. Miitingul vastu võetud vihane resolutsioon nõudis muu hulgas karistusüksuste viivitamatut väljaviimist Baltikumist ja Mihhail Gorbatšovi lahkumist presidendi kohalt.
Meeleavaldajad kinnitasid oma toetust Vene NFSV Ülemnõukogu esimehele Boriss Jeltsinile: “Me ei luba muuta Venemaa ja teiste vabariikide territooriumi teiseks Afganistaniks! Ei kodusõjale! Tagurlus ei lähe läbi!”
Eestis kardeti Leedu sündmuste kordumist. Toompeale viivad tänavad suleti jaanuaris osalt suurte betoonplokkidega ning Ülemnõukogu ees patrullisid automaatidega miilitsad. Tavalised inimesed teatasid Eesti võimudele igast kahtlasest liikumisest. Suure tõenäosusega valisid nad oma tähelepanekute edastamiseks just Kodukaitse korrapidaja telefoninumbri.
Kodukaitse valvežurnaali täitsid ärevad sõnumid, nagu “Keegi vanahärra teatas, et tema arvates on Kloogale saabunud ešelon sõdureid, kuna jaama ümbrus olevat tugevasti tallatud”. Või “Helistas üks daam ja teatas, et Tallinn-Moskva lennukiga tuli Tallinnasse 6 noormeest, väga sõjaväelase olekuga”.
Viimastel nädalatel oli elu Eestis oluliselt rahulikum ja paanilisi kõnesid vähem. Kell 19.20 helises telefon Kodukaitse staabis sel õhtul teist korda. Rein Mill tõstis toru. Ta kuulis naisterahva häält. Mill haaras sinise pastaka ja kirjutas kaustikusse: “Helistas Lennart Meri abikaasa, palus kaitset”.
15. märtsil oli välisministri Nõmme koju päeval sisse murtud. Vargad tuhnisid paberites ja lahkusid koos hunniku videokassettidega, mis sisaldasid Meri poolt Venemaa ekspeditsioonidel filmitud materjali. Kes seisis sissemurdmise taga ja mida ta otsis, jäi selgusetuks. Aga välisministri perekond teadis, et nende majal hoidsid silma peal Eesti iseseisvuse vastased. Korra peitis pere vanem poeg Mart ennast aeda ära ja jälgis jälgijaid, kes istusid autos sadakond meetrit eemal metsaveeres.
Samal päeval pärast sissemurdmise avastamist palus Keskrajooni politseikonstaabel organiseerida kolmeks-neljaks päevaks Meri maja valve. Tol korral saatis Kodukaitse ööseks kohale patrullauto. Enne Ameerikasse sõitu uuris Meri isiklikult, kas “Pilviku 3 tuleb valve peale?”. Kodukaitse võimalused välisministrit aidata olid piiratud. Patrullauto sai käsu sõita aeg-ajalt Pilviku tänavalt läbi, kino Võit insener Mairo Kesler aga jäi vabatahtlikult kuni hommikuni välisministri maja valvama. Meri rääkis tol korral oma murest ka Eriteenistuse juhi Jaan Tootsiga, kes lubas saata 25. märtsi päeval kohale kaks meest. Edasi pidi maja jääma valveta.
Äsja lõppenud telefonikõnega oli välisministri elukaaslane, Draamateatri näitleja Helle Pihlak uuesti abi palunud. Mill võttis raadiosaatja teel ühendust patrullautoga “Lõuna 1” ja saatis selle Nõmmele Pilviku tänavale. Kui patrull kell kaks öösel oma töö lõpetas, jäi üks meestest veel Meri maja valvama.
Peakonsul Ernst Jaakson valmistus kirjutama eesti rahvale avalikku kirja Arnold Rüütlist. Jaakson teadis, et see on oluline tekst.
Kulunud kirjutuslaual seisis tema ees musta värvi kirjutusmasin Royal. Masin oli vana ja mehaaniline, aga siiski noorem kui Jaakson ise, kes eelmisel aastal oli saanud 85aastaseks. Temaealised ameeriklased veetsid pensionipõlve, aga Jaakson sõitis igal hommikul rongiga eeslinnast New Yorgi kesklinna tööle. Tööst oli saanud vana mehe jaoks kogu tema elu sisu. Vaid harva võttis Jaakson ette reisi New Yorgist paarisaja kilomeetri kaugusele idaranniku kasiinopealinna Atlantic Citysse. Talle meeldis mänguautomaatide taga lõõgastuda.
Jaakson oli saabunud Ameerikasse 17. juunil 1929. Välisministri abi saatis ta Tallinnast teele sõnadega: “Teie lähete nüüd siis džunglisse!” USA presidendiks oli tol ajal Herbert Clark Hoover, riigis kehtis keeluseadus ja alkoholi müüdi salakõrtsides.
Eestil ei olnud USAs saatkonda, vaid kõigest konsulaaresindused. Jaaksoni esimeseks peatuspaigaks sai Eesti esindus San Franciscos, kus ta alustas aukonsuli sekretärina. Kolme aasta pärast sai ta lähetuse New Yorki. Kõik muutus 1940. aastal, kui Eestis astus ametisse Johannes Varese valitsus. Tallinnast saabunud telegramm teatas peakonsuli kohusetäitja Johannes Kaivi ja asekonsul Jaaksoni ametist vabastamisest. Seejärel nõuti meeste viivitamatut naasmist Eestisse ja kogu vara üle andmist Nõukogude Liidu diplomaatidele. Seda nad ei teinud ning peagi kuulutas Riigi Teatajas ilmunud dekreet nad koos teiste välismaale jäänud diplomaatidega riigireetjateks. Jaakson ja tema ametivennad tuli pärast tabamist 24 tunni jooksul maha lasta.
Kuna Ameerika Ühendriigid Eesti liitmist Nõukogude Liiduga ei tunnistanud, jätkas peakonsulaat oma tegevust. Pärast Kaivu surma sai Jaaksonist tema mantlipärija. Nii oli Jaakson viimane ikka veel ametis olev Eesti Vabariigi riigiametnik.
Jaakson kandis tiitlit “Consul General in charge of Legation” – peakonsul saadiku ülesannetes. Diplomaatias harva kasutatav ametinimetus tegi mehele tuska. Ta pidas seda kohmakaks ja segadust tekitavaks. Jaakson oleks soovinud olla Chargé d’Affaires ehk Eesti asjur. Hoolimata palvetest ei pidanud USA välisministeeriumi protokolliosakond vajalikuks tiitlit muuta. Jaakson ise seda teha ei saanud.
Kuigi USA tunnustas Jaaksonit ametlikult Eesti Vabariigi kõneisikuna, ei pööranud õieti keegi talle tähelepanu. 1973. aastal Pekingis esimees Maoga kohtudes ütles välisminister Henry Kissinger, et tal pole õrna aimugi, millega Ameerikas asuvad Balti esindajad tegelevad. Ja lisas, et nende olemasolu ei mõjuta kuidagi USA suhteid Nõukogude Liiduga.
KOHTUMINE DAAMIGA PUNASES: Peakonsul Ernst Jaakson surub kätt esimese leedi Barbara Bushiga, abikaasa George vaatab pealt.
Kui Eestis algas 1988. aastal laulev revolutsioon, sai Jaaksonist nõutud inimene. Ameerika valitsus tahtis temaga rääkida. Varem tavalise ühe ametniku asemel võttis teda välisministeeriumis vastu korraga mitu inimest. Nad tahtsid kuulda, mis Eestis uudist. Viimasel ajal oli USA valitsus kõvasti pingutanud ja suutis oma teadmistega juba Jaaksonit üllatada. Jaanuaris kuulis Jaakson esimest korda, et Eestist on avaldatud soovi Arnold Rüütli visiidiks.
Seda