Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
ja Euroopa ei toeta baltlaste liikumist täieliku iseseisvuse poole.
PRESIDENDI MEESKOND: George Bushi kõrval on tema väliseestlannast tõlk Tiina Ets. Valgel diivanil istuvad kõrvuti rahvusliku julgeoleku nõunik Brent Scowcroft ja Valge Maja personaliülem John H. Sununu.
Meri ja Rüütli vastuvõtt pidi kestma Valges Majas täpselt pool tundi. Seda oli palju, sest Bushi aeg maksis kulla hinda. Minutite arvu andis ette Brent Scowcroft, presidendi rahvusliku julgeoleku nõunik. Ovaalkabinetti kogunenud meestest oli Scowcroft ainus, kes oli osalenud Bushi ja Mitterrand’i kohtumisel. Just tema koostas presidendile salajase spikri, kuidas eestlastega edukalt toime tulla. Erilisi probleeme ta ei näinud. “President Rüütel on rääkinud, et tahab positiivset kohtumist ja hoidub tülikatest teemadest,” kirjutas Scowcroft. “Soodsa õhkkonna loomiseks saatis ta teile hiljuti seoses Lahesõjaga õnnitluskirja. Rüütli abid rääkisid välisministeeriumile, et ta hoidus teadlikult teilt selles kirjas midagi küsimast.”
Igaks juhuks arvestas Scowcroft võimalusega, et silmast silma kohtudes võib Rüütel paluda Eesti iseseisvumisele oluliselt suuremat toetust. Sel puhul pidi Bush ütlema, et peab eestlaste jaoks kõige paljulubavamaks lahenduseks siiski Moskvaga heas usus läbirääkimiste pidamist. See oleks olnud ilus diplomaatiline vastus. Tegelikult Scowcroftil nende läbirääkimiste edu suhtes mingeid illusioone ei olnud ning presidendile antud paberis ütles ta selle selgelt välja. Ta arvas, et Eesti-Nõukogude kõnelused kujunevad “väga pikaks” ja “valuliseks” ning nende lõpp on “ebakindel”.
Ülemnõukogu esimehe ja presidendi kohtumine algas kell 10.40. Sinises ülikonnas Bush pöördus tema paremal käel istet võtnud Rüütli poole ja asus aega viitmata asja juurde: “Mister president, meil on väga hea meel teid siin näha. Me oleme väga mures selle pärast, mis toimub Nõukogude Liidus. Mitte kellegi huvides ei ole näha KGB või sõjaväe ülemvõimu taastumist. Teie olete asjatundja. Ma tahaksin teada teie arvamust.”
Rüütel kuulas Bushi juttu ja selle tõlget eesti keelde, mida sosistas talle kõrva Arvi Jürviste. 34aastane Jürviste oli Eesti Välisministeeriumis üks kolmest nõunikust saadiku ülesannetes ehk “Ambassador at Large” ja kuulus Meri usaldusisikute hulka. Tema ülesanne oli hankida välismaalt koolitusi, et tulevasi Eesti diplomaate harida.
Jürviste oli lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi inglise ja saksa keele õpetajana. 1986. aastal oli ta pääsenud kolmeks kuuks keelepraktikale Suurbritanniasse. Kodueestlase kohta harukordselt hea võõrkeeleoskuse pärast kasutati teda tähtsamatel kohtumistel tõlgina. Kui mõni Eesti riigitegelane oma jutu mõttelõnga kaotas või sõnumiga rappa läks, võttis Jürviste endale vabaduse tõlkida nii, nagu ta Eesti välispoliitika huvides õigeks pidas. See sündis Meri vaikival heakskiidul ja oli Välisministeeriumi kollektiivne saladus.
Ovaalkabinetti kogunenud inimestest teadis seda Jüri Luik, kes istus koos Meriga ühel diivanil. Alles 24aastane, oli temagi nõunik saadiku ülesannetes ja pidi korraldama lääneriikides Eesti diplomaatiliste esinduste rajamist. Tänasel kohtumisel oli Luige ülesanne silmad ja kõrvad lahti hoida ning jutuajamisest kõik oluline üles tähendada.
Jürviste vaba ümberkäimine Rüütli jutuga ei jäänud märkamata Valge Maja oma tõlgil. Selleks oli Ameerika Hääle toimetuses töötav Tiina Ets. Luik nägi, kuidas Bushi kõrval istuv naine kohati vaevu naeru pidas, aga kodueestlasi ei reetnud.
Pärast viisakusavalduste vahetamist jõudis vestlus Balti riikide hetkeolukorra juurde.
Rüütel: “Te ehk teate, et eile oli Nõukogude ja Eesti läbirääkijate esimene kohtumine. Kahjuks ei tulnud sellest eriti midagi välja. Nõukogude poolel polnud volitusi läbi rääkida.”
Bush: “Mille üle te läbirääkimisi peate? Kas te ütlete: “Räägime sellest, mismoodi me saaksime iseseisvaks?””
“Meie ettepanek on, et peaksime esmalt määratlema oma praeguse staatuse,” alustas Rüütel. “Poliitiline olukord on muutunud. Pärast staatuse määratlemist oleme valmis astuma konstruktiivsesse, kainesse dialoogi majanduse, poliitika ja muudel teemadel.”
Järgnevalt kurtis Rüütel, et Moskva tahab ainult rääkida, ilma kuhugi välja jõudmata. Venelaste delegatsioonil paistsid puuduvat igasugused juhtnöörid edasiseks tegutsemiseks.
“Kas te arvate, et Moskva delegatsioonil pole sellepärast selget mandaati, et Gorbatšov on täiesti kistud võitlusesse Jeltsiniga?” uuris Bush. “Või sellepärast, et ta on mures sõjaväe ja KGB pärast?”
“Kahtlemata mõjutab ka surve KGB ja sõjaväe poolt NSV Liidu juhtkonna käitumist,” vastas Rüütel ümmarguselt.
Bush jätkas. Ta tahtis saada oma küsimustele selgeid vastuseid: “Kui Jeltsin oleks võimul, kas tema oleks nõus andma Baltikumile vabaduse?”
Rüütel: “Meil on Venemaaga leping, mis toetab Eesti täielikku iseseisvust. Kui ma Jeltsiniga rääkisin, ütles ta, et tema isiklikult pooldab Balti riikide iseseisvust, kuid et sellele ideele on raske toetust leida. Kui ma Gorbatšoviga viimati jaanuari lõpul kohtusin, oli ta Balti riikide iseseisvuse koha pealt peaaegu täitsa vait. Ja seda hoolimata sellest, et ma vaidlesin temaga, et pärast meie staatuse määratlemist suudaks me arendada oma majandust, millest oleks kasu ka kogu Nõukogude Liidule, mitte ainult Balti riikidele. ”
MIDA TA RÄÄGIB? Lennart Meri esineb Washingtonis pressikonverentsil. Arvi Jürviste tõlgib seda Arnold Rüütlile.
Bush: “Ma arvasin, et Gorbatšov ütles, et te võite saada oma iseseisvuse, aga vastavalt väljaastumise korrale, mis olevat väga keeruline.”
“Teil on päris õigus,” kinnitas Rüütel. “Väljaastumise kord ongi tehtud selleks, et mitte võimaldada välja astumist.”
Seepeale ütles Bush: “Ma olen rääkinud Mihhail Gorbatšoviga isiklikult rohkem kui ühe korra Baltikumi iseseisvusest. Kui Nõukogude pool seda lubaks, aitaks see neil Läänest toetust saada. Meie jaoks on küsimus just Baltikumis. Gruusia, Ukraina, kõik nad omavad õigust enesemääramisele ja peavad selleni ise jõudma. Aga Baltikum on eriküsimus. Me ei tunnusta mitte iialgi Balti riikide liitmist Nõukogude Liiduga.”
Sellega ütles Bush välja sõnumi, mida Scowcroft oli soovitanud tal kohtumise käigus kindlasti teha. Eestlastele tuli kinnitada Ameerika Ühendriikide jätkuvat toetust, aga mitte midagi enamat.
Pärast kohustusliku kava täitmist esitas Bush ühe hingetõmbega kõik need küsimused, mis teda tõeliselt huvitasid: “Aga mis juhtub Nõukogude Liiduga? Keegi meist ei oska seda ette näha. Teie olete asjatundja. Mis te arvate, mis juhtub? Kas Gorbatšov jääb võimule? Või tuleb võimule Jeltsin? Kas armee ja KGB pööravad ühiskonna paremale?”
VÄLISMINISTRI PIHTIMUS: Eesti konsuli Aarand Roosi omakäelised ülestähendused kohtumisest Lennart Meriga.
Olles kõik küsimused välja pahvatanud, lisas Bush rahustavalt: “Vastake ainult siis, kui te ei tunne ennast ebamugavalt. On lihtsalt väga tahtis tunnetada, mis hakkab juhtuma.”
“Ma vastan väga hea meelega,” tõlkis Jürviste Rüütli sõnu. “Laias laastus jaguneb Nõukogude ühiskond kaheks pooleks: liberaalseks ja reaktsiooniliseks – partokraatiaks. Meie viimasel kohtumisel ütles Gorbatšov jälle, et tema on demokraatia positsioonidel. Kuid nüüd on ta kaldunud üha enam partokraatia poole. Siit ka Jeltsini ja Gorbatšovi vaheline vastuolu. See pole niivõrd kahe isiku, kuivõrd kahe poliitilise suuna vaheline vastuolu.”
Nüüd tegi Bush midagi sellist, mida Scowcroft polnud presidendile ette kirjutanud: “Ma arvan, et teil on õigus. Aga kas Gorbatšov peab vastu? Kui te peaksite vedama kihla kümne dollari peale, kas te veaksite kihla tema vastupidamise peale?”
Nagu talle iseloomulik, ei andnud Rüütel ka seekord ühest ja selget vastust, vaid kasutas võimalust pikema jutu alustamiseks. Esmalt rääkis