Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
koguni kirjaliku palvega: “Saadikutel peaks võimaldama osta oma saadikuvolituste aja jooksul isiklik sõiduauto.” Vähem kui aasta pärast Ülemnõukogu tegevuse algust sai ihaldatud autoostuloa tervelt 31 saadikut.
Eesti riigi ees seisvate probleemidega võrreldes olid need tühised mured. Sellest hoolimata tekitas pehme mööbli ja muu parema kraami jagamine suuri pingeid. Aprillis 1991 teatas Ülemnõukogu Asjadevalitsus, et pole võimeline saadikuid rahuldama ja andis 38 avaldust defitsiitsete kaupade ostuks üle Ülo Nugisele. Nugis ei lasknud endale pähe istuda. Ta tuletas ametnikele meelde, et majandusküsimustega tegelevad nemad, ja saatis avaldused tagasi.
Rahval polnud Toompeal tolmuimejate ja vaipade pärast peetavast võitlusest õrna aimugi. Kui Tiit Made tegi aasta algul ettepaneku saadikute palka tõsta, saabus Ülemnõukogule hunnikute viisi kirju vihastelt eestlastelt.
“Ütleme Teile otse, austatud rahvasaadikud, et Teie ei ole veel sellist palgatõusu ära teeninud,” kirjutasid Türi remonditöökoja töölised. Mida oleksid nad veel siis kirjutanud, kui oleksid kuulnud defitsiitsete kaupade lunimisest?
Võrreldes Ülemnõukogu saadikute olmemuredega mõtles Leimann hoopis suuremates kategooriates. “Me vajame miljardeid dollareid kõva valuutat, et midagi üldse siin maal ära teha,” seletas ta saadikutele. Üheks raha teenimise kohaks pidi saama Ida-Virumaal loodav vabamajandustsoon. Veebruaris oli valitsus võtnud vastu määruse, mis vabastas Eesti riigile kuulekad Narva ettevõtted teatud juhul valuuta sundmüügist valitsuse valuutafondi. Nüüd sai Leimann nii selle otsuse kui uute kavandatavate soodustuste eest Ülemnõukogu liikmetelt vastu pead.
Tiit Made ennustas, et Narva hakkab kiiresti rikastuma. “Ja mul on kartus, et kõik muud natsionalistid, separatistid, fašistid ja muidu masohhistid kogu Eestist hakkavad minema Narvasse. Kas on mõõdetud välja, kui mitu kilomeetrit 2,5 meetri kõrgust traatvõrku läheks tarvis, et tõmmata Narvale ümber võrkaed, nagu on seda tehtud Hiina erimajandustsoonide puhul?”
Johannes Kass: “Kus on garantii, et kogu kapital ei tassita üle Narva jõe itta?”
Alar Maarend: “Miks ei kavatse valitsus asuda ettevõtlust soodustama kogu Eesti ulatuses?”
Jaak Jõerüüt: “Narva vabamajanduspiirkonna puhul on ehk selge, millist kasu see võiks tuua piirkonnale. Palju on öeldud, et see võiks kasu tuua ka Eestile. Ma esitaksin küsimuse selliselt: kas Eestile sellest tulenev kasu on ka kuidagimoodi põhjendatud? Ma ei ole kohanud ühtegi selget ja lühikest põhjendust.”
Priidu Priks: “Mille alusel te arvate, et Narva muudab oma suhtumist Eestisse siis, kui taskus hakkavad kõlisema dollarid?”
Mart Madissoon: “Põllumajandusele ei ole maksesoodustusi ega midagi. Kas tõepoolest praegu poliitiline aspekt on selles küsimuses tähtsam kui majanduslik aspekt?”
Peet Kask: “Kas üldse on mõeldav vabamajanduspiirkond luua riigi poolt, kes ei kontrolli oma piire ja kellel ei ole oma tolli?”
Otse Leimanni silme all läks tema poolt Savisaarele kolm kuud tagasi öeldud ennustus täide. Vaidlus käis puhtpoliitilisena. Majandusministri katsed asja rahalisest küljest arutada ei paistnud huvitavat kedagi. Lüüasaamine oli paratamatu.
“Me tõepoolest loodame, et tulles Narvale vastu, Narva hakkab seadusi täitma,” tunnistas Leimann lõpuks tõde. “Kui kellelgi on mõni parem idee, kuidas Narva seadusi hakkaks täitma, siis palun tulge nende ideedega välja.”
Saalis istus 65 rahvasaadikut. Keegi neist ei võtnud Leimanni üleskutset vastu.
Ka väljaspool Ülemnõukogu oldi sama meelt. Jüripäeval 1991 kirjutasid Kalamaja töökollektiivi pensionärid ja paljud teised elanikud kirja Ülemnõukogule: “Lugupeetav härra President! Pöödume Teie poole suure murega. On liikvele läinud mõte Eestimaad jagama hakata. Meie – tavalised inimesed – ei saa lihtsalt aru, kuidas see üldse võib mõnele saadikule ja Valitsusele pähe tulla. Härra President – me palume – kasutage oma veenmisjõudu ja hävitage see ohtlik ettevõtmine.”
Ning Eesti Komitee kuulutas oma otsuses 25. aprillil: “Eesti Komitee loeb Narva vabamajanduspiirkonna loomise kava suunatuks Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse lõhkumisele ning Kirde-Eesti integreerimisele Loode-Vene majandussüsteemi. Selle kaugemaks eesmärgiks on Kirde-Eesti eraldamine Eesti Vabariigi maa-alast.”
“Siin raadio Lootus. Raadio Lootus töötab raadio Nadežda lainetel. Siin raadio Lootus.”
Anatoli Tupikin ei kuulnud eestikeelset kutsungit. Ta istus Moskvas, Nadežda leviala piirdus aga umbes 80 kilomeetriga Tallinnast. Kuid Nõukogude Liidu riikliku tele-raadiokompanii esimehe asetäitja teadis pisikest raadiojaama hästi.
Arnold Rüütel ja Edgar Savisaar nõudsid Nadežda sulgemist. Ent nende käed osutusid lühikeseks. Jaama toimetus oli registreeritud Moskvas üleliidulises tele-raadiokomitees. Jaam ise tegutses Keilas Nõukogude tankipolgu territooriumil. Nii jäi ainsaks võimaluseks Moskva ülemuste pommitamine protestikirjadega. Juba pool aastat saatsid nad Moskvasse jaama peale järjekindlalt kaebusi. Neid said nii president Mihhail Gorbatšov kui teised kõrged võimukandjad. Üht sellist kaebust Tupikin Ministrite Nõukogu jaoks praegu lahendaski.
Eestlaste meelest õhutas Interliikumise häälekandjana tegutsev Nadežda rahvustevahelist vaenu ja tegi sõjapropagandat. Tupikin nägi asja teisiti: raadiojaam järgis oma tegevuses Nõukogude konstitutsiooni. Enamik jaama programmist läks eetrisse vene keeles, kuid raadio Lootuse nime all tehti ka eestikeelseid saateid.
MAAILMA VÕIMSAMAID MEHI: Nõukogude Liidu kaitseminister, Nõukogude Liidu marssal Dmitri Jazov.
Eesti võimud olid Nadežda peale maruvihased. Keila linnavalitsuse arvates levitas jaam tervistkahjustavat kiirgust. Harju maakonna volikogu kahtlustas, et saatja häirib maakonnahaigla aparatuuri tööd. Eesti tervishoiuametnike mõõtmised tõestasid, et kiirguse parameetrid püsisid normide piires. Ka haigla diagnostikaseadmete töö segamine ei leidnud kinnitust.
Korduvalt arutas Nadežda tegevust Ülemnõukogu ajakirjanduskomisjon. Eesti Raadio peadirektor Peeter Sookruus rääkis saadikutele, et vaenulikku saatjat tuleks hakata kuidagi pitsitama. Kuna jaam vajas päris palju energiat, soovitas ta vähendada energia hulka. See plaan kuulus teostatavuse poolest siiski utoopia valdkonda.
Interliikumine soovis oma saateaega ka Eesti Raadios. “Siis tahavad kõik rohelised jt,” ütles Sookruus ajakirjanduskomisjonis 16. oktoobril 1990 toimunud arutelul. Eesti Raadio uksed jäid suletuks. Sellest sai Moskva jaoks peamine põhjendus, miks Nadeždat üldse vaja on. Kaitseministri esimene asetäitja, armeekindral Mihhail Moissejev seadis jaama sulgemise eeltingimuseks interliikujate lubamise Eesti Raadiosse.
Eesti valitsus pidas Nadeždat nii ohtlikuks, et lasi selle saateid lindistada. Eetris räägitud jutt kirjutati sõna-sõnalt maha ja saadeti riigikantseleisse analüüsimiseks.
Enne Eesti iseseisvusreferendumit loeti raadio Lootuses ette näiteks kiri, mille saatis toimetuse väitel keegi anonüümseks jääda sooviv vanem eestlane:
“Te ütlete, et muukeelset elanikkonda siin Eestis diskremineeritakse. See pole nii. Sest diskremineeritakse ka ju eestlasi, just lihtsaid tööinimesi. Kogu selle valitsuse poliitika on inimvaenulik. Kogu see hindade tõus ja maksud.”
EETRISÕJA RINDEJOON: Interliikumise raadiojaama Nadežda saateid sai kuulda 80 kilomeetri raadiuses Tallinnast.
“Ka Nõukogude Liidus tahetakse hindu tõsta, kuid samas suurendatakse ka kõigi tööliste palka. Meil aga pole keegi palka tõstnud. Saan 200 rubla palka ja ei tea, kuidas ära elada. Iga päev tõusevad kõik hinnad. Tööstuskaupade poed on tühjad. Spekulantidel on hea teenistus, sest hinnad on meil kosmilised. Kas tõesti on lõpuks nii, et peab minema kerjama või vargile?”
“Kui tuleb veel iseseisev Eesti Vabariik, siis on valitsusel võimalus tõmmata