Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
relvastatud provokatsioonid on võimalikud. Majandussanktsioonid võivad aga osutuda tõsiseks ning kui liidulepinguga ühinema ei suudeta neid sundida, püütakse peale suruda mingit kollektiivlepingut või isegi kahepoolseid lepinguid liiduga, mis seavad Baltimaad protektoraadi staatusesse. Liidu ametiisikute sõnavõttudes on tulnud ilmsiks erinev suhtumine Baltikumi ja Kaukaasiasse. Esimeste puhul räägitakse iseseisvumise võimalikkusest, teiste puhul mitte.”
“Samas ei ole Moskval soovi loobuda ühestki tükist NSV Liidu territooriumist, mistõttu Armeenia ja Gruusia opositsioonilisus surutakse maha. 9 + 1 leping ning sellega poolsunniviisiliselt liitunud Armeenia ja Gruusia variant võimaldavad anda Baltimaadele (aga ka Moldaaviale) eristaatuse, ilma et see annaks aluse uue lepingu sõlminud vabariikidele liidust välja astuda, s.o kutsuks esile ahelreaktsiooni. Balti riigid ei tohiks protektsioonilepinguga mingil juhul nõustuda, sest see võtab võimaluse täielikuks iseseisvumiseks.”
“Praegune leping, hoolimata oma 9 + 1 iseloomust, on tegelikult leping Gorbatšovi ja Jeltsini vahel võimu ümberjaotamiseks NSV Liidus. Samm-sammult on Gorbatšov nõus võimult taganema, jättes võimutäiuse Jeltsinile. Mida enam Jeltsini positsioon paraneb, seda enam pöördub ta Gorbatšovi meetodite poole, tehes seda rahva mandaati kasutades küllap jõhkramalt ja otsusekindlamalt.”
Analüütikud ennustasid, et uus liiduleping ei pea selle sõlmijate vastuolude tõttu kaua vastu. Gorbatšov toetus nende arvates valdavalt armeele. KGB aga oli asunud toetama Jeltsinit. Omaette jõudu kujutas kommunismivastane töölisliikumine.
“Riik langeb uuesti kaosesse,” ennustas analüüs. “Balti riike näib ees ootavat iseseisvusliikumise uus etapp, kus meie tegelik iseseisvus veelgi suureneb ja kus me saame selgemalt välja joonistada Balti riikide – NSV Liidu konflikti kui rahvusvahelise konflikti. Kuid me pole veel jõudnud viimasesse, otsustavasse faasi.”
Meri pani paberid hoolikalt tallele. Neid võis veel vaja minna.
Nicholas Burns nägi vaeva Balti külaliste vastuvõtu ettevalmistamisega. Et kohelda eestlasi, lätlasi ja leedulasi võrdsetena, tuli nad panna istuma üheskoos suure laua taha. Sobiv laud oli Valges Majas ruumis, kus muidu toimusid USA valitsuse istungid.
3. mail tegi Luure Keskagentuur CIA salajase ettekande Balti riikide ja Moskva läbirääkimistest. Midagi olulist polnud läbirääkimistel otsustatud. Vaidlusi riigipiiri demarkeerimise üle pidas CIA tõenäoliseks vaid Leedu puhul. Pealinn Vilnius kuulus enne Teist maailmasõda Poolale ja anti Nõukogude Liidu poolt Leedule üle 1939. aasta sügisel. CIA arvas, et Moskva teeb sellest läbirääkimiste jätkudes veel suure numbri.
Kogu olemasolevat infot kaaludes leidsid luurajad, et Gorbatšov üritab baltlasi ikka veel enda juures hoida. Pärast eestlaste teist kõnelustevooru olid venelased andnud mõista, et Balti probleemi saab lahendada ainult uue liidulepingu abil.
Eriti karmilt käitus Moskva Leeduga. Aprillis hõivasid Nõukogude väed üleriikliku panga. Eestis polnud midagi sellist juhtunud. “Uskudes, et eestlased on kompromissideks rohkem valmis, on keskus olnud selle vabariigi suhtes leebem,” nentis CIA.
Lähemad kuud ei pruukinud tulla nii rahulikud. Moskva survetaktika võis viia baltlaste üldise rahulolematuseni ja nende valitsuste poolt kõneluste katkestamiseni.
Gorbatšovi käitumist ennustada oli veelgi raskem. Oli oodata, et Nõukogude väed jätkavad kohalike valitsuste ja kodanike ahistamist ning rahvustevaheliste pingete üles kütmist. Vägivallaoht oli reaalne.
CIA ei välistanud ka õnnelikku lahendust. Sõltuvalt uue liidulepingu sõlmimise käigust võis Gorbatšov leida, et Eesti, Läti ja Leedu säilitamine läheb liiga kalliks.
Jänkide võimalused sündmuste käiku mõjutada jäid väikeseks. CIA hinnangul oli Moskva kasvatanud endale USA poolt baltlastele osutatava toetuse suhtes erakordselt paksu naha. Suurem toetus oleks Moskvat tõsiselt ärritanud.
Burns pidi nüüd soovitama, mida tema president baltlastele ütleb. Kindlasti tuli avaldada kaastunnet aasta algul Nõukogude armeega toimunud kokkupõrgete pärast. Ühtlasi tuli baltlasi kiita, et nad ei vastanud kallaletungidele omapoolse vägivallaga.
Kõige olulisem tundus Burnsile läbirääkimiste jätkamine. Bushi jutupunktidesse läks see kirja järgmises sõnastuses: “Me saame aru, et need kõnelused ei saa olema kerged ja et te olete endiselt suure surve all. Ma usun siiski kindlalt, et selle protsessi pakutavatest võimalustest loobumine oleks tõsine viga.”
CIA hinnangul võisid Balti valitsused läbirääkimistel teatud olulistes asjades järele anda. Seda juhul, kui Moskva ilmutab omapoolset paindlikkust iseseisvuse küsimuses. See oli CIA poolt väga oluline tähelepanek. Seetõttu otsustas Burns, et president peab panema külalistele südamele: “Oma eesmärkide saavutamiseks peate te tegema kompromisse.”
Veebruaris olid Ühendriigid saatnud Baltikumi 4,2 miljoni dollari eest medikamente. Ka seda pidi Bush meenutama. Seoses sellega oli tal võimalus teatada, et uus abisaadetis pannakse teele juba juuli algul.
President pidi oskama paugupealt vastata mis tahes küsimusele. Mida kostab Bush siis, kui Eesti, Läti ja Leedu nõuavad temalt üheskoos diplomaatiliste suhete taastamist?
“Me ootame kannatamatult päeva, kui me saame seda teha. Aga me peame ootama, kuni te ei ole enam de facto Nõukogude kontrolli all.”
KÜLAS VABA MAAILMA JUHIL: Vasakut kätt vibutava George Bushi sõnumit kuulavad 8. mail Valges Majas Läti valitsuse esimees Ivars Godmanis (vasakult teine), Leedu Ülemnõukogu esimees Vytautas Landsbergis (vasakult neljas) ja Eesti valitsuse esimees Edgar Savisaar ja tema tõlk Arvi Jürviste.
“Härra Savisaar, kas te võiksite kokku võtta, mis seal eile juhtus, kui te saite kokku president Bushiga?” küsis Toomas Hendrik Ilves. Käik Valgesse majja oli nii oluline sündmus, et raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juht esitas küsimusi ise. Intervjuu läks eetrisse kell üheksa õhtul.
Savisaar vastas: “Tahaksin eriti teadvustada mõned märksõnad, mis jäid mõttesse. Üks oli realism. See domineeris kogu jutus. See oli ikkagi puhas pragmaatikute kohtumine, eriti USA poolelt.
Minu siht sellel kohtumisel oli viia presidendi ja tema lähikondlasteni niisugune mõte, et me praegu jõuame ikkagi uude etappi oma suhetes Nõukogude Liiduga pärast seda 9 + 1 avaldust. See on etapp, kus me tõepoolest peame rohkem kartma pankasid kui tankisid. Just nimelt finants- ja majanduslikku survet.”
“Kas eile kerkis üles üldse Kirde-Eesti probleem?” uuris Ilves.
“Ei. Kirde-Eesti probleemi ei kerkinud eile üles,” vastas Savisaar. Ja küsis imestunult: “Aga mis suhtes pidi see seal üles kerkima?”
Ilves viitas Moskva kombele rääkida liiduvabariikides elavate vähemuste õiguste ahistamisest.
Savisaar vastas resoluutselt: “See, et meil kiusatakse taga venelasi ja toimub nende inimõiguste pidev ahistamine, mistõttu nad peavad juba iseseisvust riigis või eraldumist Eestimaast mõtlema, see on ikkagi müüt. See teema ei kerkinud üles. Eile me üldse müüte ei arutanud, vaid selliseid realistlikke edasimineku võimalusi.”
Ilves tundis huvi veel ühe asja vastu. Savisaar kohtus Washingtonis ka legendaarse poliitikateadlase Zbigniew Brzezinskiga. Millest nad omavahel rääkisid?
“Ta on mures, et meil läheb raskemaks,” ütles Savisaar. “Aga ta usub, et see raske aeg ei kesta ka kauem kui paar-kolm aastat. Ta on veendunud, et lõppkokkuvõttes me tõepoolest võidame.”
Brzezinski kahtles, kas Nõukogude Liit saab niisugusel kujul säilida. “Ta peaaegu usub, et meil siiski asi läheb vägivallani,” ei teinud Savisaar saladust. “Ta ütles nii, et “teie olete seal eesliinil. Meie oleme siin tagalas. Kahtlemata me ei näe seda kõike, mida näete teie, aga mõningaid asju võib-olla me näeme selle-eest üldjoontes selgemini”.”