Vaba riigi tulek. Tarmo Vahter
juhataja oli tulnud just reisilt Saksamaalt.
“Euroopa hakkab järjest rohkem etendama iseseisvat osa, eraldudes sellega USA jõuväljast,” rääkis Mäll.
Seda juttu kuulas umbes 40 inimest. Nad istusid koos Narva maantee alguses Raamatuühingu tagasihoidlikes ruumides. Käis Eesti Komitee istung.
Eestis oli tekkinud kummaline kaksikvõim. Toompeal esindasid seda ühelt poolt Arnold Rüütli Ülemnõukogu ja Edgar Savisaare valitsus. All-linnas pidas oma opositsioonilisi koosolekuid Tunne Kelami juhitav Eesti Komitee.
Aasta tagasi oli kõik alanud uskumatult hästi. Ligi 600 000 Eesti elanikku osales Eesti Kongressi valimistel. Nii sündis rahva omaalgatuslik esinduskogu, mis kuulutas ennast Paul-Eerik Rummo poolt ette kantud manifestiga “seadusliku riigivõimu taastajaks”.
ÄNGIST HAARATUD: Eesti Komitee istung 1991. aasta esimesel poolel. Keskel endine poliitvang Mart Niklus, paremal tema kolleeg Enn Tarto.
RAHVUSLIK ISEMÕTLEJA: Linnart Mäll.
Eesti Kongress ja selle juhtorgan Eesti Komitee olid olemasolevast riigiaparaadist täiesti sõltumatud. Erinevalt Ülemnõukogust ei saanud nad makse määrata, riigieelarvet koostada ega valitsusele ülesandeid anda. Komitee lihtliikmed töötasid tasuta.
Oktoobris 1990 olid Eesti Kongressi liikmed leidnud, et nende tegevuse rahastamine peaks käima riigieelarvest. Kelam oli saatnud Ülemnõukogule ettepaneku eraldada 1991. aastal Kongressile ja Komiteele üle 2 miljoni rubla. Selle raha toel oleks loodud 142 palgalist töökohta. Ülemnõukogu ei andnud kopikatki. Muidugi polnud komiteel ka oma defitsiitsete kaupade jagamise süsteemi.
Tegevust alustades äratas Komitee maailmas suurt tähelepanu. Kelam kutsuti isegi Valgesse Majja, kus temaga kohtus asepresident Dan Quayle.
Kevadel 1991 valitses Komitees sügav mure. Luuletaja Hando Runnel kurtis ühel istungil: “On taganetud rahvuslikust vabadusvõitlusest ja valitsuse tasemel räägitakse iseseisvast riigist, mitte rahvusriigist.”
KÕIGE TAGA ON SAVISAAR: Sirje Endre esitas Eesti Komitee juhatuse istungil 27. märtsil 1991 hüpoteesi, miks Päevaleht neist halvasti arvab.
Ühtaegu Kongressi ja Ülemnõukogusse kuuluv pastor Illar Hallaste oli Rahvarinde suhtes veelgi vihasem: “Mõiste RR peab saama tähenduse rahvuslik reetmine.”
Eesti Kongressi saadik, California ülikooli ühiskonnateaduste professor Rein Taagepera jälgis kaksikvõimu süveneva ebamugavustundega. “Põhisüüdistus Rahvarinde poolt Eesti Komiteele on lollus ja ebapädevus. Radikaalid süüdistavad Rahvarinnet omakorda reeturluses.” Ta soovitas positiivsemat hoiakut omavahelistes suhetes.
EESTI KOMITEE ESIMEES: Tunne Kelam.
“See on täiesti bioloogiline armukadedus,” arutles välisminister Lennart Meri veebruaris 1991 toimunud valitsuse kinnisel istungil. “Kui siin öeldakse B, siis nemad ütlevad A. Ja vastupidi.”
Kui valitsus tuli jaanuaris välja ideega iseseisvusreferendumist, siis pidasid Eesti Komitee tegelased seda suureks veaks. Trivimi Velliste kartis, et Moskva võib vägivallaga ähvardades häälte lugemise üle võtta ja tulemusi võltsida. Mart Laari arvates aga kujutas referendum enesetappu ja ta nägi väljapääsu massilises kodanikuallumatuses.
Veebruari algul kuulutas ERSP volikogu referendumi Eestile vaenulikuks: “Ei ole selge, millisest iseseisvast Eesti Vabariigist on jutt ja kuidas seda taastada.” Aktivistid levitasid referendumivastaseid lendlehti.
Avalik arvamus kaldus siiski referendumi poole. Ka Laar mõtles kahe nädalaga ümber. Ta hakkas rääkima, et referendumit boikoteerida on ohtlik ja see võib saada Komiteele hukatuslikuks.
7. veebruaril koostas Komitee üle viie tunni kestnud vaidluste käigus avalduse, kus loobus üleskutsest referendumit boikoteerida. Valitsuse istungil esinenud Meri nimetas esialgset boikotikutset “lõhestamistegevuseks”. Ta arvas, et osa Komiteest “on ühtlasi määranud oma poliitilise surma”.
Kolm nädalat enne referendumit tegi mõneliikmeline Eesti Kongressi Kodanike Komiteede saadikurühm pateetilise üleskutse. Rahval paluti viibida kogu päev valimisjaoskondade juures ja protestida. Kaasa tuli võtta selliseid plakateid nagu “Okupandid välja ja nende käsilastele õiglane karistus!”.
Pommimees asetas Konstantin Pätsi ausamba alusele 100grammised trotüülipakid. Ta kinnitas need detoneeriva nööriga ning seadis paika detonaatorid. Plahvatust ootamata sõitis ta koos kahe kaaslasega Tallinna tagasi. Ülesande edukast täitmisest tuli komandörile ette kanda.
Plahvatus kangutas Pätsi pildiga tahvli monumendi küljest lahti. Bareljeef paiskus kolme meetri kaugusele. Läbi õhu vihisevad graniidikillud lendasid laiali mitmekümne meetri ulatuses. Monument jäi püsti, kuid ülemiste kivide vahele olid tekkinud praod.
Mõni päev tagasi olid eestlased võtnud Tallinnas Tornide väljakul maha Nõukogude riigitegelase Mihhail Kalinini kuju. Nüüd oli seis 1: 1.
Pommimehe nimi oli Boriss Sleptsov. Ta oli 28aastane tallinlane, Mihhail Lõssenko töökaaslane Teadus-Tootmiskoondises “Elektrotehnika”. Kui Lõssenko rajas oma töölismaleva, sai noorest venelasest selle liige.
1999. aastal Kaitsepolitseiametile kirjutatud omakäelises tunnistuses põhjendas Sleptsov töölismalevasse astumist rahaga. Tehas töötas poole võimsusega, aga malevlastele maksti palka edasi, ilma et oleks pidanud tööl käima.
Lõssenko eestvedamisel sõitis 30–40 malevlast ükskord bussiga Pihkva dessantväeossa. Seal õpetasid ohvitserid neid eri käsitulirelvadest laskma, granaate viskama ning pomme valmistama. Sleptsovile polnud selles ilmselt midagi väga uut, sest ta oli teeninud kaheksa aastat tagasi dessantvägedes.
Mõni aeg hiljem sõitis Lõssenko koos mõne mehega Zaporožetsiga uuesti Pihkvasse. Eesti-Vene piiril aga andis auto otsad ja töölismalevlased olid sunnitud naasma puksiiris Tallinna.
Et Pihkvas oli vaja ikkagi ära käia, sõitis Lõssenko sinna järgmine kord reisirongiga. Peale Sleptsovi oli tal kaasas veel mitu meest. Nad said ohvitseridelt umbes 20 kilogrammi jagu lõhkeainet, süütenööri ja detonaatoreid ning tõid need endaga kahes spordikotis kaasa.
Jaanuaris 1991 andis Lõssenko Sleptsovile ülesande korraldada kaks plahvatust. Sleptsovi tunnistuse kohaselt ei soovinud nad inimohvreid: “Lõssenkoga oli mul kokkulepe, et plahvatuse toimumise ajaks kutsub ta kõik tehase territooriumil viibivad isikud hoonesse sisse, et keegi vigastada ei saaks ja et keegi mind ei näeks.”
Esimesed plahvatused korraldas Sleptsov ööl vastu 21. jaanuari Tallinnas. Üks pomm lõhkes Mere puiestee 10 maja juures. Tegemist oli Tallinna Laevaremonditehasele kuuluva hoonega. Seal asus ka Vabariiklik Streigikomitee.
Kui Vetšerni Tallinna ajakirjanik hommikul sündmuskohal käis, kaebasid streigikomitee liikmed, et neid ähvardatakse pidevalt: “Iga päev vibutavad akna all rusikaid sinises vormis kodukaitselased. Ükskord õiendasid nad meie silme all oma vajadusi…”
Teine pomm lõhkes samal ööl Lasnamäel Killustiku tänav 3 Dvigateli perekonnaühiselamus. Maja alakorruse ruume kasutas Töökollektiivide Ühendnõukogu ja selle ajalehe toimetus.
Pomm oli pandud keldriakna nišši. Plahvatus purustas maja aknad kuni kolmanda korruseni. Keldris töötanud lukksepp pääses ühegi vigastuseta.
Plahvatuse korraldaja ei jätnud endast maha ei ähvarduskirja ega mingeid nõudmisi. Ülemnõukogu liige Pavel Panfilov arutles sündmuskohal: “Marju Lauristin ütles, et Lääs pöörab Baltikumile tähelepanu ainult siis, kui seal voolab veri. See juhtus Leedus ja Lätis. Paistab, et nüüd on käes Eesti kord…” Tollane Interliikumise aktivist