Lahing Soome pärast 1939-1940. Gordon F. Sander
armus ka Tuppura saaresse, selle kollakasse kivipaljandisse, igast kaljupraost välja kasvavasse murulauku ja aaskannikestesse. „Ja mitte kusagil ei kasva nii suuri piibelehti kui sellel saarel,” lisab ta. „Viisime neid ja kannikesi tohutute kimpudena kasarmuklubisse poistele imetlemiseks.”
Tuppura oli ühendatud Kuningassaarega. See oli saanud nime 18. sajandi Rootsi monarhi Gustav III järgi, kes oma rahutuid valdusi külastades sellel saarekesel kord peatus. Kuningassaare kaljusel tipul oli majakas, mis näitas suurtele laevadele ümberkaudse saarestiku reetlike karide vahelt teed Soome suuruselt teise sadamasse Viiburisse. Anna-Liisa avastas enda rõõmuks, et Kuningassaarel asub jalakate varjus väike tenniseplats, kus ta saab üksinduses pisut lõõgastuda, enne kui pöördub üle valge sillakese tagasi Tuppurale, oma väsinud, aga tänulike poiste juurde.
Nagu tema maismaal töötanud kolleeg Mailis, nii mäletab ka Anna-Liisa 1939. aasta suve kuuma ja ärevana. Soome valmistus võimalikuks sõjaks idanaabriga. Selleks ajaks oli ta Tuppural juba ligi aasta aega meestele kohvi ja pontšikuid valmistanud. Tema kõige eredam mälestus sellest suvest oli saart tabanud pöörane äike, mis lõi sisse lipuvardasse Kuningassaare majaka kõrval ning vigastas teenistuses viibinud piirivalvureid.
Kõik oli aga suhteliselt rahulik kuni 30. novembri hommikuni, mil punane torm ise korraga üle Tuppura pühkis. Hiljem meenutas ta, et tema kolleegi Hertta Turuneni kord oli tol hommikul alumisele korrusele minna, tuli pliidi alla teha ja kohvi keeta. „Ta jõudis vaevalt trepist alla, kui köögis helises telefon ja samal ajal mitu lennukit mürisedes peaaegu katuse kõrguselt otse üle kindluse lendas. Hertta jooksusammud tagasi üles kostsid juba koridori, kui me hirmunult püsti kargasime.”
Kuid isegi sellises ehmatavas olukorras ei unustanud kolleeg kombeid:
„Hästi kasvatatud neiuna Hertta siiski kõigepealt koputas, enne kui jahmunult hüüdis: „Adjutant helistas, sõda on lahti, major von Behr [Tuppura komandör] käskis meil hiljemalt tunni aja pärast kail olla ja saarelt lahkuda.””
Kiiresti riietunud, helistas kohusetruu kasarmuperenaine majorile tagasi. „Ma selgitasin talle, et lihtsalt ei saa tunni ajaga lahkuda, sest kogu kasarmu varustus jääks järelevalveta. Mina pidin ju selle eest vastutama!”
Raevunud ohvitser oli aga resoluutne. Visanud kasarmupoe kassa kohvrisse ja üritanud veel majas nii palju korda luua kui võimalik, tormas Anna-Liisa koos kahe kolleegiga kaile ja suruti väiksesse puksiiri, mis viis nad Uuraa sadamasse, Viiburi lahe suurimale saarele, kus soomlastel leidus rohkem jõude ja naised olid ilmselt paremini kaitstud. Major oli käskinud kipril pettemanöövreid teha juhuks, kui lennukid peaksid tagasi tulema, „ehkki meile jäi arusaamatuks, mismoodi üks väike puksiir saaks avamerel lennukite eest kõrvale põigelda”. Kipper püüdis seepeale tõsist nägu teha, andis au ja vastas: „Just nii, härra major.” Ja nii asusidki Tuppura garnisoni tublid naised teele, heites vargsi pilke ühtäkki ähvardavaks muutunud taevalaotusse.
Silmapaistev soome luuletaja Eeva Kilpi, kes oli tollal üheteistkümnene ja elas perega Karjalas Hiitolas, koges samuti Talvesõja esimest rünnakut. „Meie maja oli ühe väikse järve kaldal,” meenutab ta, „ja kui ma silmad sulen, kangastub mulle alati suveilm. Tundub, nagu oleks Karjalas olnud kogu aeg soe ja päikesepaisteline.”
Nagu paljud Karjala koolilapsed, nii oli ka Kilpi kuulnud sõja puhkemise võimalusest ja tundis selle üle muret.
„Palusin jumalat, et sõda ei tuleks. Ja ma mäletan, et sõjahirm oli minu lapsesüdames kogu aeg kaasas. Me ei uskunud aga, et sõda päriselt tuleb, et see Hiitolasse jõuab.
Aga lõunalauas istudes nägime järsku lennukeid otse meie maja poole lendamas ja isa hüüdis meile: „Ruttu keldrisse!” Jooksime ruttu trepist alla ja siis hakkasid kohe ka pommid sadama.”
Ameerika korrespondent Martha Gellhorn, kes oli just eelmisel päeval Helsingisse saabunud, et edastada uudiseid kasvavatest Soome ja Venemaa vahelistest pingetest, ei osanud samuti kahtlustada, et need pinged tõeliseks sõjaks paisuvad, ning oli just minemas välispressi peakorteri, Kämppi hotelli teise korruse numbritoast hommikust sööma, kui kuulis esimesi pommiplahvatusi.
Sarmikas 36-aastane ajakirjanik oli võitnud juba rahvusvahelist tunnustust reportaažidega Hispaania kodusõjast nädalalehele Collier’s2. Hispaanias kohtas ta ka kirjanik Ernest Hemingwayd, kellega hiljem koos Kuubale elama asus. Novembris, kui Saksamaa ja Venemaa olid Poola juba ühiselt annekteerinud ja „teine maailmasõda” oli alanud, kuid seda ei kirjutatud veel suure algustähega, võttis Gellhorn ühendust Collier’si toimetaja Charles Colebaugh’ga New Yorgis. Tüdinud vaiksest elust Hemingwayga (niivõrd kui elu Hemingwayga üldse vaikne sai olla) ja igatsedes ajakirjanikuna veel midagi korda saata, palus Gellhorn Colebaugh’lt võimalust taas lähetusse siirduda.
Bryn Mawri kolledžis õppinud idealistlikule Gellhornile – kelle ilmekad sõnumid Ameerika majanduskriisist riiklikule hädaabiorganisatsioonile olid äratanud Eleanor Roosevelti tähelepanu, mispeale said neist head sõbrad – paistsid panused nüüd isegi kõrgemad kui Hispaania kodusõjas, sest Nõukogude-Saksa mittekallaletungileping oli jätnud need totalitaarsed riigid liitlastena teisele poole demokraatliku maailma piire. „Seda sõda pidasime me omaenda naha päästmiseks,” kirjutas ta. „Nüüd oli võimalik asuda mõtetes ja südames ainult süütute poolele – toetada neid arvukaid tundmatuid rahvaid, kes pidid ohvriks tooma kõik, mis oli neile armas ja hinnaline.”
Kus aga leidus veel süütult kannatajaid? Poola oli kaheksateistkümnepäevasest vaprast võitlusest hoolimata sakslaste ja venelaste vahel ära jagatud. Läänerindel oli pingeline, kuid muutusteta. Kahe rahukümnendi järel valvsuse kaotanud Prantsuse armee kükitas mugavalt Maginot’ liini taga. Kui merel ägenev sõjategevus ning Luftwaffe ja Briti õhujõudude põgusad kokkupõrked La Manche’i kohal välja arvata, siis mingit sõda ei olnud – vähemalt esialgu ei paistnud muud kui „kummaline sõda”, nagu inimesed seda nimetama hakkasid.
Colebaugh soovitas Gellhornil Soome minna. „Ta arvas, et seal võib midagi juhtuda.” Nagu enamik ameeriklasi – ja tõtt-öelda ka eurooplasi – ei teadnud Gellhorn Soomest suurt midagi. Ta polnud kursis ka sellega, mille poolest Soomet Ameerikas kõige paremini tunti – see oli ainus riik, mis Esimeses maailmasõjas tekkinud võla Ameerika Ühendriikidele tagasi maksis, pealegi õigeaegselt, ning Helsingi oli valitud 1940. aasta suveolümpiamängude toimumiskohaks (kuigi tundus järjest ebatõenäolisem, et olümpiamängudest midagi välja tuleb). Ta isegi ei teadnud, kus Soome asub, ja pidi seda kaardilt järele vaatama.
Gellhorn tegi veel veidi uurimistööd. Selgunud tõsiasjad meeldisid talle. Lisaks töökusele ja vastutustundlikule rahanduspoliitikale olid soomlased väga haritud ja väikesest arvust hoolimata andekas rahvas, „korralik demokraatia”, mida tasus jälgida – ja päästa.
Niisiis astus Gellhorn 10. novembril – kui Paasikivi ja Tanner naasid liiva jooksnud läbirääkimistelt Stalini ja Molotoviga – üle Atlandi Belgiasse suunduva Hollandi prahilaeva pardale, kaasas Underwoodi kirjutusmasin ja Eleanor Roosevelti soovituskiri.
Kümme tüütut päeva hiljem jõudis kaubalaev Briti rannikuvetesse, kus jäi reisijate pahameeleks peatuma, et mitte ületada tihedalt mineeritud La Manche’i väina öösel. Gellhorni ja tema kaasreisijate pahameel asendus aga järgmisel päeval jahmatusega, kui nad nägid ilmselgelt traagiliste tagajärgedega Saksa miini otsa sõitnud teise Hollandi aluse süngeid rususid. Viibinud mõnda aega seni veel neutraalses Belgias, ületas Gellhorn lennukiga Põhjamere ja maandus Stockholmis, kust lendas pärast ühepäevast peatust edasi Helsingisse. Kohale jõudis ta 29. novembri pärastlõunal.
Kell polnud veel kolm, kui Gellhorni takso kunagistest suurvürstiriigi aegadest pärit auväärse seitsmekümneaastase hotelli ees peatus. Sel aastaajal oli Helsingi juba tavapäraselt külm ja pime. Polnud enam aega linnaekskursiooni teha ega alumisel korrusel põgusalt päeva kommünikeesid läbi lappavatelt kaaskorrespondentidelt uusi teateid hankida.
Kolm aastakümmet varem, 1905. aasta Vene revolutsioonile järgnenud kaoses olid Helsingis resideerinud diplomaadid kasutanud Kämppi hotelli oma ärahirmutatud rahvuskaaslaste turvakoduna.
Uuriva ajakirjanduse, aga ka ilukirjanduse poolest tuntud nädalaleht Collier’s ilmus aastatel 1888–1957. Kõrgajal, Teise maailmasõja päevil, ulatus selle lugejaskond 2,5 miljonini.