Lahing Soome pärast 1939-1940. Gordon F. Sander
Nõukogude-Soome katkendlikke läbirääkimisi ja pidid nüüd leppima lihtsalt „kohalikku koloriiti” kirjeldavate uudisjuttudega.
Kuue tuhande kilomeetri pikkusest retkest väsinud Gellhorn astus vana väärika hotelli kulunud vaipkattega trepist üles pimendatud numbrituppa. Kui ta ringi vaatas, siis ta võib-olla nägi administraatorilaua kõrvale stendile kinnitatud reklaamlehte, mis kutsus vaatama Thornton Wilderi „Meie linna”: soomlastel oli 1939. aastal nõrkus Ameerika kultuuri vastu (nagu ka tänapäeval, kuigi ehk vähemal määral). Mõni minut hiljem magas ta juba sügavat und.
Hommikul langesid pommid. „Tuhat ja tuline,” pomises Gellhorn, joostes Esplanadile avaneva akna juurde. Selgus, et tema toimetajal Colebaugh’l oli olnud õigus.
„Nägin hiigelsuurt kolmemootorilist [sic!] pommituslennukit umbes 1000 meetri kõrgusel,” kirjutas ta mitu päeva hiljem Hemingwayle. „Uitas madalalt ja aeglaselt ringi.” Kuid see lennuk ei heitnud pomme, vaid tuhandeid lendlehti, mis langesid tänavasillutisele ja naabruses asuva haljasala puuokstesse. Edasi nägi Gellhorn, et mitukümmend hästi riietatud helsinglast, keda rünnak tabas töölemineku ajal, võttis suuna väestösuoja poole, mis kujutas endast haljasala keskele ehitatud robustset puitlaudisega pommivarjendit. Paljud kummardusid maast Nõukogude lendlehti üles korjama. Ühel neist oli kirjas:
SÕDURID! PANGE RELVAD KÄEST, MINGE
KOJU JA KAITSKE ENNAST NÄLJASURMA
EEST! MEIL ON LEIBA!
Ja teisel:
SOOME SELTSIMEHED!
Me ei tule teie juurde kui vallutajad, vaid kui Soome rahva kapitalistide ja maaomanike ikke alt vabastajad. Me ei tohi üksteist tulistada. Imperialistide käsul on Cajander, Mannerheim jt peatanud rahumeelsed läbirääkimised Nõukogude Liiduga, muutnud Soome sõjalaagriks ja põhjustanud Soome rahvale kohutavaid kannatusi.
Linnakodanikud, kes vaevusid neid trükiseid lugema, olid hämmingus. Robustsetel Nõukogude lendlehtedel kirjeldatud nälgival ja rõhutud Soomel polnud vähimatki pistmist selle mugava ja toiduküllase maaga, mida nad tundsid. Tekstide autor, kes iganes see ka polnud, lähtus kahtlemata valeinformatsioonist või polnud Soomes tükk aega käinud.
Anonüümse agiteerija jõhker propaganda võinuks ajada naerma, kui läheduses poleks samal ajal plahvatanud vägagi tõsiselt võetavad pommid.
Üks naljahammas ristis pommid „Molotovi leivakorvideks”. Nimetus jäigi püsima.
Võib siis vaid ette kujutada helsinglaste uut üllatust ja šokki, kui nad järgmisel õhtul said teada, et nende jaburate kirjutiste autor, hallipäine endine Soome punakaartlane Otto Wille Kuusinen, kes põgenes 1918. aastal Nõukogude Liitu ja tegi viimase salajase külaskäigu kodumaale aastal 1928, oli valitud nende järgmiseks juhiks!
Sellal kui Gellhorn arusaamatuses Kämppi aknast avanevat sürrealistlikku vaatepilti jälgis, tormas oma toa akna juurde ka Bostonis baseeruva väljaande The Christian Science Monitor korrespondent, Suurbritannias sündinud Herbert Berridge Elliston. Eelmisel päeval oli Esimese maailmasõja veteran, Kuninglikus ratsasuurtükiväes teeninud 40-aastane Elliston saabunud Mainilas lavastatud piiriintsidendi uurimiselt väsinuna oma tuppa, mis asus otse Gellhorni toa vastas. „Hüppasin voodist üles ja vaatasin õue,” kirjutas Elliston Talvesõja-teemalises raamatus „Soome võitleb!” (Finland Fights!), mille kirjastus Little Brown andis kiirelt trükki juba 1940. aasta jaanuari lõpus, enne kui Soome-Nõukogude vastasseis laheneda jõudis, sest Ameerika Ühendriikides oli tekkinud selle konflikti vastu kirglik huvi. (Kaanetekst: „Pealtnägija värvikas kirjeldus otse sõjatandri keskelt ühe vapra rahva võitlusest ülekaaluka vaenlase vastu!”)
„Oli suurepärane talvehommik, päike tõusis sinisesse taevasse, kus hõljus üksainus vattpehme pilvetups,” kirjutas Elliston. „Selle sees olid Vene lennukid. Paar lennukit eraldus ähmase varjuna pilveloorist. Üksik pilv liikus oma hävitava kandamiga edasi üle taeva just nagu täispurjes Hispaania galeoon.”
Aasta hiljem, kui sakslased tegid Rotterdami välksõjaga maatasa ja Luftwaffe süütas Londoni igal ööl leekidesse, võis säärast luulelist õhuväe kirjeldust kohatuks või isegi solvavaks pidada, eriti kui see pärineb liberaalse Ameerika ajalehe korrespondendi sulest.
Tuleb aga meeles pidada, et oli alles 1939. aasta november. Pärast Poola langemist ja kahekuulist vaikust läänes oli midagi lõpuks toimumas ning Elliston ja tema erutatud kaasreporterid paiknesid otse sündmuste tulipunktis. Elliston kõneles ülevoolavalt:
„Tekkis tõepoolest tunne, et pilved olid kandnud lennumasinad üle Soome lahe. Nüüd oli see pilv natuke minust paremale pea kohale jõudnud. Kõik see aeg jätkus lakkamatu müra – õhuhäiresireenide pidev kriiskamine ja kuulipildujatärin vaheldus tuhmide pommiplahvatustega.”
Vähemalt ei tekkinud hardusest haaratud reporteril ühtegi väärarusaama õhurünnaku eesmärgi osas. „See oli Soome alistamiseks ja vallutamiseks kavandatud välksõda.”
„Jälgisin toimuvat pingsalt,” jätkas Elliston, „sest võit või kaotus sellises diplomaatilises sõjas [sic!] sõltub inimeste käitumisest.” Ilmselt ei avaldanud õhurünnak soovitud mõju. „Mingit paanikat ei järgnenud. Inimesed seisid all pargis varjendi sissepääsu juures ja vahtisid taevas Nõukogude kummitust.”
Ta jätkas: „Just siis, kui liikusin lifti poole, tuli üks laps nuttes sisse.”
See oli välisukse kõrval vestibüüli sigariletis töötava naisterahva tütar, kõige rohkem seitsme-kaheksa-aastane, kes oli lugenud just hommikusi palveid, kui õhurünnak algas. Korrapealt oli põrgu lahti. Lapsed jooksid emasid hüüdes koolimajast välja otse hotelli poole. Tüdruk klammerdus ema külge, kuid ei leidnud lohutust ja olles mõnda aega nutnud, ronis sigarileti alla vaheseina kõrvale küüru nagu kutsikas, hirmust värisev ja sõnatu.
Pressiruumis hakkas Elliston telefonikõnesid võtma, et Nõukogude üllatusrünnaku kohta midagi lähemalt teada saada. Tema esimene mõte oli helistada Risto Rytile, Soome Panga 50-aastasele presidendile. Elliston oli kohtunud Rytiga juba kaks aastat varem, kui käis Monitori toimetaja ja kolumnistina Põhja-Euroopas sõjaeelsel teabekogumisretkel. Talle oli juba varem öeldud, et keskpanga juht – kes oli tol aastal vanaisaliku Kallio vastu edutult presidendiks kandideerinud (neil aegadel eelistasid soomlased vanaisalikke presidente) – on üks kõige paremini informeeritud mehi Euroopas.
Selgus tõepoolest, et Ryti on asjadega kursis. Rahanduspoliitikuna oli tal suur osa selles, et Soome elas võrdlemisi hästi üle suure majanduskriisi, ning teda tunti kui vankumatult kindlameelselt meest. Elliston teadis, et tulgu vihm või päike või kas või ootamatu pommirünnak, usaldusväärne finantsist istub ikkagi kesklinnas Soome Panga peakorteri mahagonist laua taga.
Nõnda siis palus Elliston ka sellel segasel hommikul, kui Helsingis sadas pomme ja telefonioperaator teatas, et Ryti kindlasti ei ole tööl, ennast ikkagi Soome Pangaga ühendada. Muidugi võttis telefoni vastu ei keegi muu kui Ryti.
Suuremat kasu temast sel korral ometi ei olnud. „Soome Alexander Hamilton”, nagu Elliston teda imetlevalt kutsus, oli Nõukogude rünnakust samamoodi hämmingus nagu kõik teised. Ta rääkis oma reporterist sõbrale kuuldustest, et isegi Norra oli saanud Moskvalt ultimaatumi loovutada Põhja-Jäämere-äärne Narviki sadam – nii kaugele ulatus selle piirkonna kohal Kremli vari. Pommimürina ja sireenide taustal küsis Ryti ühtviisi jahmunud reporterilt, kas ehk too oli midagi rünnakust kuulnud. Ning palus nagu alati viisakalt – teadmata, et järgmisel päeval nimetatakse ta peaministriks, Soomet kriisist välja tüürima – Ellistonil talle helistada, kui midagi on selgunud.
„Kindlasti,” lubas Elliston, pani toru hargile ja vangutas pead. Uskumatu! „Torm Euroopas!” kirjutas ta. „Mida Stalin selles ilmanurgas ometi alustanud on? Koitis pöörane päev.”
Viieteistkümneaastane Harry Matso ei saanud mahti hirmu tunda, sest ta juhatas koolikaaslasi ulualla. Ka tema oli parajasti hommikusel palvusel – juudi palvusel –, kui esimesed Vene lennukid süütepommide ja lendlehtede segalaadungi alla heitsid.
Kool