Lahing Soome pärast 1939-1940. Gordon F. Sander
tundis õigustatult muret selle pärast, et laste kirev riietus teeb neist Nõukogude pommituslennukitele lihtsa sihtmärgi. Seejärel, kui üks lennuk just mõnesaja meetri kõrguselt pea kohalt mööda vihises, jooksid õpetaja ja Matso ka ise peitu.
Kui Matso pärast hädaohu möödumise märguannet umbes pool tundi hiljem ettevaatlikult jalule tõusis, nägi ta, et kalmistu kõrval asunud maja oli rusudeks pommitatud. Rusude vahelt ilmus nähtavale murest murtud mees, süles noore tüdruku, arvatavasti tema tütre lõtv keha – üks 96 helsinglasest, kes sellel kurikuulsal päeval hukkusid.
60-aastane Soome peaminister A. K. Cajander – sama mees, kelle kohta Pravda mõne päeva eest oli öelnud: „Väike kiskja, kellel pole jõudu ega teravaid hambaid, küll aga jätkub kavalust ja tiirasust,” kuid kes tegelikult oli leebe taimeteadlane ja juhtis enne ametisse asumist (mida ta ikka veel pisut kahetses) 1937. aastal Soome metsaametit – oli alustamas erakorralist kabinetiistungit, kui esimesed Nõukogude pommitajad kell üheksa Soome õhuruumi sisenesid. Õigupoolest oligi sissetung kavandatud istungi ajaks – üks väheseid asju, mis Nõukogude rünnakuplaanis õnnestus. Istung peeti Soome valitsuse peahoone kolmanda korruse peeglisaalis, vaid mõne sammu kaugusel kohast, kus Eugen Schauman oli tulistanud 1904. aastal Venemaa despootlikku kindralkuberneri Bobrikovi ja seejärel iseennast.
Erakorralise istungi eesmärk oli pidada nõu eelmisel õhtul Kremlist saabunud sõnumi üle, milles ootamatult teatati diplomaatiliste suhete katkestamisest. Soome pikaajaline suursaadik Moskvas, endine Soome välisminister Aarno Yrjö-Koskinen oli saanud Molotovilt – kes alles mais pehmema loomuga Litvinovi asemel ametisse astus, et lihtsustada Nõukogude-Saksa 1939. aasta augustipakti sõlmimist, millega kolm Balti riiki ja Soome arvati Stalini ja Hitleri salajasel kokkuleppel Nõukogude huvisfääri – kümme tundi tagasi mõnevõrra segadust tekitava noodi3:
„Meie rahva ainus eesmärk on kaitsta Nõukogude Liidu ja eeskätt 3,5 miljoni elanikuga Leningradi julgeolekut.”
Leningradi julgeolek ei olnud iseenesest liialdatud mure ning sellest oligi ajendatud Vene saatkonna töötaja Boriss Jartsevi aastatagune telefonikõne, milles ta palus Helsingil salaja läbirääkimistesse asuda. Nõukogude Liidu suuruselt teine linn oli Soome piirile siiski väga lähedal ja soomlastel olid olnud väga lähedased suhted Saksa keisri Wilhelmiga, kes saatis Helsingisse ekspeditsiooniväe ja kindlustas sellega kodusõjas valgete võidu, ning hiljem võrdlemisi lähedased suhted ka Adolf Hitleriga. Soomlased võisid seda muret mõista. 1941. aasta juunis kasutasidki sakslased „Karjala väravat” Loode-Venemaale tungimiseks. Hoopis rohkem segadust tekitas Molotovi noodi järgmine lõik:
„Teatavasti jätkuvad Soome väesalkade rünnakud Nõukogude vägede vastu mitte ainult Karjala maakitsusel, vaid teistelgi Nõukogude-Soome piirialadel. Nõukogude valitsus ei saa kauem sellist olukorda taluda. Kujunenud olukorras, milles vastutus langeb täiel määral Soome valitsusele, ei saa Nõukogude valitsus Soomega normaalseid suhteid alal hoida.”
See kõlas küll kahtlaselt sõja kuulutamise moodi. Teated piirilt kinnitasid, et Soomet rünnati. Teisest küljest jättis Molotov justkui alles lootuse, et kahe riigi järsult halvenenud suhteid võib ikka veel läbirääkimistega parandada. Ta andis salapäraselt mõista, et on valmis territoriaalsete nõudmiste osas Soomele „poolele teele vastu tulema”. Kui seni jagunes Karjala maakitsus Soome ja Nõukogude Liidu vahel, siis Molotovi sõnul võis kaaluda isegi Karjala rahva täielikku liitmist Soome suguvendadega. (Selle tulemuse ta lõppkokkuvõttes ka saavutas, kui peaaegu kogu Karjala elanikkond Soomesse evakueerus, aga kindlasti ei kujutanud tema seda asja niiviisi ette.)
Et olukorda veel segasemaks teha, kinnitas Nõukogude demarš ülimat austust Soome iseseisvuse ja sõltumatuse vastu.
Kas Moskva tahtis sõda või mitte? Raske oli öelda. Vaidlused kabinetis ei andnud esialgu mingit vastust. Siis plahvatasid esimesed Nõukogude pommid. Nüüd oli asi selge. Nüüd teadsid Cajander ja teised poliitikud akna juurde tormates ja kesklinnast kerkivaid suitsusambaid nähes, et Soomes käis sõda.
Tegelikult olid Soome ja Nõukogude Liit sõjajalal alates kella 6.50-st hommikul, kui käiku lasti tubli osa peaaegu 2000 välisuurtükist, mis Nõukogude Liidule sõja hakul kuulus – Soome luure oli maha maganud nende toimetamise piiri äärde. Meeletut suurtükituld, suurimat pärast Esimese maailmasõja lõppu, toetasid omalt poolt Kroonlinna merekindluse pika laskeulatusega kahurid Leningradist kolmekümne kilomeetri kaugusel läänes Soome lahe saarel.
Mõne hetkega oli vaikne lumine piir muutunud sogaseks valgeks katlaks ning hiigelsuurtest kasepuudest jäid järele üksnes haokood. Rändrahnud kerkisid õhku. Tuletsoonis hajali paiknevad talud ja majad, millest valitsus oli inimesed juba kiirkorras evakueerinud, lagunesid kesk lume- ja tolmukeerist. Paraku ei olnud evakuatsioon piisavalt tõhus, sest ei Soome luure, mida juhtis ebapädev Lars Rafael Melander4, ega samavõrd pime tsiviilvõim uskunud, et sõda võiks reaalselt puhkeda, ning seetõttu langes vangi rohkem kui 4000 tsiviilisikut, neist 2000 ainuüksi Laadoga põhjakaldal Suojärvis, kus Soome mingisugust rünnakut oodata ei osanud.
Kui musta taevasse kerkisid rohelised raketid, andmaks märku rünnaku algusest, tormasid tuhanded Vene sõdurid relvi pea kohal hoides suure kisa ja lauluga Rajajokisse (Soome Karjalat ja Vene Karjalat eraldavasse jõkke, mis kannab nüüd nime Sestra), mis voolas kohati vähem kui 20 kilomeetri kaugusel Mannerheimi liinist. Nende järel veeresid jõkke masinad, mida enamik soomlasi ja Soome sõdureid kunagi polnud näinud – tankid. Sajad tankid. Ilmselt oli Kremlil tõsi taga.
Kapral Harry Berner, kes teenis Terijoki piirilinnas – sellest sai varsti nn Soome Demokraatliku Rahvavabariigi pealinn –, meenutab: „29. novembril olime nädalaselt luureretkelt tagasi Terijoki kasarmusse jõudnud. Järgmisel hommikul äratas meid meeletu suurtükituli, millest kostsid läbi Kroonlinna kahurite paugud. Keegi meist polnud kunagi midagi sellist kogenud ega ette kujutada osanud.”
Berneri üksus nagu enamik Soome üksusi (ehkki mitte kõik), mida tabas Nõukogude rünnaku põhiraskus, toibus šokist piisavalt kiiresti ja asus võideldes taganema. „Meid kamandati välja tänavale, et vaenlast nii kaua tagasi hoida kui võimalik,” räägib ta. „Mina olin poe juures. Siis nägime linnaserval Vene sõdureid ja kui nad Rajajokist välja astusid, algas tulevahetus. Selline oli käsk: võidelda, vaenlast takistada, taganeda. Muidugi, ega meil õieti teist valikut olnudki.”
Pravda lahingukorrespondendiks määratud nimekas Nõukogude kirjamees Nikolai Virta5 sai rünnakust tublisti inspiratsiooni. Kui kirjutise toon välja arvata, siis muus osas kattub Virta hingemattev reportaaž Berneri looga:
„Täpselt kell kaheksa hommikul välkus signaal ja lõuna poolt täitsid ühtäkki õhku mürskude vihin, plahvatuste kaja, haubitsate sügavam kumin ja raskesuurtükkide summutatud mürin. Kroonlinnast oli kuulda suurte kindlusekahurite kauget kaja. Kolmkümmend sekundit hiljem oli silmapiiril üksainus tulelõõm. Kogu Soome piiriala oli leekides. Siis algas kuulipildujate lahing, millele soomlased vastasid. Tulistamine kestis kogu 140 kilomeetri pikkusel ja 18 kilomeetri sügavusel rindel kolmkümmend minutit.
Siis tõusid õhku rohelised raketid, mis andsid Punaarmee jalaväele märku rünnakule asuda, ning sõdurid alustasid piiri suunas hurraaga pealetungi. Hüpates jääkülma jõkke, hakkasid nad pontoonsildu kokku panema. Kell 9.15 ületas lõigu esimene pataljon sildade kaudu piiri ja sisenes Soome territooriumile. Metsad, mis veel tund aega tagasi, enne rünnakut, olid olnud nii vaiksed, täitusid äkitselt tankimootorite mürinast, roomikute kõlksumisest ja autode sireenidest lumisel maanteel.”
Huvitaval kombel tunnustas Virta ka Bernerit ja teisi Soome kaitsjaid: „Vaenlane avaldab südi vastupanu.” Virta reportaažide toon muutus vaenlase suhtes järjest sõimavamaks ja armutumaks sedamööda, kuidas Nõukogude vägede edasitung soiku jäi ning tema seltsimehed Soome sapööride Terijokisse maha jäetud pommide ja miinilõksude otsas õhku lendasid, esialgu oli ta aga veel tulvil indu.
Sel ajal kui Harry Berner ja tema relvavennad 1. jäägripataljonist Rajajoki poolt peale tormavate punaste hordide ees taganesid,
Yrjö-Koskinenile tekitas noot väga suurt tuska, sest ta oli välisministrina 1932. aastal sõlminud kahe riigi vahel vastastikuse mittekallaletungilepingu. Kui sõda oli puhkenud, kasvas tema kimbatus veelgi, sest venelased sulgesid ta koos personaliga Moskva Soome saatkonnas sisuliselt barrikaadide taha ning saatsid alles hiljem rongiga Riiga, kust ta lõpuks Helsingisse tagasi jõudis.
Lars Rafael Melander (1896–1962) oli Mannerheimi soosik ja kindralstaabi välisosakonna ülem aastatel 1937–1939, enne kui temast sai Talvesõja ajal luurega tegelnud kindralstaabi 2. osakonna juht. Et ta ei tulnud sõjaasjadega toime, tagandati ta sellelt positsioonilt, kuid 1941. aastal sai ta seletamatul kombel uuesti kindralstaabi luureülemaks.
Üks Nõukogude Liidu mitmekülgsemaid ja soositumaid literaate Nikolai Virta (1906–1976) tõusis esile 1935. aastal romaaniga „Üksindus”, mis Stalinile teadaolevalt väga meeldis. Hiljem kirjutas ta oma sõjakogemuste põhjal ka filmistsenaariume, oli ka üks „Stalingradi lahingu” (1948–1949) käsikirja autoritest.