Merevõim. Teejuht 21. sajandisse. Geoffrey Till
seaduspärasuste (saladuste) taipamist. Samuti võtab Geoffrey Till selles raamatus kokku meresõjandusliku teadmise tänase seisu. Ta tutvustab meresõjanduse klassikute Alfred Thayer Mahani ja Julien Stafford Corbetti, aga ka admiralide Théophile Aube’i ja Sergei Gorškovi vaateid ning üritab ühtlasi vaadata tulevikku. Võimalikud tulevikustsenaariumid annavad ka Eestile edasiste valikute tegemiseks hea aluse.
Kindlasti vaatab Geoffrey Till meresõjanduse küsimusi suurriigi ja suure mereväe vaatevinklist ning vahel võib tunduda, et väikesel Eestil pole selle tarkusega midagi peale hakata. Tegelikult on hoopis vastupidi: kui Eesti tahab olla mereriik, mitte lihtsalt mereäärne või merevaatega riik, tuleb meil mõista merevõimu olemust ja (maailma)merel toimuvaid protsesse. Seda eriti praegusel globaliseerumisajal, mil maailmameri on üha enam pigem siduja kui eraldaja ja selle ühes otsas toimuv mõjutab väga tugevalt ka teist otsa. Näiteks Tallinna sadama ja Hiina transpordifirma koostöö7, Balti riikide kaudu kulgev Afganistani varustamise kanal8 või Hormuze väinas toimuva otsene mõju kütusehindadele Eestis. NATO liikmena on Eesti valinud kuulumise merelisse klubisse. Otsuse õigusust kinnitab ka juba Pitka soovitatud pilguheit kaardile. Eesti võib ju mitte küündida mõjuvõimsa mereriigi tasemeni, kuid teiste mereriikide mõtlemist ja väärtusi mõistes ning juurutades kindlustame helgema tuleviku ja rohkem võimalusi meie lastele. Just seepärast on “Merevõim” kohustuslik lugemismaterjal mitte ainult praegustele ja tulevastele ohvitseridele ning merendushuvilistele, vaid kõigile, kelle tegevusest sõltub Eesti riigi ja merenduse areng.
Loodetavasti õnnestub käesolevale teosele lisaks varsti eesti lugejani tuua ka eespool nimetatud klassikute Mahani, Corbetti jt originaalteosed. Eestlased võivad pidada end maarahvaks, kuid meile omase terve talupojamõistusega peame aduma, et asume siiski mere ääres ning mereline vaatenurk rikastab ja annab meile tulevikus mitu korda rohkem võimalusi.
SAATEKS TEISELE VÄLJAANDELE
“On valmis laevastik, me väed on koos …”
Raamatu esimeses trükis kasutasin kuningas Henry kommentaari juhtimaks tähelepanu tõsiasjale, et tegelikult ei olnud toona mereväe maailmas kõik kaugeltki mitte kindel. Möödunud väheste aastate sündmused on säärast seisukohta kinnitanud ning praegune teine väljaanne on katse keskenduda pisut rohkem küsimustele, mis on sestsaadik kui kahjuks mitte selgemaks saanud, siis vähemalt märksa tähtsamaks muutunud. Peale üldist ajakohastamist ja käsitluse ülesehituse muudatusi süüvib käesolev köide rohkem mereväe rolli rahvusvahelisse konteksti ning sisaldab ka üht uut peatükki, mis näitab, kuidas neli maailma mereväge viivad raamatus käsitletud ideesid praegu ellu ühes piirkonnas, mis pakub kasvavat huvi ka kõikidele teistele. Raamat muutub seeläbi küll üsna pikaks, aga nagu kõik merevõimu uurivad inimesed liigagi hästi teavad, ei ole sellel valdkonnal silmaga nähtavaid piire. Kõnealuse teema terviklik käsitlemine nõuab väga laiahaardelist lähenemist.
Raamatu esimeses väljaandes arvutule hulgale inimestele – tegevmeremeestele, akadeemilistele uurijatele ja merendusõppuritele – edastatud tänusõnad kehtivad ka siin, kuigi ruumi säästmise huvides neid siin uuesti ära ei tooda. Mitmel järgnenud aastal on mul olnud kasu veel paljude teistegi nõuannetest ja abist. Tahaksin tänada Briti Akadeemiat heldekäeliste uurimistoetuste SG 33339 ja 48492 eest, mis selle kõik võimalikuks muutsid, ning professor Mike Pugh’d ja Sarah Somersit koos tema töörühmaga toetuste kättesaamise ja haldamise eest. Selle aja sees tegin ma kaks pikemat tulusat uurimisreisi. Esimene viis mu Singapuri Nanyangi Tehnoloogiaülikooli Rajaratnami Rahvusvaheliste Uuringute Kooli (RSIS), kus ma veetsin külalisvanemteadurina kolm tulemusrikast kuud. Singapur kuulub parimate mulle ette sattunud “merevahitornide” hulka ning ma olen tänulik abi eest kaptenmajor Joshua Hole’ile ja nõuannete eest RSIS paljudele suurepärastele teadlastele, keda on liiga ohtralt, et neid kõiki siinkohal nimepidi üles lugeda. Tahaksin mulle antud abi eest esile tõsta Kuningliku Mereväe sideohvitseri Singapuris kaptenmajor Nigel Race’i, erukommodoori Sam Batemani ja dr Paul Mitchelli, dr Tim Huxleyt Rahvusvahelise Strateegiauuringute Instituudi Singapuri harust, Michael Richardsoni, dr Ian Storeyt ja dr Vijay Sakhujat Kagu-Aasia Uuringute Instituudist, Yoshiaki Itot ReCAAPist ja dr Derek da Cunhat. Singapuris viibimise ajal oli mul õnne saada klubi Shanghai Surveyors Society ja selle paljude põnevate liikmete kaudu teretulnud vastuvõtu osaliseks kaubalaevandusega tegelejate kogukonnas, kusjuures need kontaktid ulatusid Helmut Sohneni ja Arthur Bowringi vahendusel ka Hongkongi Laevaomanike Assotsiatsioonini. Globaliseerumise kui merega seotud ilmingu analüüsimisel käesolevas raamatus võlgnen ma paljuski tänu just neile inimestele.
Teine pikk uurimisreis kujutas endast taas kolme kuu pikkust lähetust, kuid sedapuhku viibisin ma 2008. aastal Uus-Meremaal Wellingtonis Victoria Ülikoolis Sir Howard Kippenbergeri õppetooli esimese täitjana. Sellist harukordset vastutulelikkust osutati mulle tänu Peter Cozenile ja Westoni Sihtasutusele. Seal tõid mulle kasu arutelud veel ühe merendusinimeste seltskonnaga, mis oli liiga arvukas, et kõiki nimepidi mainida. Siiski tahaksin ma iseäranis lahkelt mulle pühendatud aja eest eraldi ära nimetada kaitseminister John Mackinnonit, merejõudude juhatajat admiral David Ledsonit, kommodoore Tony Parri, Karl Woodheadi ja Richard Jacksonit, dr Lance Beathi ning professor Brian Lynchi.
Kuna mind eriti huvitab mereareng Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, olid need kaks reisi minu jaoks üliväärtuslikud. Ma olen tänulik Austraalia Kuningliku Mereväe juhatajale admiral Shaldersile ja mereväekapten Pete Leveyle osavõtukutse eest nõupidamisele Seapower 08 ning dr David Stevensile tema külalislahkuse eest nõupidamise ajal. Kontradmiral James Goldrick oli abivalmis nagu ikka.
Üks suuremaid muutusi raamatu teises väljaandes on tähelepanu koondamine Hiina, Jaapani, India ja Ühendriikide mereväepoliitikale juhtumiuuringutena maailma üldise mereväearengu kontekstis. Hiina puhul toetusin Singapuri ametivendade abile, kontaktidele Hongkongis ja paljude Ühendriikides töötavate kolleegide – iseäranis James R. Homesi, Andrew Winneri ja Toshi Yoshihara – asjatundlikkusele.
Tänu Suurbritannia Tokios tegutseva mereväeatašee mereväekapten Simon Cheltoni vahendusele õnnestus mul saada kasu paljudest kohtumistest ja aruteludest Jaapani enesekaitsejõudude mereharu9 eru- ja tegevohvitseridega. Need olid teiste hulgas admiral Kaneda Hideaki, mereväekapten Toshiro Yamamoto, kontradmiral Yoichi Hirama, mereväekapten Yoshitaka Toui Jaapani merepiirivalvest ja kontradmiral Sato Mikasa Sihtasutusest. Riikliku Kaitseakadeemia professor Tomoyoki Ishizu, Riikliku Kaitseuuringute Instituudi professor Yoshinaga Hayashi ja nende kolleegid mõlemast asutusest viisid mind kurssi üldise taustaga. Ühendkuningriigis olid mulle äärmiselt suureks toeks mereväekapten Hiro Terada ja dr Euan Graham välisministeeriumist ning dr Elizabeth Guran, Alessio Patalano ja teised entusiastid Inglise-Jaapani Ühingust.
India reisidel õnnestus mul tänu brigaadikindral Ian Reesi ja mereväekapten Charles Ashcrofti (New Delhis) ning kommodoor J. A. Singhi (Londonis) abile kohtuda üha muljet avaldavama India mereväe paljude endiste ja praeguste ohvitseridega, kelle seas olid mereväe staabiülema asetäitja viitseadmiral Verna, admiral Vohra ja tema kolleegid Rahvuslikust Merendussihtasutusest, kommodoor Sujeet Samaddar, mereväekapten Ashok Kumar Singapuris ja mereväekapten Rajan Vir India Merendussihtasutusest Pune’is. Jason Alderwicki vahendusel sai mulle kättesaadavaks admiral Mehta kaalukas esinemine Rahvusvahelisel Strateegiauuringute Instituudis Londonis.
Ühendriigid on nagu ikka merejõudude arengus huvitavate ideede kääritajaks. Tänan eriti Newportis paikneva suurepärase Mereväe Staabikolledži professoreid Vince Mocini ja Richmond Lloydi nende vahendustegevuse eest, mis tagas mulle võimaluse pääseda ligi Ühendriikide uue mereväestrateegia kujundamise väitlusele “21. sajandi merevõimu koostööstrateegia” ja seda kommenteerida. Briti mereväeatašee Washingtonis kommodoor Alan Bennett näitas minu Washingtonis viibimise ajal üles äärmiselt suurt külalislahkust. Peter Swartz analüüsikeskusest CNA oli nagu alati harukordselt hea abimees nii ideede kui ka kontaktide seisukohalt ning taas sain ma kasu
http://www.npr.org/2011/09/16/140510790/u-s-now-relies-on-alternate-afghan-supply-routes.
Nagu armeed, pole Jaapanil pärast Teist maailmasõda ametlikult ka mereväge.