Merevõim. Teejuht 21. sajandisse. Geoffrey Till
Sealsed ohud erinevad väga nendest, mida võib kohata avaookeanil, kuid on vähemalt sama tõsised. Liiatigi muudab tõenäosus, et sedalaadi kampaaniad toimuvad mitte pealesunnitult, vaid enda algatatud sõdade käigus, merealade valdamise kui “väekaitse” variandi kummaliselt aktuaalseks.
Tõsiasi, et kolm maailma parimat ja professionaalseimat mereväge on hiljaaegu asümmeetrilisele vastasele alla jäänud (vahejuhtum USS31 Cole’iga Adenis, Briti fregati HMS32 Cornwall pardumissalga vangilangemine Iraani Islamirevolutsiooni Valvurite väe mereväelaste kätte ja Iisraeli hästirelvastatud korvetti Hanit tabanud rakett C802, mille tulistasid välja Hezbollah’ üksused), näitab meile, kuivõrd nõudlikud postmodernsed operatsioonid võivad olla.
Poliitiliselt on küllaga tõendusmaterjali sellest, et kodumaine avalik arvamus ei lase küllap pealetükkiva ja ebasõbraliku ajakirjanduse mõjul ennast rahustada tasemeni, mis oli tavaline näiteks Briti 19. sajandil Kolmandas Maailmas peetud süsteemikaitsesõdade puhul.33 21. sajandil sõltub süsteemikaitse püsimine rahuvalvajate endi tõhusast turvamisest. See kehtib nii ranniku lähedal tegutsevate meremeeste kui ka Basra või Bagdadi tänavatel viibivate sõdurite kohta. Rannikulähedastes vetes toimivaid jõude tuleb kaitsta väikeallveelaevade, kaldal baseeruvate suurtükkide ja rakettide ning miinide merehõive takistamise34 võime ja mitmesuguste uute ohtude eest, näiteks ründekaatrite ning väikepaatides või skuutritel terroristide parvrünnakud. Seetõttu vähendatakse võimekust võidelda konventsionaalsete merejõududega avamerel ja pööratakse rohkem tähelepanu vähem intensiivsele ohule ranniku läheduses.
Aga mereala valdamisel on olemas teinegi postmodernne tahk. Globaliseerunud maailmas pole enam tegemist mitte niivõrd mere “turvamisega” selle iseenda kasutusse võtmise mõttes, kuivõrd “turvaliseks muutmisega” kõikidele kasutajatele peale süsteemi vaenlaste. See sobitub hästi seisukohaga, et “meresõiduvabadus” on kui mitte just üleüldine õigus, siis vähemalt üleüldine vajadus, mis ei ole ainuüksi konkreetsete lippude või veoste päralt.
Ühendriikide mereväe mereväeoperatsioonide juht admiral Mullen tõstis esile järgnevat:
“Kui vana merestrateegia keskendus mereala valdamisele, siis uus strateegia peab teatavaks võtma, et kõikide riikide majanduses valitseb tõus mitte siis, kui mered on ühe riigi valduses, vaid siis, kui need on kõikide jaoks ohutuks ja vabaks tehtud.”35
Merestrateegia keel ja retoorika näivad eemalduvat vanast ja välistavast “ülevõimu” mõistest merel. Lühidalt öeldes hakkab “valdamine” (sea control) teisenema prantsuse controle’iks, mis tähendab tegelikult rohkem järelevalvet kui valitsemist. Selline mere kasutamise õiguspäraste vormide ühiskaitse vaim oli üks Ühendriikide uue koostööstrateegia põhielement. Strateegia avalikustati Newportis mereväe staabikolledžis 2007. aasta oktoobris.
Paljud korratused merel lähtuvad muidugi maalt. Viimaste aastate Indoneesiat ümbritsevate vete julgeolekuprobleemid on näiteks põhjustatud haldamise puudumisest kuival maal36. Seega tegelevad mereväed merel tavaliselt rohkem tõve sümptomite kui selle põhjustega. Aga et pakkuda abi, peavad mereväed suutma maal toimuvaid sündmusi mõjutada ning siin võivad nad strateegiliselt äärmiselt tõhusad olla. Ühtlasi kaitsevad nad süsteemi kaudselt ja mitte oma tegevusega merel, vaid sellega, mida nad teevad merelt. Nad ei kaitse mitte kaubandust ennast, vaid kaubanduse jaoks vajalikke tingimusi. Kuna rannikuvööndis elab suurem osa inimesi, seal on kõige rohkem tööstusettevõtteid ja liigub palju kaupa, siis ilmnevad ka ohud just seal ning postmodernsed mereväeoperatsioonid hakkavadki toimuma seal.
Külma sõja järgsel perioodil on seoses süsteemi kaitsmisega välja kujunenud nn liberaalse interventsionismi kontseptsioon, mis lähtub arusaamast, et kui meie ei lähe kriisi juurde, siis tuleb kriis meie juurde.37 Kõige parem oleks juba enne kohal olla ja kriisi tekkimine üldse ära hoida. Briti kaitseminister selgitab: “Rõhu asetamine lähetusoperatsioonidele on lubanud Ühendkuningriigil täita võtmerolli rahvusvahelise julgeolekukeskkonna kujundamisel.”38 Selline mõtlemine on Euroopas ja Ühendriikides ning üllatavalt paljudes Lõuna-Ameerika ja Aasia-Vaikse ookeani piirkonna maades kaasa toonud teravdatud tähelepanu lähetusoperatsioonidele.
Lähetusoperatsioonid erinevad vähemalt praeguse arusaama kohaselt tavapärastest dessantoperatsioonidest selle poolest, et nad ei nõua ilmtingimata ranniku ründamist ja hõivamist. Nad kalduvad olema äärmiselt politiseeritud, vähemalt kavakohaselt on nad lühiajalised ning viikse läbi emamaast kaugel ja harilikult koos teiste riikidega. Neis ei nähta tavasõja eelkäijat ning traditsiooniline sõjategevus või isegi lihtsalt mereväe tegevus ei pruugi omada kuigi suurt tähtsust selles üldises kampaanias, mille üks osa nad on. Ehkki lõpliku lahenduse peavad sündmused saama kuival maal, aitavad mereväeüksused konflikti strateegia-, operatiiv- ja taktikatasandil lahendada otsustava panusega ühend39– ja mitmeriigi40-lähetusoperatsioonidesse. Merevägi viib läbi merelt lähtuvaid operatsioone ning transpordib, varustab ja peab ülal üksusi, toetab neid mitmesuguse õhuründevõimega ja kaitseb neid õhurünnakute eest. Lähetusoperatsioonid on igivana meredessandi postmodernne kohandus ja oleks hea, kui seda algvariandiga segi ei aetaks.
Nii Briti operatsiooni Sierra Leones ja selle ranniku lähedal kui ka Austraalia operatsiooni Ida-Timoril peetakse liberaalse interventsionismi piisavalt tulemusrikasteks näideteks. Need illustreerivad seda, kuivõrd on postmodernsed mereväed nihutanud oma tähelepanu tegevuselt merel nendele asjadele, mida nad saavad teha merelt.
Kokkuvõtteks võib öelda, et jõuliste lähetusoperatsioonidega kaitstakse kaubandussüsteemi ebastabiilsuse või konfliktide eest maismaal. Niisugused potentsiaalselt kaldalt lähtuvad ohud on paariariigid, riikidevahelised või riigisisesed konfliktid ning paljude hiljaaegu mõjuvõimu omandanud valitsusväliste osalejate pahatahtlikud toimingud. Need kõik ohustavad globaalset merepõhist süsteemi. Varem tähendas kaubandussüsteemi kaitsmine muidugi põhiliselt laevasõidu otsest kaitsmist merel. Mahan on teinud kuulsa tähelepaneku:
“Vajadus mereväe järele tuleneb rahumeelse laevanduse olemasolust ja kaob koos sellega, välja arvatud juhul, kui riigil on agressiivsed kalduvused ja ta peab mereväge üleval lihtsalt kui üht sõjalise organisatsiooni haru.”41
Tänapäeval on mereväe prioriteet nende otseste poliitiliste ja strateegiliste tingimuste kaitsmine, mis kasutoova kaubavahetuse võimalikuks muudavad. Merelt lähtuvad ohud kaubandussüsteemile jäävad muidugi alles ja nendega on vaja toime tulla, kuid postmodernses maailmas ei nõua need enam nii suurt tähelepanu nagu Mahani ajal. Süsteemi kaitstakse hoopiski lähetusoperatsioonide ja kollektiivse tegevusega, mis on suunatud kaldalt lähtuvate ohtude vastu.
Praegune keskendumine pealtnäha lõputule maismaafaasile Afganistanis ja Iraagis tekitab osalevate riikide merevägedele tõsiseid raskusi. Lühemas plaanis neelavad need konfliktid raha ja ressursse, mis oleksid muidu võinud minna mereväe käsutusse.42 See vahetu kohustuse hirmuvalitsus põhjustab pikemas plaanis eelarvekitsikusi Ühendriikide, Suurbritannia ja mitme Euroopa riigi mereväes,43 kusjuures eriti ilmsed on need just postmodernsetes merevägedes. Probleem teravdub veelgi, kui unustada, et lähetusoperatsioonid on tihtipeale merelised Corbetti mõttes, kelle jaoks on need operatsioonid, “mille puhul meri on üks olulisi tegureid”.44
Poliitilisest aspektist aga paistab, et mõlema kampaania maksumus ja kaasnenud pettumused muudavad sellised sissetungid muudes paikades vähem tõenäoliseks. See võib kahjustada lähetusvõimekuste arendamist. Kuna lääneriikide
USS –
HMS –
Tänapäeval unustatakse vahel nende pingete tugevus. Krimmi sõja algupäevade, Kabuli alt taganemise või Isandlwana lahingu sarnaseid katastroofe kõrvale jättes ei ole niisugused inimkaotused põhjustanud poliitilisi vaidlusi ega kommentaare. Seda peeti impeeriumi koorma kandmise lahutamatuks osaks.
Merehõive takistamine – inglise keeles
Tsiteeritud “USN seeks wider seapower definition”, “Jane’s Navy International”, juuli–august 2006, lk ii.
Raamat on kirjutatud enne 2009. aastat, st. enne Somaalia piraatluse erakordset tõusu. Tänane olukord on seega tõendanud autori vaadete õigsust.
Ühendkuningriigi kaitseministeerium (1998), osa 6.
Ühendkuningriigi kaitseministeerium (2002), sissejuhatus.
Ühendoperatsioonid (
Mitmeriigi-operatsioonid (
Mahan (1890), lk 23.
“Gates plans to use Air Force, Navy funds to cover Army costs in Iraq, Afghanistan”, “National Journal Congress Daily AM”, 12. aprill 2007. George Friedman, “The limitations and necessity of naval power”, “Stratfor”, 10. aprill 2007.
Paul Kennedy, “The rise and fall of navies”, “International Herald Tribune”, 5. aprill 2007.
Corbett (1911/1988), lk 15–16. Vt alapeatükki 3.5.