Merevõim. Teejuht 21. sajandisse. Geoffrey Till
Keskusest. Üldist poliitikat puudutava panuse eest olen ma tänulik Clifford A. Hartile, Loren Thompsonile, Walter Russell Meadile ja Donna Hopkinsile Välisministeeriumist ning Michael Coulterile. Vaikse ookeani suuna katsid paar sõitu Honolulusse (mis on alati koormaks!) ning ma tänan admiral Robert F. Willardit, dr Bill Morganit ja nende ametivendi Vaikse ookeani laevastikust, dr Mohan Malikit väärtuslike arutelude korraldamise eest Aasia ja Vaikse Ookeani Keskuses ning dr Paul Brattonit sellesama tegemise eest Havai Vaikse Ookeani Ülikoolis ja väitluste eest Richard Halloraniga.
Teine esiplaanile kerkinud teema on tähelepanu koondamine sellele, mida ma olen raamatus nimetanud tänapäeva merejõudude “postmodernseteks” tegevusteks. Need on korra tagamine merel, koalitsioonioperatsioonid, mitmepoolne terrorismivastane võitlus ja muu seesarnane. Siin on toonud mulle kasu pikad väitlused mereväekaptenite Bruce Stubbsi ja Samuel M. Neilliga oivalisest Ameerika Ühendriikide Merepiirivalvest ja nende osutatud abi ning mitmed reisid Lõuna-Ameerikasse. Viimased said muuhulgas teoks tänu mereväekapten Paul Robinsonile ja kaptenmajor Steve Kercheyle kaitseministeeriumi kaitsevarustuse müügi organisatsioonist.
Peruus aitasid mind eriti mereväekaptenid Fernando Luna del Castillo ja Garcia Romani. Brasiilias pidasin tulutoovad diskussioone admiral Ruy de Almeida Silva ning mereväekaptenite Francisco Alves de Almeida ja Renato Aguiafreirega. Teise kütkestava reisi Tšiilisse tegin admiral Hugo Deformesi kaasabil, tänu kellele külastasin näitust Exponaval 2006 ja sõitsin Tšiili sõjalaevaga Antarktikasse, mis kujunes sõna otseses mõttes elu elamuseks. Mõõdukalt tormine teekond üle Drake’i väina Almirante Vieli pardal lubas mul heita põgusa pilgu sellele, mida tegelik meremeheelu endast kujutab! Palju tänu admiral Edmundo González Roblesile, mereväekaptenitele Humberto Senaregale ja Pelayo Castrole ning kaptenmajor Miguel Marin Zuaznabarile.
Teisel pool maakera selgitasid mulle Pärsia lahe piirkonnas toimunud koalitsioonioperatsioonide keerukohti kommodoor Paul Robinson ja tema töötajad Briti staabist Bahreinis, Briti saadik ja Jed Snyder Ühendriikide poliitilis-sõjalisest esindusest. Bahria Ülikool Karachis aga varustas mind kommodoor Asif Saleemi ja mereväekapten Raja Javed Afzhali abiga rohke infoga korra säilitamise kohta Araabia merel.
Viimaks pean ma üldisemat laadi abi eest ja ideede allikana tänama neid mustmiljonit mereväeõppurit, keda mina olen õpetanud ja kes on mind õpetanud minu enda Ühendatud Juhtimis- ja Staabikolledžis ning paljude aastate jooksul aset leidnud korrapärastel õpetamiskäikudel Bangladeshi, Belgia, Madalmaade, Kuveidi ja Pakistani staabiõppeasutustesse, ja arvutut hulka teisi, kellega olen kohtunud konverentsidel ja seminaridel. Väga abivalmis on olnud ka kaptenmajor Tim Ash Ühendatud Kolledžist. Iseäranis tänulik olen ma esimese merelordi toetuse eest, kes kirjutas sellele väljaandele eessõna ajal, mil Kuningliku Mereväe ees seisid küll keerulised, aga ka ülipõnevad olukorrad.
Kooskõlastatud ja väga teretulnud muudatus minu seisundis Londoni Ülikooli Kings’s College’i kaitseuuringute teaduskonnas ja Ühendkuningriigi Juhtimis- ja Staabikolledžis andis mulle võimaluse see ettevõtmine teoks teha ning ma olen kõikidele oma kolleegidele tänulik nende kannatlikkuse eest. Pean mainima imesuurt abi, mida osutasid mulle Ühendkuningriigi Kaitseakadeemia koosseisu kuuluva Ühendatud Juhtimis- ja Staabikolledži suurepärase raamatukogu tublid töötajad ning kaitseuuringute teaduskonna kogu tugipersonal. Midagi veel paremat ei tohtinuks lootagi. Nüüd on meie ülesanne tugevdada Londoni Kings’s College’i Corbetti Merenduspoliitiliste Uuringute Keskuse mainet, kes hakkab sedalaadi uurimistööd edasi viima, kuid on tähtis rõhutada, et kõik selles raamatus väljendatud vaated ja tehtud vead kuuluvad minule ega kajasta ilmtingimata Corbetti keskuse, Kings’s College’i, Ühendkuningriigi Kaitseakadeemia või mõne muu Briti riikliku organisatsiooni seisukohti.
Lõpuks tänan oma abikaasat tema kannatliku meele, korraldustöö, kaalukate isiklike ohvrite ja minu saatmise eest nendel arvukatel reisidel, mida see uurimisprogramm vajas. Tal on siiski heameel teatavaks võtta, et see raamat on pühendatud konvoi kahele kõige uuemale laevale Barneyle ja Martha Powellile. Me mõlemad loodame, et raamatus analüüsitud areng lubab ka neil õige aja saabudes nautida pärituult ja avanevat merd.
ESIMENE OSA
Merevõim globaliseerunud maailmas
Sissejuhatus – merevõim ja globaliseerumine
On keskne tõsiasi, et riike ja nende tegevust 21. sajandi alguse strateegilises keskkonnas mõjutab globaliseerumine. 19. sajandi Briti Manchesteri koolkonna jüngrid tervitavad üleilmastumist lootuses, et see juhatab sisse rahu ja külluse ajastu, asendades varasema rivaalitseva ja agressiivse jõudude tasakaalu poliitika senisest märksa suurema rahvusvahelise kokkukuuluvustundega. Mittejüngrite meelest ohustab globaliseerumine nende eluviisi, sõltumatust, uskumusi ja tulevikuväljavaateid. Kolmas rühm ehk kahtlejad aga vaidlustavad globaliseerumise väidetava pikaealisuse eeldused ning peavad aru tagajärgede üle, mida selle kui mitte just peatne, siis igatahes oodatav kokkuvarisemine võiks endaga kaasa tuua.
Olgu siis nii või naa, kuid globaliseerumise praegune ja tulevane seis on ja jääb üheks tähtsaks riikide maailmapoliitika vormi määravaks teguriks. Valitsuse ja tegelikult ka ühiskonna suhtumisest globaliseerumisse saab omakorda peamine strateegiat, kaitset ja mereväepoliitikat ning seega ka merevägede suurust, vormi, koosseisu ja toimimist määrav faktor.
Maailma riigid jaotatakse tihtipeale laias laastus kolme mõttelisse kategooriasse nende majandusliku arengu alusel. Premodernsed riigid on põhiliselt põllumajanduslikud, nende majanduskoostöö teiste riikidega on piiratud ja kasum tulevasse arengusse investeerimise jaoks ebapiisav. Kuna ülejäänud maailm on edasi liikunud, peetakse premodernseid riike sageli nõrkadeks, nurjuvateks või juba nurjunud riikideks. Väidetavasti iseloomustavad neid enamasti halvad juhtimistavad, korruptsioon, seadusetus ja kogukondadevaheline vaenutsemine, mis muudavad majanduse ja ühiskonna progressi vaevaliseks.
Modernsed riigid on seevastu kujunenud tööstusliku masstootmise najal tõhusateks ja iseteadlikeks moodustisteks, mille kohta harilikult öeldakse, et nad hakkasid Euroopas tekkima pärast 1648. aasta Vestfaali rahu. Nad on konkurentsihimulised ja lähtuvad “realistlikest” eeldustest: rahvusvahelised suhted on võitlus selle nimel, kes saab mida, millal ja kuidas, kusjuures see “mis” tähendab ressursse, maa-alasid, mõju ja jõudu. Postmodernsed riigid on majanduslikult ja institutsionaalselt tõhusad teistsugusel viisil. Nemad kujunevad välja käimasolevale globaliseerumisele iseloomuliku tänapäevase informatsioonimajanduse mõjul ja jaoks. Olles vaistlikult koostööaltid, püüdlevad nad avatud ja vastastikku sõltuva kooperatiivse maailmasüsteemi poole.
Premodernseid riike võib senimaani leida Aafrikas probleemidest rohkem rõhutud paikades, Vaikse ookeani lõunaosa hädadega heitlevate väikeste saareriikide hulgas, Haiti saarel, Somaalia kandis ja mujal. Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riigid on enamasti modernsed, suurem osa postmodernseid riike aga paikneb Põhja-Ameerikas ja iseäranis Lääne- ja Põhja-Euroopas. Need kategooriad on muidugi määratletud rohkem kvantitatiivsest kui kvalitatiivsest aspektist ning mitmel “modernsel” Aasia või Vaikse ookeani piirkonna riigil võib näiteks täheldada “postmodernseid” tendentse, kusjuures mõne puhul (Austraalia, Uus-Meremaa, Singapur ja Jaapan) on need päris tugevad. Ja tegelikult leidub ka mõnel kõige postmodernsemal Euroopa riigil silmatorkavalt “modernseid” elemente.
Kõigest sellest tuleneb, et on olemas kolm merevägede arendamise mõttelist mudelit, mis kajastavad nii riikide rahvusliku julgeoleku perspektiive kui ka nende vaateid globaliseerumisele üldiselt ning selle konkreetsele mõjule ja tagajärgedele mereväele. Postmodernseid merevägesid seostatakse mõistagi postmodernsete riikidega, modernseid merevägesid modernsete riikidega ja premodernseid merevägesid premodernsete riikidega.
Nüüd on tarvis selgeks rääkida mõned terminid. Ehkki need kolm riigi ja merejõudude mudelit kannavad premodernse, modernse ja postmodernse nimetust, on see nõnda lihtsalt paremate nimede puudumise tõttu. Ükski termin ei kujuta endast sellist väärtust, mis eeldaks, et mõni nendest on teistest parem või halvem. Ka ei tohi neid käsitleda üksteist välistavate absoluutidena, sest nagu me edaspidi näeme, eksisteerivad tavaliselt kaks elementi üheskoos. “Modernne” tähendab siin mereväe rakendamise traditsiooniliste või konventsionaalsete kontseptsioonide