Merevõim. Teejuht 21. sajandisse. Geoffrey Till
See võib panna poliitikuid, kes tahavad vältida ohvreid ja pikaajalisi ebaselgeid kohustusi kuival maal, eelistama “merelisi” sekkumiskontseptsioone.
Selline vaade lähetusoperatsioonide rohkem merepõhisest kontseptsioonist, milles maaväed kaldal pole nii tähtsad, läheneb arusaamale “heast korrast merelt”. Olgu siis nii või teisiti, kuid lähetusoperatsioonide tulevane vorm ja riikide tahe neis osaleda hakkab kindlasti mereväepoliitikat määrama. Huvi toetada lähetusoperatsioone on märgatav Ühendriikides, Euroopas ning mõnedes Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna maades.
Globaliseerumine edeneb siis, kui kaubavahetus on mõlemale poolele kasulik ja toimub nii maal kui ka merel valitseva korra tingimustes. Aga nagu öeldakse “Ühendriikide Merepiirivalve strateegias”, ähvardavad korda merel mitmesugused ohud:
“Nõrgad rannikuriigid ei ole sageli võimelised korraldama ega kaitsma seaduslikku laevasõitu oma vetes ega tagama aluste ohutust. Nad on tihtipeale halvasti ette valmistatud selleks, et turvata oma merekaubanduse ja energiavarustuse taristut või kaitsta mereressursse ebaseadusliku ekspluateerimise ja keskkonda kahjustava tegevuse eest. Kõik need haavatavused ühtekokku mitte üksnes ei ohusta riikide elanikke, ressursse ja majandusarengut, vaid võivad seada ohtu ka üldkasutatavate merealade turvalisuse ja isegi ülemaailmse äritegevuse jätkumise.”45
Postmodernse väite kohaselt kohtab sellistes riikides kõiki rahvusvaheliste kuritegude vorme, aga eelkõige piraatlust, inimeste, uimastite ja relvade salakaubavedu ning rahvusvahelist terrorismi. Pikemas plaanis võivad keskkonnareostus ja mereressursside süstemaatiline laastamine olla veelgi suurem ähvardus rahvusvahelisele süsteemile ja vahest koguni planeedi enda füüsilisele seisundile.
Nagu edaspidine arutelu 11. peatükis näitab, tähendab globaliseerumine seda, et sellel kõigil on oma “kodus” ja “võõrsil” mõõde, kusjuures postmodernsed mereväed on teisena nimetatust rohkem huvitatud kui modernsed mereväed.
Korra säilitamine merel võib ju jääda süsteemi kaitsmiseks vajalike mereliste võimekuste spektri pehmemasse, rohkem politseitööd meenutavasse otsa. Kuid siiski nähakse selles üha enam üht otsustavat ülemaailmse rahu ja julgeoleku tagajat ning järelikult peaks see pälvima mereväe tuleviku kavandajate tähelepanu. Korra hoidmine merel on tunnistatud kolmandaks postmodernse ajastu mereväe neljast esmaülesandest.
Niisugune avarama iseloomuga mure merede turvalisuse pärast ei ole muidugi täiesti uus, kuid jahmatab tähtsus, mida sellele praegu omistatakse isegi niisuguste riikide mereväes nagu Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik, kelle merestrateegias domineerivad “modernsed” kontseptsioonid.
Säärastes riikides, kus merevägi ongi kõige muu poolest peale nime tegelikult merepiirivalve, ei tekita see erilisi probleeme. Kahtlemata on kimpus suuremate merevägede planeerijad, kes ressursse eraldades peavad valima merealade julgeoleku “kõva” või “pehme” variandi. Siin on peaasi leida tasakaal “pehmemate” rannavalvejõudude ja – funktsioonide (mille rakendamine ei piirdu mitte mingil juhul ainult koduvetega) ning “kõvemate” ehk tavapäraste mereväeüksuste vahel.
Kas mereväed peaksid need funktsioonid enda kandma võtma või andma üle konkreetselt nende eesmärkide täitmiseks kavandatud eriüksustele?46 Argumente on mõlema variandi kaitseks, kuid kahtlemata on korra hoidmine tähtis ja muutub järjest tähtsamaks.
Merekoostööd peetakse merepõhise kaubandussüsteemi kaitsmise seisukohalt niivõrd tähtsaks, et sellest on saanud peaaegu omaette eesmärk. Säärane pürgimus on mitmeti uudne asi. Ehkki palju on kirjutatud sellest, kuidas “valitseda globaalseid ühisvaldusi”, mille all peetakse harilikult silmas merd, õhku ja ilmaruumi nende kohal,47 tunnustatakse suurima “ühisvaldusena” siiski inimesi. Postmodernisti jaoks on nende toetuse saavutamine tõenäoliselt tähtsaim üksiknõue süsteemi kaitsmisel. Inimeste valitsemine tagab sõjaliste ja poliitiliste eeliste niisuguse taseme, mida peetakse üldise edukuse põhiliseks võimaldajaks. Järelikult on raske üle tähtsustada sihikindlat heitlust maailma avaliku arvamuse eest, leidku see siis aset liitlasriikide parlamentides, Washington Posti toimetuseartiklites või Lähis-Ida tänavatel.
11. septembri terroristid ei tülitsenud selle pärast, kes saab endale suurema koogitüki, vaid nad püüdsid kogu pagaritöökoda õhku lasta, sest nende meelest on globaliseerumine iseenesest nende suhtes vaenulik nähtus. Aga neid toetab ka tohutu arv inimesi, kes tahavadki suuremat koogitükki ja keda on vaja neile õiglasemana näiva süsteemi maksmapanemise kaudu veenda kurjategijate toetamisest loobuma. Sellest tuleneb poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku arengu tähtsus ning mereväeüksused saavad tänu oma paindlikkusele ja suutlikkusele kõikjal käepärast olla. Ettenihutatud ja tundlik mereline kohalolek aitab mitte üksnes pahasoovijaid heidutada või neid midagi kasulikku tegema sundida, vaid nii näidatakse oma huvi piirkonna asjade vastu, jälgitakse merel ja kaldal toimuvat ning arendatakse aktiivse koalitsiooniloomispoliitikaga kogukonnatunnet rahvusvahelises ulatuses. Juhtprintsiibiks on seisukoht, et riigi eesmärkide kaitsmisel on sõja ärahoidmine alati parem kui sõja võitmine.
Seda arvestades on merevõimu healoomulised48 rakendused eriti silmatorkavad ulatuslikumates operatsioonides, mille mõte on kaitsta süsteemi nende inimeste südamete ja meelte enda poole võimisega, kellest see süsteem lõpptulemusena ju sõltubki. Postmodernistide arvates kuuluvad “laevastiku ülemaailmse paiknemise” idee ning Ühendriikide hospidallaevade Mercy ja Comfort pikkade ringreiside ja muude sedalaadi humanitaarabioperatsioonide teadlik ärakasutamine just nimelt sellesse kategooriasse.49 Teistsugustes olukordades võib muidugi olla kohasem lennukikandjate lahingugruppide kui sunniabinõu suunamine potentsiaalselt ohtliku ranniku lähedusse. Igal juhul nõuab mereväediplomaatia väga tihedat koordineerimistegevust antud riigi mereväe ja välisministeeriumi vahel. Paljud nendest postmodernsetest ideedest olid algselt kaasatud “tuhande laeva mereväe” kontseptsiooni, mida käsitletakse 10. peatükis.
Päästeoperatsioonid Aasias pärast 2004. aasta tsunamit demonstreerisid mitmeti, kuidas kõnealune kontseptsioon tegelikkuses toimib, sest selle äärmiselt vajaliku töö tegi edukalt ära abiandjate lõdvalt seotud koalitsioon, mis koondus väga lühikese ajaga väljaspool igasuguseid kindlakujulisi kokkuleppeid ja ilma kellegi “juhtimiseta”. Rahvusvaheline päästetegevus Liibanonis 2006. aasta konflikti ajal oli suurel määral samasugune. Mõlemad said võimalikuks merevägede koostööharjumuste tõttu.
Sedalaadi koostöö merel on riigikeskse käitumise piiramise ja vaoshoidmisega ühtaegu abiks konflikte ennetavate institutsioonide loomisel, mis soodustab ka piirkonna majanduskasvu. See näitab eemaldumist tavapärasest “realistlikust” rahvusliku julgeoleku kontseptsioonist ja liikumist koostööaltimate piirkondlike variantide suunas. Järelikult annab merevägi eeskuju ja julgustab kaugenema traditsioonilisest jõutasakaalust säärasel kujul, nagu seda veel hiljuti Euroopas tunti.
Postmodernsed mereväed paistavad silma mitte üksnes selle poolest, mida nad teevad, vaid ka selle poolest, et võimaldavad teistel teha seda, mida vaja.
Hiljutised drastilised muudatused Skandinaavia maade merevägedes on huvitavad seepärast, et merevägede kui ranniku kaitsja roll teisenes lähetusmissioonidest osavõtmiseks ja seepärast, et need näitlikustavad nii selgesti osalusstrateegiat. Sellega aktsepteeritakse, et ressursside piiratuse tõttu ei suuda ükski riik lahendada oma julgeolekuprobleeme iseseisvalt ja tarvis on kollektiivset merelist jõupingutust, millega kaasneb operatiiv- ja poliitilise sõltumatuse kaotamine vastava kampaania ajal.
“Paljud riigid on püüdnud säilitada sõjajõude, mis suudavad iseseisvalt toime tulla sõjalise missiooni kõikide tahkudega,” öeldakse Uus-Meremaa kaitsedoktriinis.
“Kuna ei ole tõenäoline, et Uus-Meremaa omandab kunagi selliste sõjajõudude varustamiseks vajaliku finantssuutlikkuse,
“U.S. Coast Guard Strategy” (2007), lk 51.
Posen (2003), lk 8–13.
Ühendkuningriigi kaitseministeerium (2004), lk 58. Varasemates väljaannetes tehti huvitaval kombel sellest kontseptsioonist rohkem juttu. Vrdl lk 33–36, 103 esimeses 1995. aasta väljaandes.
Vt Elleman (2007), lk 101–106, 108–109 jj.