Merevõim. Teejuht 21. sajandisse. Geoffrey Till
Rootsi merevägi sai nii mõndagi teada koostegutsemisvõime ja pikaajalise logistilise toetuse tagamise kohta kaugete vahemaade tagant, ameeriklased aga õppisid käsitlema “seda märkamatute kõrgtehnoloogiliste allveelaevade ohtu, mis tekib Vaiksel ookeanil kümne aasta pärast ”. Grenstad jätkas:
“Rootsi oli külma sõja ajal teistest isoleeritud. Pärast NSV Liidu kokkuvarisemist oleme me avanenud, et saada rahvusvahelisemaks, ja me näeme kõvasti vaeva selle nimel, et muutuda koostegutsemisvõimelisemaks … Me peame oma rannikulähedaseks alaks Läänemerd, kuid oleme muutumas globaalse haardega mereväeks, sest suudame teostada teistel meredel samalaadseid operatsioone nagu Läänemerel. Me oleme jälginud, kuidas Taani merevägi teeb läbi samasuguseid muutusi.”
Rootsi kaitsepoliitika näeb nüüd ette osalemist nõuetekohast mandaati omavates ülemeremissioonides ja paistab leppivat asjaoluga, et võtmetähtsusega tööstusvõimsused, nagu näiteks allveelaevaehitusettevõte Kockums on läinud välismaiste kontsernide kätte. Grenstad sõnab lõpuks: “Kuid teisest küljest me peame ennast valmis seadma prognoosimatu maailma jaoks … [sest] … suuremad ohud võivad naasta.”60
Sellised mereväge puudutavad hoiakud on seotud ja tegelikult ka seletatavad rahvusvahelise konteksti tajumisega. Konkreetsemalt kajastavad need praegu toimuvat vaidlust selle üle, millises ulatuses määravad traditsioonilised riigid ja nende traditsioonilised vaatenurgad ära maailma tuleviku ja kas tekkivad vahekorrad hakkavad põhinema konfliktidel või koostööl. Et sellest aru saada, tuleb meil konkurentsi mõistet veidi lähemalt uurida. Konkurents eeldab, et rivaalidel on teineteisega nii mõndagi ühist, aga ka midagi, mis neid lahutab. Nende olukorda võib selgitada kahe otsakuti teineteisele asetatud koogitüki näitel. Esimene koogitükk esindab koostöösuhteid, teine aga konflikti. See illustreerib tervet vahekordade spektrit, mis algab puhtast koostööst ühes otsas ja lõpeb puhta konfliktiga teises otsas, kuigi emba-kumba äärmust tuleb ette haruharva. Tegelikus elus lõikub kahe riigi vahekord harilikult mõlemasse koogiviilu.
Joonis 1.1 Konflikti/koostöö spekter
Muidugi on selline piltlik esitus lihtsustav. Lõikekoht kahe maa suhete ühes valdkonnas (näiteks kaubanduses või maailmakarikavõistlustel) ei pruugi olla sama teises valdkonnas (näiteks kalapüügilepped või Vaikse ookeani kirdeosa tulevane julgeolekuarhitektuur). Liiatigi võivad need suhted pidevalt muutuda.
Arusaam, et riikide vahel on nii konflikte kui ka koostööd ning et enamasti kujundab sõja- ja mereväe käitumist nende kahe segu, on siiski kasulik ning sellele viidatakse käesolevas raamatus pidevalt. See on mineviku, oleviku ja tuleviku merevõimu õige mõistmise võti.
“Teil on täiesti õigus, me oleme oma süntaksi ohvrid … mõned nendest asjadest, mida me mereväes kirjutame, ei pruugi just tingimata arusaadavad olla.”
TEINE OSA
Merevõimu määratlemine
Sissejuhatus
Kõigepealt küsime, mis see merevõim siiski on. Kummalisel kombel ei defineeri Mahan sõna või sõnu (!) “merevõim” (seapower) kuigi ühemõtteliselt, ehkki tema ise on selle termini verminud. Võime üksnes oletada, mis ta sellega öelda tahtis. Sedalaadi mitmemõttelisus on rusuvalt tavaline ja raskendab mõnikord suhtlemist. Inimesed kasutavad samu sõnu, kuid tihtipeale näib, et nad peavad silmas erinevaid asju. Teised aga kasutavad ühtede ja nendesamade asjade tähistamiseks erinevaid sõnu. See kõik tekitab suurt segadust ja merevõimu analüüsijate kurtmisi.62
Sel raskusel on kolm põhjust. Esimene tuleneb ainuüksi inglise keele semantikast ja seisneb selles, et merega seotut kirjeldavate sõnade võimalused on piiratud. Mõned nendest on nimisõnana mittekasutatavad omadussõnad (maritime, nautical, marine), teised aga omadussõnavariandita nimisõnad (sea, seapower). On ka omadussõnaga nimisõnu (ocean/oceanic,navy/naval), kuid need kipuvad olema konkreetsema tähendusega. Kahjuks muudab selline semantiline kohmakus sõnade järjekindla kasutamise väga raskeks.63
Teine põhjus on sisulisem. Sõna “merevõim” osa “võim” on äratanud rahvusvahelise poliitika teaduslikul analüüsimisel väga suurt tähelepanu. Mida see õigupoolest tähendab? Mõned analüütikud keskenduvad sisenditele ehk teisisõnu riike või inimesi võimsaks muutvatele tunnustele (näiteks sõjalise või majandusliku jõu omamisele). Teised koondavad tähelepanu väljunditele: mõni riik on võimas seepärast, et teised teevad seda, mida tema tahab. Võim võib olla potentsiaalne või tulenev … või on tavaliselt mõlemat! Et segadus veelgi suurem oleks, saab “võimu” vahel kasutada konkreetsete riikide kohta (“suurvõimud”). Tendents püüda seda sõna võimaluse korral vältida pole järelikult üllatav.
Kolmandaks peavad inimesed seda või teist nimesilti kasutades tõepoolest silmas erinevaid asju selles mõttes, et nad soovivad kaasata või välistada mõnda merega seotud nähtust. “Mereline” ehk maritiimne64 tegevus näiteks võtab mõnikord arvesse ainult merevägesid, mõnikord koos maa- ja õhuvägedega tegutsevaid merevägesid ja mõnikord merevägesid avaramas, kõiki mere ärilise ja mittesõjalise kasutamisega seotud tegevusi hõlmavas kontekstis, mõnikord aga katab sõna “mereline” kõik kolm võimalust!
“Merevõimu” kui mõiste puhul on meil tegemist kõikide nende raskustega. See on midagi, mis on olemas teatavatel riikidel või merevõimudel riigi tähenduses. Ühtlasi tuleb merevõimus näha nii sisendit kui ka väljundit.
Silmanähtavad sisendid on mereväed, merepiirivalved, merenduse või tsiviilmerendusega seotud majandusharud ja seal, kus see on kohaldatav, ka maa- ja õhuvägede panus. Joonisel 2.1 näidatakse merevõimu koostisosi ja selle asukohta riigi võimsuse avaramates määratlustes.
Merevõim ei ole üksnes midagi sellist, mida läheb vaja mere kasutamiseks (ehkki ilmselgelt on tegemist ühe eeltingimusega). Merevõim on ka suutlikkus avaldada mõju teiste inimeste käitumisele või sellele, mida tehakse merel või merelt. Niisuguse lähenemise puhul defineeritakse merevõimu, lähtudes selle tagajärgedes, ehk mitte sisendite, vaid väljundite, mitte vahendite, vaid eesmärkide järgi.
Veel on merevõim seotud võimekusega määrata sündmuste kulgu nii merel kui maal. Nagu too teine merelise mõtlemise suurmeister Sir Julian Corbett iial ei väsinud ütlemast, ei seisne merevõimu tegelik tähtsus mitte niivõrd selles, mis juhtub merel, kuivõrd merevõimu mõjus sellele, mis leiab aset maal:
“Kuna inimesed ei ela mitte merel, vaid maal, on suuri küsimusi sõdivate rahvaste vahel – mõnda haruharva juhtumit arvestamata – alati otsustatud kas sellega, mida teie sõjavägi saab teha vaenlase maa-ala ja riigi eluvõime vastu, või siis hirmuga selle ees, mille tegemise teie laevastik teie sõjaväe jaoks võimalikuks muudab.”65
Nagu me oleme juba näinud, on merevägede tähelepanu viimastel aastatel märgatavas ulatuses nihkunud merel toimivalt võimult merelt toimivale võimule.
Joonis 2.1 Merevõimu taustpilt
Mahani ja Corbetti järelduste napi kokkuvõtte alusel saame otsekohe öelda kaht asja. Esimene on lihtne fakt, et merevõim on midagi enamat kui halliks värvitud laevad, mille poordile on kirjutatud number. Merevõim tähendab ka seda panust, mida teised väeliigid ei saa anda merel toimuvatesse sündmustesse, ning merevägede võimalikku panust sündmustesse maismaal või õhus.
Merevõim hõlmab ühtlasi mere kasutamise mittesõjalisi aspekte (kaubalaevandus,
Kontradmiral Grenstad, intervjuu, “The Navy” (Uus–Meremaa), veebruar/ märts 2008, lk 20–22. Veelgi rabavam näide on Taani merevägi oma Absalon-klassi jõukuvamislaevadega.
Tsiteeritud George (1978), lk 86.
Falk (2000), lk 15 jj.
Eesti keel on siin veel kitsim, pakkudes
Inglise keeles