Merevõim. Teejuht 21. sajandisse. Geoffrey Till
sellist, mida mõnel riigil on rohkem kui teisel. Tegelikult on küsimus selle omamise astmes. Mingisugusel määral on merevõimu loomulikult kõikidel riikidel. See võib tuleneda nende mereväe tugevusest või laevaehitusest või merekindlustusoskusest või võimekusest meresõitjaid varustada või kõikide nimetatud ja ka muude tunnuste ühendusest. Kuid mõnel riigil – ja selles ongi asja iva – on merevõimu rohkem või vähem kui teistel ning see ongi strateegiliselt oluline sõja ja rahu ajal.
Tegemist on kasuliku järeldusega, sest nii saab vältida asjatuid küsimusi, näiteks kas Nõukogude Venemaa oli merevõim või ei olnud. Venemaa omas Nõukogude ajal admiral Gorškovi nutikale juhtimisele allutatud esmaklassilist mereväge, mis oli suuteline hoidma vaos Ühendriikide mereväe operatsioone. Tal oli suur kaubalaevastik, üks maailma juhtivaid kalalaevastikke, esmaklassiline okeanograafia ja mereteadus ning muljet avaldav laevaehitussektor. Kuid mereväe vahekord relvajõudude ülejäänud osadega oli siiski Ühendriikidest erinev. Mereväe operatiivtähelepanu oleks sõjas keskendunud mitte avaookeanile, vaid ahtamatele ja kohalikele meredele. Tema strateegiline mõtlemine oli ikka veel suurel määral mandriline. Nõukogude mereväejuhid tõrjusid mereväe kogu eksisteerimise jooksul otsustavalt tagasi idee, et nad peaksid orjalikult järgima läänemaade praktikat ja arvama, et ookeanidel võib edu saavutada vaid ühel viisil. Nõukogude Liit oli merevõim, kuid teistsugune merevõim.66 Üldisemalt võttes on suurem osa riike ühekorraga nii mere- kui ka maavõimud.
Merevõimu suhtelisusest saab teha tähtsaid järeldusi. Merevõimu strateegiline tõhusus sõltub paljuski selle vastase tugevustest ja nõrkustest, kelle vastu teda kasutatakse. Järelikult on merevõim tihtipeale nii-öelda vaataja silmades. Nagu Colin Gray nõnda kõnekalt näitab, on põhjus selles, et mõnes olukorras merevõim pelgalt annab õhu- ja maajõududele võimaluse konfliktis võitjaks tulla, mõnes aga (näiteks Vaikse ookeani kampaanias jaapanlaste vastu) on ta ise olnud sõja läbiviija ja otsustaja.67
Merevõimu suhtelisus aitab ka teha lõpu kummaliselt kaua püsinud väärarusaamale, nagu oleks see käputäie läänemaailma maade ainuomand. Merevõim ei ole seda kunagi olnud, ehkki mõned riigid on kindlasti olnud merelisemad kui teised.
Suutlikkus merel otsustavalt tegutseda ei sõltu ka ilmtingimata suurusest. Tšiili mereväe kogemused ja strateegilised funktsioonid Hispaania ohule vastamisel 19. sajandi kuuekümnendatel aastatel ja seejärel Vaikse ookeani sõjas Peruuga (1879–1884) võisid ju olla 60 aastat hilisema Vaikse ookeani kampaaniast nimekaimu meresõjandusliku küljega võrrelduna väikesed. Muidu aga toimisid täpipealt ühesugused protsessid: püüded lahingusse astuda, kaubalaevade ründamine, dessantoperatsioonide toetamine.68 Sama kehtib peaaegu kõikide riikide kohta sõltumata nende kujust ja mõõtmetest või ajastust. Teataval määral nad olid või on kõik merevõimud.
Mitmetähenduslikkusest hoolimata on õigem järgida üldist tava ning pidada väljendeid “mereline võim”69 ja “merevõim”70 võrdseks. Nad mõlemad hõlmavad mereväe interaktiivseid suhteid ühelt poolt tsiviil- ja merendusmõõtmega ning teiselt poolt õhu- ja maavägedega, sest need kõik on võimelised teiste käitumist mõjutama. Üks sõna “merevõim” ettevaatliku kasutamise eelis on aga see, et ta meenutab, et see on võim, mis tuleneb mere enda omadustest.
Mere neli ajaloolist omadust
Maakera on praegu kaetud mereveega peaaegu kolme neljandiku ulatuses ehk märksa enam kui varem. Briti saared muutusid saarteks kõigest 8500 aastat tagasi. Ehkki maailmameri on juba praegugi hiiglaslik, võib tema 139 miljoni ruutmiiline pindala veelgi suureneda. Ta on juba nüüd teistest tunduvalt suurem üksikkeskkond meie planeedil, reguleerib meile mitte veel täiesti arusaadaval viisil ilmastikku ja aitab mõõta maakera tervist. Elu, seega ka inimelu sai alguse merest ja on olnud kogu aeg mere mõju all. Meri on meie eluviisi ja koguni meie kui liigi säilimise seisukohalt otsustava tähtsusega.
Sellegipoolest on ta ikka veel sünge, salapärane ja ohtlik paik, kus inimesed üldiselt elada ei saa – ja enamasti ei tahagi elada. Suur osa merest on külm ja märg, siiani kaardistamata ning tekitab paljudel inimestel merehaigust. Sageli jääb mulje, nagu elaksid meresõitjad kusagil paikse ühiskonna ääremail. Kreeka filosoof Diogenes ei osanud kindlalt öelda, kas neid tuleks arvata elavate või surnute hulka. Bengali keeles meremeest tähistav sõna on lähedases sugulases vangi kohta kasutatava sõnaga – ja nii edasi.71
Ometigi on meri olnud kõige varasematest aegadest peale inimkonna mure ja hoole objekt. Miks? Kas see jätkub edaspidigi nii? Milline on merevägede koht selles kõiges?
Inimkond ei hakanud merd omaks pidama mitte ühe kindla asja pärast, vaid mitmestel põhjustel, mis on seotud mere enda nelja omadusega: meri kui ressurss, kui tee, kui informatsiooni hankimise ja ülemvõimu kehtestamise vahend.
Kõik need on omavahel seotud ning alluvad samadele koostöö- ja konfliktitendentsidele, mis iseloomustavad rahvusvahelisi suhteid. Kuna meri on inimarengu jaoks nii tähtis, ei tohiks ükski nimetatud asjaolu olla üllatav.
Nende nelja omaduse maksimaalne ärakasutamine määrabki põhiosas ära mereväe funktsioonid.
Joonis 2.2 Mere nelja omadusega kaasnevad reageeringud
Kümneid tuhandeid aastaid tagasi hakkasid inimesed kogu maailmas esialgu karp- ja koorikloomade näol endale merest toitu hankima. Keskmise kiviaja algusest saadik on Euroopas ja mujal nähtud meres ja jõesuudmetes “piiramatute toiduvarude allikat nendele, kellel on olemas tehnoloogia ja julgus neid avamerel nõutamas käia”. Keerulised õngekonksud ning selliste avamerekalade nagu tursa, kilttursa ja heigi luud, mida on leitud Portugalist kuni Skandinaaviani Atlandi ookeani Euroopa-poolsel rannikul elanud rannikukogukondade jäätmehunnikutest, näitavad, et 7000 aastat tagasi olid varased eurooplased võimelised nii kaugele merele minema, et püüdsid vahel koguni kuni pooleteise meetri pikkusi süvamerekalu. Ilmselt läbisid nood ürgsed meremehed saagijahil oma kergete nahkpaatidega märkimisväärseid vahemaid. See oli küll ohtlik, kuid siiski hõlpsam valkude hankimise viis kui kuival maal küttimine või hilisemal ajal kasvatamine. Liiatigi on kõikvõimalikes mereandides leiduvad rasvhapped kasulikud ajule ning tervisele üldse, aidates sigitada paremaid, rõõmsameelsemaid ja tervemaid inimesi.72
Pidevad rohkete matmistega vanaaja kalmistud näitavad, et nood rikkalikud ja mitmekesised ressursid kasvatasid elanike arvu, soodustasid põlluharimist ja paiksemat eluviisi. Mere ja maa piiril tegutsenud inimesed tootsid puhast inimenergiat, mis ergutas innovatsiooni ja arengut, pannes aluse euroopalikule tsivilisatsioonile. Juhtiva Briti arheoloogi Barry Cunliffe’i väitel ilmutasid nad peagi merelist ja antud juhul Atlandi ookeanile suunatud mõtteviisi. Seega mõjutasid tsivilisatsiooni algusest peale “näoga ookeani poole seisnud” inimesed.
See oli ülemaailmne nähtus. Meri kui ressursside allikas oli maailmatsivilisatsiooni arengus ülimalt tähtis – ja on seda ka praegu, sest inimkond kogub ikka veel umbes 20 protsenti oma toiduvalkudest ookeanist. Hilisemal ajal on majanduslikult tähtsustunud muudki mereressursid, eriti nafta ja gaas.
Tegelikult ületab nõudmine ikka veel pakkumist. See suurendab paratamatult konkurentsi merel. Kurval kombel on äge võitlus mere nappide või väärtuslike ressursside pärast alati mänginud inimkonna ajaloos tähtsat ja sageli ka destruktiivset osa.
Sajandeid tagasi käisid Makassari kandis elanud rahvad kord aastas Põhja-Austraalia rannavetes otsimas Hiina suppide koostisse kuuluvat trepangi, et sellega kaubelda. Nad lõid suhted Austraalia esmaasukatega ja hakkasid nendega kaupu vahetama. Täpipealt niisamuti sattusid Euroopa kalamehed rändkalade parvedele järgnedes kokku teiste piirkondade kaluritega, millest tekkis ühtekuuluvustunne. Loodi lõdvalt seotud, kuid kindlakujuline Atlandi kogukond, milles meri oli kaupade, uudiste ja ideede vahetamise keskkond.
Sellise
Till (1997).
Gray (1999), lk 217–227 ja ulatuslikumalt (1992).
Sater (1991).
Rodger (1986), lk 15.
Selles alapeatükis toetutakse tugevasti Cunliffe’ile (2001) ning Londoni Ajukeemia ja Toitumise Instituudi teadlase professor Michael A. Crawfordi tööle. Vt ka “Eating fish is good for brain”, “Guardian”, 25. oktoober 2002.