Merevõim. Teejuht 21. sajandisse. Geoffrey Till
on modernsetele riikidele märksa vähem omane kui postmodernsetele. Vaidluses liberaalse interventsionismi poolt ja vastu ei ole midagi uut. Eelmisel globaliseerumisajastul arvas näiteks Briti peaminister lord Palmerston, et liberalism ja maailma keskklassid “tekitavad stabiilseid, rahumeelseid ning Inglismaa ja Inglise kaubanduse suhtes sõbralikke valitsusi palju tõenäolisemalt kui despotism”. Seega ta pooldas liberaalset interventsionismi ja tegelikult ka tegutses sellest lähtudes. Need oletused seadis kahtluse alla konservatiivne jõudude tasakaalu koolkond, kus lord Melbourne väitis, et lood on just vastupidi ja need jõud, kellele abi antakse, “ei võta kunagi meie nõu kuulda … kohtlevad meid ülima põlgusega ja rakendavad kõikvõimalikke vaenulikke abinõusid. Nad tahavad innukalt tõestada, et me ei mõjuta neid kuidagi”.53
Lühidalt öeldes ei tule niisugustest sekkumistest mitte midagi head. Tähelepanu vajab hoopiski rahvusliku hingerahu kaitsmine ja need, kes seda otseselt ähvardavad. Sellises maailmas, kus teineteisest sõltuva tootmis- ja tarbimiskogukonna hädavajadustel on väiksem roll kui varem, jäävad tõenäoliselt peale hilisema aja Melbourne’ide traditsioonilised rahvuslikud vaated. Nagu eespool juba märgitud, võib lähetuskampaaniate teostamine maismaal igal juhul poliitilises mõttes raskemaks muutuda.
Järelikult on kollektiivsed lähetuskampaaniaid kaldal vähem tähtsad kui tavapärased merelise jõu kuvamise viisid, kaasa arvatud dessandivõimekus ja merelt löögi andmise võimekus sellisele vastasele, kelle vastu peab võitlema väga tõhusa relvastusega. Seejuures ei ole nende võimekuste kasutamise eesmärgiks mitte niivõrd rahvusvahelise kaubandussüsteemi kaitsmine mitmesuguste ohtude eest, kuivõrd strateegilise paremuse saavutamine konventsionaalsete vastaste suhtes. See võib hõlmata ka kindlat soovi säilitada või välja arendada merel baseeruv tuumaheidutusjõud, mis tähendab vähemalt praegu samuti keskendumist traditsioonilisele “sümmeetrilisele” vastasele.
Kord merel on modernse riigi jaoks muidugi sama tähtis kui postmodernse jaoks, kuid ta keskendub märksa rohkem ainuüksi rahvuslike huvide ja suveräänsuse kaitsmisele koduvetes. Eesmärgiks on ohtude koduvetest eemal hoidmine ja oma merepiiri kaitsmine kõikvõimalike pahatahtlike sissetungijate eest. See tähendab väiksemat koostööd teiste riikidega viisil, mis võib kahjustada osaleja poliitilist sõltumatust, merelist suveräänsust või püsitoiminguid. Modernsed mereväed järgivad rahvusvaheliste merekonventsioonide ja pürgimuste – näiteks merendusalase teabe jagamise kava Maritime Domain Awareness (MDA) – nõudeid tõenäoliselt halvemini, sest nad kas ei soovi seda teha või puuduvad neil vastavad juhtimistavad.
Minevikus on sedasorti piirangud raskendanud piraadivastaste operatsioonide läbiviimist sellistes tundlikes piirkondades nagu näiteks Malaka väin. Ja lõpuks on modernsed riigid sagedasti majanduslikult iseseisvamad ja endasse sulgunud, mistõttu kusagil eemal aset leidvad korratused häirivad neid vähem. Nende kaasatus merealade turvalisuse “kaugemate” aspektide lahendamisse on seega märksa piiratum.
Kõiki nimetatud põhjusi arvesse võttes kaldub “modernne” merevägi suhtuma ettevaatusega sellistesse praegu käibel olevatesse ideedesse nagu näiteks globaalne merepartnerlus, sest niisugused kokkulepped nõuavad harilikult kompromisse ja valmidust nõustuda vähenenud suveräänsusega riigi tasandil. Mitmepoolne koostöö teiste riikidega pole modernsele mereväele kuigi tähtis ja kui see leiabki aset, siis nii poliitiliselt kui ka praktiliste koostalitlusmehhanismide poolest kitsendatud ulatuses.
Modernsed mereväed eelistavad seega üldiste eesmärkidega mitmepoolsetele lepetele kahepoolseid kokkuleppeid konkreetsetes küsimustes. Mereväe käitumine peegeldab siin riigi üldist skeptilist suhtumist selliste institutsioonide ja käitumiste tulususse, mis soodustavad ühist julgeolekut piirkondlikul tasandil. Realismiusku teadlased enamasti jagavad seda skeptitsismi ja väidavad, et julgeolek sõltub edaspidigi rahvusriikidest ja traditsioonilistest rahvuslikest huvidest.
Modernse ja postmodernse lähenemise erinevused hõlmavad ka mereväe tegevuse alustalasid – tasakaalustatud laevastikku ja iseseisva rahvusliku merekaitse tööstuslikku baasi.
Modernistid eelistavad säilitada mereväe traditsioonilisi võitlusoskusi ja pidada ülal mitte postmodernistlikku spetsialiseeritud “osalemislaevastikku”, vaid tasakaalustatud laevastikku. Pidades õigemaks mitte vähendada oma iseseisva tegutsemise suutlikkust, püüavad modernsed mereväed säilitada nii suurt võimekuste komplekti kui võimalik, et olla valmis etteaimamatus ja tõenäoliselt ohtuderohkes tulevikus. Seega ei rahuldu nad pelgalt nišierialade arendamisega lootuses, et tekkinud lüngad täidab keegi teine.
Soov kõiki operatiivvalikuid avatuna hoida on tihedalt seotud viimase tunnusjoonega, mis iseloomustab “modernset” merestrateegiat. See on soov säilitada mereväele turvaline omamaine tööstuslik baas kas või liitlastega tehtava tööstus- ja ärikoostöö hinnaga. Mida rohkem soovib riik oma majandust välissurve eest sulgeda, seda enam eemaldub ta globaliseerumise aluspõhjaks olevast vabakaubanduskontseptsioonist. Niisugust survet tajub enamik riike ja isegi silmatorkavalt postmodernsed maad.55
Modernse ja postmodernse kompromissid
Need rahvusriigi ja mereväe modernsed ja postmodernsed käitumisparadigmad on väga üldjoonelised. Erinevused nende vahel on hägusad ja kvantitatiivsetelt määratletavad, kusjuures mitte mingil juhul ei ole tegemist vastaspoolustega. Sellised visioonid ei eelda ilmtingimata teineteist välistavaid mereväe rolle ja võimekust. Tegelikult võivad sellised mereväevõimekused nagu näiteks dessantlaevad ja laevadel baseeruvad transpordikopterid olla humanitaarabioperatsioonides sama väärtuslikud kui merelise jõu kineetilisemat tüüpi kuvamisel. Seda arvestades ja seepärast, et suurem osa tulevikuootusi näivad jäävat kuhugi kahe äärmuse – turvaline globaliseerumine ühelt poolt ja süsteemi õudusjudinaid tekitav kollaps teiselt poolt – vahepeale, demonstreerib enamik riike kahe käitumismalli segu ning sedasama näitavad ka nende mereväed.
Eespool viidati Singapuri kaitsepoliitikale ning Singapuri merevägi teebki just nimelt seda. Singapur on üks kõige globaliseerunumaid linnu maailmas ja kavatseb ilmselgelt selleks ka jääda. Ta investeerib ulatuslikult taristusse ja institutsioonidesse, et toetada oma laienevat merelist rolli globaalses mastaabis. Ühtlasi väärtustab ta multilateralismi, mis tema meelest stabiliseerib suhteid Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas.56 Singapuri sõjajõud on tegutsenud koos teistega niisuguste ühisohtude vastu nagu näiteks rahvusvaheline terrorism, osaledes ka operatsioonis Kestev Vabadus, ning tunnevad uhkust oma saavutuste üle Ida-Timori kriisi ajal ja päästetegevuse üle pärast Aasia tsunamit.
Sellegipoolest on ta “traditsiooniliselt seiranud oma naabreid ettevaatuse ja isegi umbusuga”. Pärast traumeerivaid kogemusi, kui britid Singapuri esmalt 1942. aasta lüüasaamise järel ja siis 1967. aastal väljakuulutatud tormakal pagemisel “ida poolt Suessi” hülgasid, on ta hakanud lootma põhiliselt iseendale ja arendab küll mitte kuigi läbipaistvat, kuid tugevat riigikaitset.57 Need “teataval määral provokatsioonilised sõjanduskavad” on tegelikult tekitanud selles piirkonnas vastureaktsioone58 ning kaitsevad otsustavalt rahvuslikke ja ühishuve.59
Suurem osa merevägesid demonstreerivad nagu Singapurgi mõlema lähenemise segu ja paigutuvad seega kuhugi skaala modernse ja postmodernse vahele. Merevägede asukoha spektris määravad ära nende doktriinid ja muud poliitilised deklaratsioonid (see, mida nad ütlevad), laevastiku ülesehituis ja iseloom (see, mis neil on) ning nende tegevuse olemus (see, mida nad teevad). Ja lõpuks võib ka suhtumine riigi kaitsetööstusbaasi anda märku sellest, milline on konkreetse mereväe koht modernsuse/postmodernsuse kontiinuumis.
Rootsi merevägi kui teine näide kuulub vägagi skaala postmodernsesse otsa. Pärast külma sõja lõppemist on ta muutunud täiesti iseseisvast ja sihiteadlikult mitteühinenud
Cecil (1954), lk 115.
Tasakaalustatud laevastik (
Tom Bower, “The sale of Liverpool shows how Britain lets its lifeblood drain away”, “Guardian”, 9. veebruar 2007.
Huxley (2000), lk 33.
Deck (1999), lk 252 jj.
Jeshurun (1999), lk 227.
Huxley (2000), lk 25, 45.